Sünnipäevalaps Kai Aareleid: "Olen ka rumal olnud, arvestanud liiga palju teistega"

Intervjuu ilmus Eesti Naises 2017. aasta aprillis.

Romaanidega “Vene veri” ja “Linnade põletamine” võimsalt Eesti kirjandusse tulnud Kai Aareleid püüab sõnade abil avada maailmu samamoodi, nagu hea fotograaf seda fotode abil teeb.

Kas oli see armastus sõnade ja sõnastamise vastu, mis ajendas teid kirjanikuks saama? 

Kai Aareleid: Praegu tagasi vaadates tundub, et mind suunasid kaks asja. Esiteks see, et mulle loeti lapsena palju ette. Mulle on jätnud sügava mulje mälestus kõrvalt nähtud ettelugemistest: veetsin lapsena palju aega unises Kesk-Eesti väikelinnas vanavanemate juures ja vanaisa luges õhtuti voodis vanaemale oma lemmikraamatuid. Me mõlemad vanaemaga jäime selle saatel magama. Mäletan ka näiteks valgust või taustahääli või oma kujutluspilte, teinekord palju selgemini kui seda, mida loeti.

Teine oluline hetk oli see, kui sain teadlikuks keelest. See juhtus koolis, kui ma juba ise paari võõrast keelt mõnevõrra oskasin. Ühel hetkel taipasin, et paljud raamatud on mulle kättesaadavad tänu sellele, et keegi on need mõte-mõttelt eesti keelde tõlkinud, nii et lõpuks pole algset keelt tundagi. See avastus oli ilmutuslik.

Mõned inimesed on võib-olla sündinud kirjanikuks. Mulle tundub, et kui üldse, siis mina olen kirjanikuks kasvanud – kuulamise, lugemise ja tõlkimise kaudu.

Kas mõni raamat on ka te elu muutnud?

Kui otsisin ülikooli ajal magistritöö teemat, kukkus mulle raamatupoes üks raamat peaaegu pähe ja selgus, et just sealt ma oma teema leidsin. Kõige otsesemalt on elu muutnud aga vist esimene raamat, mille tõlkisin, ja julgus kirjutada oma esimene raamat. Nendeta oleks praegune elu kindlasti teistsugune.

Mis või kes on mõjutanud teid kõige rohkem?

Lapsepõlvekodu. Vanavanemad, kellega veetsin koos palju aega, mille väärtusest olen aru saanud alles täiskasvanuna. Mõned sulgunud uksed, tänu millele on avanenud teised – ehk siis juhused. Sõbrad ja lähedased, kes sunnivad vahel oma piire ületama. Kogenumad õpetajad ja kolleegid, kes on olnud eeskujuks, nõuandjaks ja vahel enda teadmata suunanud. Kindlasti mu praegune pere ja ennekõike lapsed.

Inspireerituna te debüütromaanist “Vene veri” – mis verd teis endas on?

Kuigi see pole otseselt autobiograafiline teos, on see kirjutatud oma elule väga lähedalt, nii et pealkiri ütleb palju ära. Minus on kaheksandik vene verd nagu “Vene vere” jutustajaski. Veidi piltlikumalt võib öelda, et minus on aedniku, hauakõnekirjutaja ja päris mitme kandi pealt ka jutuvestja verd.

Missugune on te isiklik suhe linnadega, millest kirjutate oma raamatuis?

Kirjutades on mulle oluline asetada lugu konkreetsesse, äratuntavasse ruumi ja aega. Kui linnadest rääkida, siis konkreetsele linnakaardile. Nii on lihtsam kirjutada aistinguliselt, kirjeldada lõhnu, värve, valgust või hääli. Muidugi on kõige lihtsam ja loomulikum kirjutada kohtadest, mida hästi tunned.

Osa “Vene verest” räägib tänapäeva Peterburist. Elasin seal aastail 2007–2010. Olla sel ajal eestlasena Peterburis oli päris keeruline. Ka isiklikus plaanis oli see ühelt poolt ainulaadne võimalus elada ses müstilises linnas, teisalt tundsin end süüdi, et olen oma suhteliselt väikesed lapsed ebasõbralikku ümbrusse toonud. Peterburiga on seotud vastakad tunded, ühest küljest viha, teisest küljest suur armastus.

