Sünnipäevalaps Liisi Ojamaa: „Olen aeg-ajalt püüdnud elada asjalikena tunduvate inimeste nõuannete järgi. See on tavaliselt lõppenud traagiliselt.“

Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta novembris. Siin lühendatud.

Kõik meist on mõne piiri peal käinud. / Enese asi, millal & kus. / Kes olex arwanud, kuidas on läinud. / Ainus, mis kindel, on unustus. Piiri peal käimistest ja sellest, kuis läinud, räägib luuletaja Liisi Ojamaa.

Liisi kissitab ses tillukeses baaris, kus aeg oleks kui 90ndatesse takerdunud, riiulite poole silmi – nägemine olevat tal lapsest saati kui rotil. Kui kehv just, pole ta välja selgitanud, sest arstikabinetis peaks küsima: “Doktor, kumb valge laik olete teie ja kumb teie tabel?”
“Mind poleks iialgi omal jõul ja veel kolm korda sünnitama lastud, kui mul oleks avastatud nii tõsine lühinägevus.” Aga ta väidab, et saab hakkama. Näeb valgusfoori tulesid ja auto alla ei jookse. Ning et nägemise asemel on arenenud teised meeled – näiteks kuulmine. Ja (“võib-olla kõlab see ülbelt, aga”) teadlikkus – info, mis salvestub teiste meelte summana. “Püüan mitte vaevata pead asjadega, ilma milleta saan suurepäraselt hakkama. Sinna juurde kuuluvad ka prillid ja ilusad suvekingad. Ega prillid ilmselt palju aitakski, olen harjunud nägema teistmoodi.”  

Vabakutseline anarhist
“Kakoi punkar ma enam?” küsib Liisi häälekalt, kui pärin, kas temas on rohkem punkarit või hipit. Viimase tiitli peale raputab ta lihtsalt pead. “Vaata, kunagi ma tõesti olin – mitte just punkar, aga muidu anarhist.” Nüüd on ta anarhosündikalist – anarhist, kes usub ametiühingutesse. “Mind ei tasu tööle võtta, ma asutan kohe ametiühingu! Ülemused võivad ju väga toredad olla, aga ei saa loota ainult sellele, et nad oma peaga teavad, mis töötajatele hea.”
Liisi ise on olnud aastaid vabakutseline. Muidugi tahaks ta kindlat tööd: “Kindla ameti puhul sa tead, et iga kuu midagi laekub. Vabakutselisena aga...“
Oma fännide rõõmuks kirjutab ta ikka ka luuletusi. “Kuidas ma teistmoodi saan? Võib-olla mõnel perioodil kirjutan rohkem, mõnel vähem. Nagu mõnel perioodil suhtled sõpradega rohkem, teisel vähem.”  

“Ühes intervjuus ütlesid, et pole ammu kirjutanud, sest pole ammu armunud olnud.”
“Ja ma ütlesin seda ka ammu.”
“Praegu oled armunud?”
“Olen,” noogutab linnapoeet Liisi ja lisab muiates: “Tallinnasse.”
Ta on lõpetanud suhteidki selle pärast, et “mehed on näinud oma tulevikku, nagu elaksid nad Tartus”. Liisi kehitab kõhetuid õlgu. “Tartus on häid inimesi, huvitavaid asju. Aga ei, mina ei saaks seal elada.” Mõtleb hetke. “Võib-olla saaks, kui toru oleks kuklas, aga ma ei naudiks seda.” Sest kodu on Tallinnas, kus on kõige lihtsam end hästi tunda.
Tema lapsepõlverajad olid siitsamast Tornimäelt Kadriorgu. Ja puberteet vanalinnas, “kus me mööda katuseid ja müüre ronisime. Hiljem juba mööda kõiki müüre, mis Eestis ripakil – Tartus Toomel ja Haapsalu linnuses ja kus kõik veel.”

Tasakaalust väljas
Vastates, mis aeg ta elus praegu on, ütleb Liisi vaid ühe sõna: “Koyaanisqatsi.” Viidates Godfrey Reggio ning Philip Glassi koostööle, samanimelisele kultusfilmile. Hopi keeles tähendab koyaanisqatsi kaootilist, tasakaalust väljas elu. No kelle maailm ei paiskuks kreeni diagnoosist: “Kasvaja, ilmselt pahaloomuline.”
Pärast pool aastat kestnud valusid (“nagu sünnitusel avanemise ajal”) pandud diagnoos oli vähemalt lahendus: “Olin selleks ajaks nii väsinud.”
Operatsioon (“nabast hargivaheni on näha, kust mind opereeriti”), keemia, kiiritus.
Ta ei jõua ära kiita Pelgulinna haigla ja Hiiu arste ning õdesid: “Ääretult meeldivad inimesed, tegid kõik, mis nende võimuses, et see oleks võimalikult vähem valus. Head inimesed.”
Kuid Liisi poleks Liisi, kui ta ei lisaks: “Emakakaelavähk tekib papilloomiviirusest. Mina magasin nooruses kõigega, mis liikus. Täiesti usutav, et mul oli papilloomiviirus,” ning et: “Radikaalne operatsioon tähendab seda, et kõik naisterahva asjad lõigatakse välja. Aga täiesti piisavalt jääb järele, et jätkuvalt elada väga rahuldavat suguelu. Sa ei pea kasutama iialgi enam rasestumisvastaseid vahendeid... Klimakteerium tuleb natuke rutem – varem või hiljem oleks nagunii tulnud! See oleks olnud traagiline, kui oleksin veel lapsi tahtnud.” Liisi arvab, et võib vabalt 90aastaseks elada.  

Sisetunde järgi

“Oled sa alati elanud oma südame järgi?”
“Ei. Olen aeg-ajalt püüdnud elada asjalikena tunduvate inimeste nõuannete järgi. See on tavaliselt lõppenud traagiliselt. Praegu püüan seda sisetunde järgi elamise varianti.
Kuid sisetunne ei ole ainult süda, vaid hõlmab ka mõistust ja vastutust. Mulle kohutavalt meeldib Harrison Ford. Aga kui ta ühel päeval seisaks minu ukse taga suure kimbu rooside, six-packi õllega ja ütleks, et nüüd lendame Californiasse... Mu süda ütleks, et loomulikult lendame! Aga sisetunne vastaks, et mul on mees, lapsed ja rotid. Sorry, Harrison, tule sisse, kuhugi me ei lenda.”