Sünnipäevalaps Ene Järvis: „Nii kaua, kui need inimesed on olemas, kes on sulle tähtsad, tuleb neid kallistada, neile öelda, et nad on tähtsad.“
Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta märtsis. Siin lühendatult.
Näitleja Ene Järvis räägib südamlikult oma isast, Paul Järvisest.
Vanalt fotolt, kus poolteiseaastane Ene istub ema Amanda Elfriide süles ja tema kuueaastane õde Mare on isa Pauli süles, vaatab vastu kõhn prillidega mees. “Mulle meeldivad ka kiitsaka näoga mehed,” ütleb Ene fotot silmitsedes. “Ilusa näo ees tekib mul umbusk või tõrge. Otsin ilmselt mehes midagi muud. Vana tarka, teravate näojoonte ja prillidega meest nähes tunnen aga kohe, et teda ma usaldan.” Fotol oleva mehe sarnasus kirjanik Arthur Milleriga ei saa jääda märkamata. Ene: “Ma mõtlesin alati, et saan Marilyn Monroest hästi aru – maailma seksikaim naine võis küll sellist meest armastada! Minule ka meeldib ta kohutavalt.” Näitlejana kehastas Ene Marilyn Monroed kunagises Linnateatri lavastuses “Pärast pattu langemist” (esietendus 1994. aastal).
Isa Paul aga päris oma kirvenäo, kui kasutada Ene sõnu, oma isalt, taanlaselt Mads Sandilt. “Vanaisa tuli sajandivahetusel Eestisse mõisa võimeistriks. Ju siis Taanis ei olnud momendil tööd,” jutustab näitlejanna. “Vanaisa jäigi Eestisse, sest tema kihlatu Taanis reetis ta.” Hiljem on Ene käinud oma suurel välismaa-suguvõsal külas. “Ma ei osanud nendega sõnagi rääkida, sest nad on... taanlased. Inglise keeles sain öelda ainult algelisi mõtteid, süviti mitte,” on naisel kahju. Kuid ta teab, et kultuuritaust on pärit just sealt! Vanaisa Madsi isa oli Taanis Bergi maakonnas asutanud esimese kooli. Samuti mängis Mads väga hästi viiulit.
Oma 91aastaseks elanud vanaisa mäletab Ene juubelitelt, kuhu suguvõsa kogunes. “Kuigi ega ma ikka päris hästi aru saanud, mida ta rääkis, aktsent oli nii suur.”
Isa Paul aga nägi ikka õige mitu aastat vaeva, et armastatud neiu kätte saada. “Ta käve mul igäl puul järgi. Lätsi ma laulukoori, jälle Sandi-Paul sääl,” rääkis ema hiljem. Koos olnud nad näiteringiski. “Maal öeldakse ju perekonnanimi ikka enne eesnime, nii saigi Mandast Sandi-provva ja lastest Sandi-latse.” Nimi muudeti pärast eestistamist Järviseks.
Oma naise ilu kiitis mees sageli, öeldes oma neljale tütrele: “Tüdrukud, teil ei ole väga vigagi (õde Malle ja Maret kutsuti Põlva ilusamateks tüdrukuteks), aga nii ilus kui teie ema ei ole mitte keegi!”
“Isa kalamehekirg oli eraldi ooper! Kõik need lantide lihvimised, sikutite tegemised. Tal oli sääreväristaja, mida tuli kogu aeg putitada – küll jäi see tee peale, küll tuli seda lükata, aga ikkagi läks ta oma võrriga. Mäletan, kui kevadel olid Põlvas suurveed. Jõgi ajas üle, nii et terve niit oli vee all. Ja seal kudes haug. Isa istus p ä e v a d e viisi künka peal ja vaatas, kuidas haug koeb. Ta oli väga aus, sest siis ei tohtinud ju püüda – mis oleks viga olnud haugi võtta, kala silmaga näha. Ema ütles mulle: “Ole hää, vii isale süvvä, ega ta’i tule sealt.” Ju ta siis vajas üksildust, et kõigist meist rahu saada. See oligi koht, kus tema oma mõtteid mõtles.”
Ükskord võttis isa Ene kalale kaasa. “See oli selline päev, kui isa sõnul lendasid ühepäevaputukad, mida kala hirmsasti võtab. Sõitsime bussiga, magasime kuskil küünis ööd – mul on see nii meeles! Ju see oli nii teistmoodi – isaga kalal. Mina püüdsin putukaid ja need jäid vee peale, kalad olid nagu hullud, saime neid jube palju. Aga see oli ainult üks päev, järgmisel olid putukad kadunud.”
Pärast ema surma leidis Ene oma lapsepõlvekodust isa vana päevaraamatu.“Eriti puudutab mind, kui isa kirjutab, et Ene tuli või mis Ene rääkis. Aga väga palju on valusat ja sellist, millest on kahju. Ma ei suuda isa päevikut päriselt lugeda. See tahab veel aega.” (Isa suri 1973. aastal 68aastasena.)
Niisamuti on ema kirjadega. “Mul on n i i kahju, kui ema kirjutab: “Anna andeks mulle, latseke, et ma sulle seokord pannkooke es tie. Ma ei tia, mis mol arus olli. Kas sa saad mulle, latseke, andes anda.” Ja ma loen seda ja ma hakkan nii hirmsasti nutma, sest ma ei saa aru! Kuidas talle sai jääda hinge selline asi? Ju ma siis ütlesin, et ma ei taha. Noored ütlevad alati, et nad ei taha. Ta kirjutab mulle pika kirja, et ma annaks talle andeks. Mina ei ole valmis neid kirju lugema...
Seepärast ma ütlen – nii kaua, kui need inimesed on olemas, kes on sulle tähtsad, tuleb neid kallistada, neile öelda, et nad on tähtsad, ja tuleb küsida, mis sul on vaja küsida. Kuigi see on tagantjärele tarkus, ma tean.”