Mulle meeldis kogu see natuke räämas ja lagunev linn, mida poldud veel kordategemisega rikutud ja kus kujutlusvõime lendu tõusis. Pargid, vanad puud. Surnuaiad. Lõputud kaldapealsed. Arvan, et just Piiteri kaldapealsetel kõndides sõlmisin selle linnaga sisimas rahu ja õppisin teda armastama.

Romaan “Linnade põletamine” hargneb aga Tartus, see on mu varajase lapsepõlve linn. Minu toonane Tartu oli üks pisike ruuduke linnakaardil – Pauluse kiriku, Frat. Estica maja, vana Vanemuise ja veetorni ümbrus. Hiljem elasin Tartus ülikooli ajal ja käisin sealkandis tööl.

Teie romaanides hakkab silma detailitäpsus ja pildiline kirjutamisviis. Missugune töö selle taga on?

Vaevalt keegi meist väga oma loomuse vastu saab. Ilmselt ma niimoodi maailma tajun, väikeste asjade kaudu. See, et kirjutan piltides, võib tulla mu dramaturgikoolitusest, aga samuti sellest, et näen ja mäletan maailmast eelkõige pilte, tardunud hetki. Mälestused on mulle nagu pildid albumist – justkui korraks valguse kätte tõstetud või tolmust puhastatud fragmendid, mis alles ritta lükituna saavad seose ja tähenduse.

Arhiivitööd ma üle ei tähtsustaks, küll aga inimeste jutustatud või kirja pandud mälestusi. Kirjutades ajast, milles ise ei ole elanud, tuleb mingid tõsiasjad endale selgeks teha, aga edasi loeb juba see, missugust lugu jutustada soovin. “Linnade põletamises”, mis on 1950. ja 1960. aastate Tartust, oli mu eesmärk jutustada siiski pigem ajatu lugu inimelu sasipundardest. Sellest, kuidas põletatakse elusid ja sildu või millega täidetakse tühjust.

Mulle on fotod väga tähtsad. Vanad ülesvõtted on olnud mu romaanide puhul olulised lähtepunktid ja ka allikad – aidanud paika saada pisidetaile, tabada õiget meeleolu. Ootamatud mälestused tõusevad pinnale. Foto võib aidata ka mõnd sündmust dateerida – dokumendid on vahel lünklikud, inimeste mälu valikuline, aga täpselt dateeritud foto nii kergesti ei valeta.

“Linnade põletamises” ütleb üks kõrvaltegelane umbes nii: pildistage oma asjad üles, mälu ei saa usaldada. “Vene veres” jällegi sõnastab üks vana fotograaf: “Hea foto peab tõstma su pilgu kõrgemale sellest, mida ta kujutab, näitama nii-öelda teist plaani, mingit vaevumärgatavat pisiasja, mis on paigast ära, ja mille taga võib peidus olla terve lugu, terve maailm.” Mina ei ole fotograaf, aga midagi sellist püüan ma sõnadega teha.

Milline aeg on te elus praegu?

Huvitav. Lapsed hakkavad suureks saama, argipäev võtab veidike vähem aega. Loominguliste püüdlustega nelja lapse emana näen, et see on suur muutus. Käsil ja ees on huvitavad tõlked, pooleli mõned uuemad ja vanemad kirjutised. Püüan leida tasakaalu oma kahe armastuse – kirjutamise ja tõlkimise – ning õnneks meeldiva palgatöö vahel Loomingu Raamatukogu toimetajana.

Mis on olnud elus kõige raskem?

Päris ausalt? Elu ja loomingu ühitamine. Naisena, emana.

Mida olete kõige rohkem õppinud?

Keeli. Lugemist – nii tekstide kui ka inimeste mõistmist. Tartu Ülikoolis hakkasin kunagi õppima psühholoogiat, lõpetasin aga hoopis dramaturgia eriala Soomes teatriakadeemias. Olen õppinud tõlkija-toimetaja lisaeriala Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Esivanematelt olen õppinud edasipüüdlikkust, leplikkust, andestamist. Lastelt kannatlikkust ja oskust elu mitte nii tõsiselt võtta. Lapsed vaatavad ikka praegusesse hetke ja lootusrikkalt ettepoole. Kõiksugu komistamised ja madalseisud on õpetanud, et ükski mõõn ei kesta igavesti.

Kas olete alati elanud oma südame järgi?

Üldjoontes küll. Aga ka rumal olen olnud, arvestanud liiga palju teistega, kuigi süda on muud soovinud. Vanemaks saades õpib õnneks ka isekas olema. Ei pea alati kena olema, või vähemalt peab kenaolemine olema vastastikune.