Sünnipäevalaps Indrek Hargla: “Otsus hakata romaani kirjutama on nagu abiellumine: pühendad end pikaks ajaks.“

Lugu ilmus esmakordselt Eesti Naise 2015. aasta augustinumbris.

Üks Eesti populaarsemaid kirjanikke Indrek Hargla on nagu suits, nähtav ja samas nähtamatu. Müstik, kes eelistab nähtavale jätta oma lood.

Indrek Hargla on kui meedium, kes püüab õhust kinni arukad keskaegsed apteekrid, arbujad, vaigutajad, vabamüürlased jt ning muudab ajaloo nende jutustatud lugude kaudu elavaks paralleelreaalsuseks. Nagu võiks ta näha nii minevikku kui ka tulevikku, olla seeläbi ajas rändamises vaba ja ka argielust mõõdukalt kaugenenud.

Mitmeid kordi on Hargla vanalinnas pidanud tegema ekskursioone, et näidata Melchiori maja ja ühe või teise mõrtsukatöö toimumise kohta. Ilmselt jagub kuulajaid, kes arvavad, et kõik nii oligi. Miks muidu nad Hargla jutuvoos nagu Hamelini linna vilepillipuhuja helidesse takerdunud loomad ühe üle 700 aasta seisnud maja ja torni juurest teise juurde voolavad? Või raamatupoed Melchiori lugudest, kus üsna võikaid kuritöid toime pannakse, tühjaks ostavad?

“Ma olen vanalinna ekskursioonid ära lõpetanud,” ütleb Hargla. “See kõik on kujutlus, millele reaalsusest raske tuge leida... Muidugi üllatas mind Melchiori edu. Olen aastaid kirjutanud ulmet ja siis korraga ajalooline kriminull, mida Eestis pole enne tehtud. Kolmandast raamatust peale tabas sarja edu ning siis hakati ka esimesi raamatuid lugema.”

 

Tähelepanuväärsed naised

Olgu Melchiori maarahva seast pärit taimetargast kaasa Keterlyn, kes teeb silmad ette ka Joice Barnabyle, või tema tütar, kellest saab Pirita kloostri abtsiss – naistegelased on Harglal tähelepanuväärsed. Rääkimata Süvahavva Arnikast, kes arbuja-olemuse vastu sõdib, ent on tark ja julge. Pühendunud Helga, vaigutajast vaevatud Marta, maatark Annemai või teadlane Eva – need pole mingid abitud naised.

“Meestegelased kipuvad arhetüüpsemad olema,” ohkab Hargla. “Ükskõik kui erinevalt sa neid kujutama ei hakka, lõpetad ikka sealmaal, kus nad on üsna sinu enda ehk kirjaniku moodi. Naistegelased on palju huvitavamad, nendega saad rohkem mängida või manipuleerida, annad neile ebatüüpilisi jooni.”

Kui küsida, kas on midagi teisiti alates aastast 2012, kui ta ainsaks ametiks on olnud kirjaniku oma, ütleb Hargla: “Ei kommenteeri! Hing on ikka üks. Hingele on ühtmoodi valus, kui vaatad, mis ümberringi toimub, kuidas eestlaste kodumaa võetakse lihtsalt käest ära ning kümne aasta pärast Eesti Vabariiki, mis sündis 1990ndatel, enam sellisena ei ole. See lõpeb lihtsalt otsa, tal lastakse kustuda samamoodi nagu 1940ndatel.” Mees loodab, et tema Draamateatris etendunud näidend “Wabadusrist” pani inimesi selle üle järele mõtlema ning mõni jättis vasakpoolsed erakonnad seetõttu valimata.

Intervjuuks saame kokku Viimsis, mehe kodupubis, mis ilmselt Frenchile ja Koulule, tema lootusetult läbi müüdud romaanide tegelastele, oleks kindlasti meeldinud. Kaht esimest romaani sellest fantastika ja huumori valda kuuluvast seiklussarjast pole Harglal olnud mahti lasta juurde trükkida. Ehkki nõudmist oleks. Antikvariaatideski pole neid isegi ettetellimisel saada, raamatupoodidest rääkimata.

 

Neli lehekülge päevas

Tallinna, mis Hargla kuues romaanis keskne tegevuspaik, peab kirjanik väsitavaks ja ahneks linnaks, kuhu ta üle ühe korra nädalas heal meelel jalga ei tõsta. Seda enam, et tal on kirjutamisel kaks romaani, valmimas näidend ja suvel töösse minemas stsenaarium. Ilmselt on ka seitsmes Melchiori lugu juba kuju võtmas.

“Ma suuri seltskondi eriti ei salli, väga valin, kellega suhtlen,” ütleb Hargla. Kuid sõpradega vahel õlut ikka joob. Heal päeval saab kirjanik valmis neli lehekülge nõudlikult läbi töötatud teksti, kehvemal pool lehekülge, aga mõttetöös saab sammu või paar terve öise mõtiskluse tulemusel edasi. Tekst peab ikka väga hea koha peal olema, kui seda rohkem sünniks – ta on autorina põhjalik ja mitte eriti kiire.

“Korraga saab teha üht asja, sellele pühenduda ja selle üle mediteerida,” ütleb ta. “Vahel tuleb üks pooleli jätta ja teine asi ette võtta. Kui tekivad projektid ja võimalused, tuleb aeg leida.”

Hargla jaoks peab lugu saama võimaluse hakata oma elu elama. “Mina pean end ja lugu autorina suunama. Ega ta enne ei ärka, kui kolmandik on valmis, siis on ta omandanud karakteri ja iseloomu. Kirjandus tekib alles kirjutamise käigus, mitte valmis mõtlemise käigus. Kirjanik on vaid meedium.”

