Soomlaste teleseriaal “Pulss” kiirendab oma tempoga vaataja pulssi

Kiirabihaiglate õdede-arstide pingelist tööd kujutavaid telesarju on nähtud varemgi – ja mitte kõigis ei jagune pinge ühtlaselt. Soomlaste „Pulsi“ esimese osa põhjal julgeks ennustada, et edaspidi veedavad paljud eestlased oma teisipäevaõhtud teleri ette naelutatuna. Tunni jooksul ei tunnetanud sarja vaadates ainsatki kohta, kus tegevus venima hakanuks või aega täidetaks mõttetu dialoogiga – kõik oli asja eest! Ei mingit põhjamaist „sügavust“, mille jooksul vaataja tegelaste probleemidelt enda omadele mõtlema hakkaks.

Erineva elu- ja töökogemusega erakorralise meditsiini osakonna õed ja arstid joonistusid värvikalt välja nii töises kui eraelulises plaanis; verd jagus, kuid mitte ülearu palju, ootamatud juhtumid ei mõjunud ebarealistlikena, pilgud ristusid ja särisesid, vanad suhted polnud veel päriselt lõppenud ja uued alanud… Üks vanaema sai väärikalt lahkuda ja ühe noore elu päästmine südame siirdamise läbi mõjus liigutavalt – mida ühelt haiglaseriaalilt veel tahta? Ei muud, kui et järgmine teisipäevaõhtu rutem saabuks