Sünnipäevalaps Anu Samarüütel-Long: „Ma ei taha toota maailma arutut massi mõttetuid asju.“
Artikkel ilmus Eesti Naises 2010. aasta septembris
Anu Samarüütel-Long ühendab endas mitut maailma: kunsti ainukordsust ja usku massitööstuse võimalustesse, Nõmme vaikelu ja Londoni melu. Ta on moekunstnik, disainer ja illustraator.
Kuidas sa õmblema, tikkima ja muid vajalikke oskusi õppisid?
Esimesed õmblused tegin koolis nagu kõik nõukogude koolilapsed. Kuna 80ndail ei olnud poes lahedaid riideid, hakkasin 14-15aastaselt Burda lõigete abil lihtsamate asjadega katsetama. Kaheksanda klassi lõpuks õmblesin endale punase valgete täppidega lõpukleidi. Kuid pean tunnistama, et ma ei olnud osav õmbleja, ema aitas mul käsitöötunni tööd valmis teha.
Üheksandast klassist läksin aga 2. Keskkooli, praegusse Tallinna Reaalkooli, kus tollaseks kõrvalharuks oli õmblemine. Kolm aastat käisime kord nädalas Baltika õppeklassis õmblemist õppimas ja selgeks sai nii taskute kui muude vigurite tegemine. ERKI moeosakonda astudes oli neist oskustest suur kasu.
Mida peab tegema, et moedisaineri või moekunstnikuna end ära elatada?
Kõige lihtsam on minna tööle mõnda suurde ja edukasse moemajja. Väiksed ja coolid moemajad ei maksa oma töötajatele reeglina palka! Kõige parem elu on laiatarbe- massimoefirmades, umbes nagu H&M, Zara või Topshop – seal makstakse korralikult.
Üksiku moekunstnikuna on raske end ära elatada ning enamik töötab kahel kohal, omaenda väikeses ja ka mõnes suures, kuulsas moemajas. Paljud disainerid töötavad suurematele moemajadele ka konsultantidena, disainides neile mudeleid või näiteks kangamustreid.
On küll ka edukaid üksikettevõtjaid nagu Rei Kawakubo, Paul Smith, Vivienne Westwood või Pierre Cardin, kes on ise oma firmade omanikud. Igaüks neist on olnud omamoodi teerajaja, kes ei jäljenda teisi, vaid leidnud oma unikaalse mooduse moodi ja äri teha. See ongi minu arvates valem, mille abil edasi liikuda: leida oma ainulaadne tee.
Milline on sinu ainulaadne tee?
Oleks tore, kui ma seda isegi täpselt teaksin – samas, kui ma seda teaksin, jääks ju ära avastamise rõõm! Ma ei taha toota maailma arutut massi mõttetuid asju. Tahan teha põnevat loomingulist tööd, koostööd teiste lahedate loovinimestega ja olla õnnelik. Riideid disainides püüdlen alati selle poole, et nad oleksid ausad ja head – suurepärasest materjalist, kestaks kaua ja tooks omanikule rõõmu aastaid. Mitte nii, et kevadel ostan ja sügisel rändab see prügikasti.
Lisaks kirjutamisele ja moedisainile oled sa ka illustraator.
Londonis käisin karjäärinõustamisel. Kui näitasin konsultandile oma portfooliot, mis sisaldas moedisaini, illustratsioone, kangadisaine ja ehteid, siis haaras see proua kahe käega peast ja ütles, et teen liiga paljusid asju. Ta soovitas mul keskenduda ühele. Kuid see ju teebki mu teistest erinevaks ja eriliseks. Konsultant arvas, et ma ei tohiks näidata oma illustratsioone ja moode koos. Justkui oleks häbiasi, et ma joonistan! Kavatsen just kasutada illustratsioone ka oma kollektsioonides, see on ju pigem pluss, kui disainer oma kangamustrid teeb. Konsultantidele-agentidele meeldib inimesi lihtsustada ja kastidesse jagada. Kui nende ees on keegi, kes teatud kasti ei mahu, siis soovitavad nad sul oma jäsemed amputeerida, siis on sind mugavam pakendada. Illustraatorite agentuurid ootavad, et keskenduksid vaid ühele teemale – lastele, toidule, maastikule või moele, nii on neil lihtsam sind kui toodet müüa. Aga kui Leonardo da Vinci, Matisse ja Picasso oleksid keskendunud vaid ühele asjale – kui palju vaesem oleks maailm!