Eriti nõudlik on Hargla oma näidendite või stsenaariumide suhtes, kus paari napi remargi ja tõhusa dialoogiga peab kõik olema edasi antud: “Vahel mõtled ikka pikalt seda üht lauset, mis laval kandma peab ja vaatajale nagu haamriga pähe andma. Seal on iga sõna arvel, sa ei tohi ühtegi stseeni niisama ära kulutada, teised peavad sellest leidma ainest, millest teevad oma kunsti. Raamatuga on lihtsam, siis saad ise oma nime all sõimata.Teistele mingit läbimõtlemata jama esitamiseks sokutada poleks viisakas.”

 

Autor all paremas nurgas

Me kohtumispaiga seintel on Alfred Hitchcocki filmide plakatid. Meenub, et nagu Hitchcock oli oma filmide episoodides tegev, nii oli ka etnopõneviku “Süvahavva” sarjas Harglat näha. Näiteks Surmataguse Koja püstkojas saunaahju kütmas. Või siis dopingu ja poliitikateemalises põnevikus “Alpimaja” arstina, kittel seljas, mööda tuhisemas. Või fotoaparaadiga ajakirjanikuna.

“Näitlemise ambitsiooni mul pole, edevust gramm ikka on. Kui olen võttel kohal olnud, on mind võetud massi seisma, kokkuhoid ju ka,” ütleb ta tagasihoidlikult.

“Alpimaja” idee – geenidopingu ümber keerlev poliitskandaal erakonnast, kes põhimõttelagedalt üritab võimul püsida –, Harglat algselt ei sütitanud. Aga tõelise ulmekirjanikuna jõudis ta sündmustest ette, sest ühe valgete kampsunitega poliiterakonna häving ja Eesti esimene suusatajate dopinguskandaal jäid seriaalijärgsesse aega.

Kuna Eestis valmib teletoodang kiiresti, odavalt ja vähese toimetamisega, on Hargla end oma stsenaariumide põhjal loodud sarjadest mõõdukalt distantseerinud. Ka “Süvahavvast”, mille kahe esimese hooaja põhjal on valminud ka romaanid, mis võimaldavad rohkem jutustada kui stsenaarium. “Mõneti on stsenaarium nagu visand, mida koostan, et romaaniga järje peal püsida,” ütleb ta.

Plaanitud “Süvahavva” triloogiast kolmandat telehooaega enam ei sünni, küll aga romaan, milles osa tegevust toimub taas keskajas, muist tänapäeval, võimaldades eestlastel mõnuleda oma pärandkultuuri ja folklooriga. “Maailma ulme- ja sci-fiction-kirjanduses tõukub paljugi folkloorist ja pärandkultuurist. Eestis on küllaga väega paiku ja lugusid, mis seda välja kannaks,” ütleb Hargla. Nii elavadki Süvahavvas oma elu Meenikunno, Süvahavva, Mehkamaa, Võllamäe, Taevaskoja, Põrguhaua...

 

Pühendumine pikaks ajaks

“Otsus hakata romaani kirjutama on mõnes mõttes nagu abiellumine: sa tead, et pühendad end pikaks ajaks, oled selle tekstiga ja muid asju ei mõtle ega tee. Tead, et on väga raske,” mõtiskleb Hargla. “Psühholoogiline valmisolek on väga oluline, nii päris ei saa, et tuleb hommikul mõte ja... Vahepeal pead hakkama igatsema seda Melchiori kirjutamise tunnet, mis on isemoodi tunne.” Arvamuse peale, et seitsmendaks romaaniks on Melchiori maine tee läbi, on ta ju juba vana ja haige, Hargla vaid muigab: “Kes ütles, et ma ei või ajas tagasi minna ja kirjutada vahepealsest ajast?”

Oma romaanide tõlgete arv Harglat väga ei loksuta. “See on vaid tilgake tiigis, kus iga päev sünnib metsik raamatumass. Messil näed, kui palju on head kirjandust, see pigem masendab, kui paneb rahulolu tundma. Eks see ole kirjaniku saatus, et sinusuguseid ja sinust paremaid kirjanikke on lõpmatuseni ja raamatuid tuleb iga päev juurde.”

Ise loeb Hargla pigem ulmet või sellelähedasi teoseid, mis on tema jaoks kirjanduse eliitžanr, kvaliteetsem kui tavakirjandus. “See peab mind mõjutama ja mulle korda minema, olema kirjutatud keeles, kus tugevad laused, sõnad, tihedad mõtted, suured panused ja kired on loomulikud ja võimsad, valu on suur.” Olmekirjandust, kus oma elust kirjutatakse, nagu Eestis on palju, ta lugeda ei viitsi.

“Ulme sunnib inimese igapäevajamast lahti haakima ning suunab tulevikku vaatama – et on olemas suurem pilt kui see, mis akna taga sünnib. Kogu maailma kunst ja kirjandus on olnud ulme, esimene kunst, mida me teame, on ulme. Inimesed on ikka ette kujutanud, kes nad on ja kust tulnud, mis on seal, kuhu me ei näe. Et midagi on veel peale olme.

“Jumal on puudutus,” kirjutab Hargla “Süvahavva” raamatusse pühenduseks. Lasen peast läbi need tegelased ja olukorrad, kus see lause on kõlanud, ja hakkab natuke kõhe. Mõnus. Eriti palaval päeval.