Ühel suvel korraldas Harriet oma maakodus maalilaagri, kuhu kutsus osalema tuttavaid teatrinaisi.

Laagrisse tulid ka need, kes on lava taga – näiteks grimeerijad proovisid seekord kätt hoopis söe ja akvarellidega.

Harrieti palvel tegi samakandimees, näitleja Tõnu Tamm, kes vabal ajal meelsasti orhideesid maalib, oma koduõuel näituse. Maale jätkus tugitoolile, pesuresti peale, puukuuri seina vastu, õunapuu alla… Õhtul mängis suvitajatele neljaliikmeline naisorkester: klaver, akordion, saksofon, viiul.

“Meist üle põllu on üks talukoht. Sealt naabrinaine rääkis pärast, et oli sattunud just samal ajal õue peale: taevas punetas ja kuu tõusis, kusagilt eemalt kostis viiulimängu. Korraks oli ta mõelnud, et näeb und.”

Harrieti isa oli väga värvikas jutuvestja ja „rääkis palju, vahel tüütuseni. Arvasin, et mul on tema lood igavesti meeles, aga kui ta taevastele näitelavadele läks, siis taipasin, et ei mäleta kõike nii täpselt, kui tahaks… Emaga läks paremini. Temaga istusin maha, et fotosid vaadata ja kirja panna nii palju, kui võimalik. Aga tal vedas siis ka juba mälu alt, oleksin pidanud varem selle töö ette võtma.”

Mõnda lugu teab Harriet rääkida küll. Kadunukesed, kes teda piltidelt silmitsevad, elustuvad mälestuste abil. Näiteks emapoolne vanaisa Herman Krusenberg, kes oli Kreeka-Rooma maadleja. Kord tõstnud Herman terve hobuvankri naabrieide katusele, sest too ta välja vihastas. Ja kui Herman vahel laatadel jõunumbreid tegi, müüs ta naine Marie pileteid. “Vanaisa oli kange mees ja seda enam meeldib mulle üks pilt temast ja vanaemast – kui õrna ja uhke pilguga ta oma naist vaatab,” poetab Harriet.

Täna hommikul sattus Harriet telestuudios nahale määrima kätekreemi, mis lõhnas just nagu…? Nagu üks kindel mälestus! Harrieti silme ette kerkis lapsepõlve vannituba, kus ema võttis meiki maha just sama kreemiga. Ja ema-isa kolleeg, tädi Ülle, kes hakkas koju minema, istus veel enne teeleminekut korraks lobisedes vanniäärel – karvamüts peas, säärsaapad jalas, kasukas seljas, kindad käes ja käekott süles. Väike Harriet ootas ukse vahel vanniminekut, kui jutuhoos tädi Ülle kukkus äkki, plärtsti! selg ees vannivette.

“Ja mõne lihtsa toidu lõhn – näiteks ühepajatoit või hakklihaga kapsahautis – seostub mulle kohe lapsepõlvega.” Vahel hiilib Harriet haiglakohvikusse, kus kokad teevad süüa just nii nagu nõukaaegses lapsepõlves.

Harrieti isale meeldis söögiga veiderdada – ta leiutas isegi kurgist kastme. Ka Harrietil on köögis eraldi alus, kuhu panna lahtine kokaraamat. Selle lehtedele kirjutab ta pliiatsiga märkmeid – mitte ainult toidu, vaid ka käesoleva päeva kohta (“Kui teen märkmeid raamatusse või kas või moosipurgile, siis justkui varastan aega. Lihtne on unustada, aga kui oled midagi kirja pannud ja seda uuesti üle loed, elustub aeg su silmade ees. Minu jaoks SEE ongi hetkes elamine.”).

Kui tulevad külalised, võib vahel juhtuda, et lauale ei mahu enam kausipoegagi. “Kui mul tuleb hoog peale, teen mitmekäigulisi õhtusööke. Hiljuti olid lihapallid ja pirukad ja seljanka ja mitut sorti õunakooki… Olin terve päeva köögis.”

Kuigi Harriet ei palu ühegi jumala poole, palub ta vahel siiski: kas või enne lennukiga lendamist. Siis küsib ta esivanemate hingedelt ja kadunud sõpradelt, kas need teda hoiaksid.

“Usun, et mu vanemad on ikka minuga kaasas. Sellepärast on mulle ka nii oluline, et mul oleks nende pildid kodus väljas. Elul on ju justkui mingi filter ees – keegi kusagil hoiab mind ja planeerib seda, mis inimesed mu teele satuvad ja mis sündmused juhtuvad.”

Või mis ei juhtu.