Siiri lugu: kuulsin usaldusväärselt allikalt, et mu mehel on juba aasta otsa teine perekond
Paari läksime piisavalt küpsete inimestena, mitte koolipingist. Siiski ei saa öelda, et algus eriti libedalt oleks läinud. Kuigi olime enne pulmi ligi kaks aastat käinud, olime ühise kodu hakatuses korraga nagu nõutud ja ilmselt tekkis meil mõlemal küsimus, kas me ikka armastame teineteist. Aga mida aeg edasi, seda rohkem me teineteisesse kiindusime. Eriti pärast meie kaksikute sündi kolmandal kooseluaastal.
Kui lapsed olid väikesed, oli isa suurem laste eest hoolitseja ja nende nunnutaja kui ema. Isegi siis, kui ma veel emapuhkusel olin, oli õhtune tüüpiline pilt selline, et mina lesisin raamatuga diivanil või vahtisin mõnda seriaali, kui mu mees köögis askeldas või lastega mängis. Mitte et ma neid ei armastanud, vaid mu mehel tuli kõik hästi välja. Pealegi talle meeldis ja kuna ta lapsi pööraselt armastas, siis ütles ta vahel naljatamisi, et ta ei või oma kullatükke usaldada kellegi hoolde.
Olukord muutus vähehaaval siis, kui lapsed juba kooli hakkasid minema. Nendega oli huvitav rääkida, koos väljas käia ja kuna tegemist on tütardega, siis tekkis neilgi selles eas juba suurem vajadus ema seltsi järele. Kui ma varem end ka laste pärast süüdi tundsin, siis olen selle järgnevate aastatega tasa teinud. Mu mees kinnitab siiamaani, et olen talle suurepärane naine olnud. See tähendab, et kinnitab nüüd, aga tuli aeg, millal ma seda tema arvates ei olnud.
Lapsed olid juba teismelised, kui meie abielus hakkas kriisi järele lõhnama. Pealtnäha oli kõik nagu endine, aga kodus muutus atmosfäär selgelt jahedamaks. Vähenesid ja siis kadusid ühised ettevõtmised ja südamlikud vestlused. Voodit jagasime mehega nagu kaks head sõpra. Aga mingit hirmu ma siiski ei tundnud. Võtsin seda kui kooselu uut etappi – lapsed suured, vanemad teineteise juba lõplikult avastanud, mis siis muud ikka enam oodata. Aga siis tuli ärkamine.
Nüüdsest kuus aastat tagasi, kui kaksikud just kuueteistkümneseks said, kuulsin igati usaldusväärselt allikalt, et mu mehel on juba aasta otsa teine perekond – minust kindlasti oma kümme aastat noorem üksikema!
Raske kirjeldada, mida ma tundsin. Igatahes pind kadus jalge alt sõna otseses mõttes. Oli isegi hetki, mil tahtsin enesele käe külge panna. Elasin nagu udus, käisin ringi nagu automaat, nii et see enam ei lastele ega nende isalegi tähelepandamatuks ei jäänud.
Kõigepealt rääkisin tütardele. Tröösti oli sellest sedavõrd, et nemad olid asjaga juba ammu kursis ja soovitasid mul seda mitte südamesse võtta! Aga enne kui ma ise nende isaga jõudsin rääkida, tegi ta ise esimese sammu. Ja see hoop oli veelgi valusam, kui ta kõik üles tunnistas. Ja teatas, et läheb ära. Rääkis südamlikult ja süüdlaslikult, et see olla elu paratamatus – tema tunneb end veel piisavalt noorena, et uuesti nullist alustada, mina olen aga selleks kahjuks liiga vana..
Paar järgnevat kuud rähklesin nagu hullumeelne. Ma helistasin talle, käisin tal töö juures vastas, nutsin ja anusin, et ta tagasi tuleks. Ühesõnaga, tegin sellist praaki, et häbi meenutadagi...
Aga enese meelest olin kangelane. Võitlesin ju oma armastuse eest, tegin kõik, et meie perekonda päästa. Võttis oma pool aastat, enne kui aru sain, et alustada tuleb teisest otsast.
Kõik oma isiklikud asjad oli mees ammu ära viinud, aga lahutust ei palunud. Mingist ajast alates ma enam ei tahtnudki teda näha, kui ta mulle ootamatult tütarde järgmisele sünnipäevale tuli. Hiljem selgus, et lapsed kutsusid ta ise.
Imelikul kombel nägin teda korraga nagu teise nurga alt – nagu sõber sõpra, kellega on mingi aeg lahus oldud. Vestlesime pingeteta, pärisime teineteise töö ja tervise järele, minevikku ja tema uue pere asju puudutamata. Hüvasti jättes osutas ta, et näe, kuidas see elupööre mulle kasuks tuli – ma olla varasemast hoopis võluvam ja noorem.
See muutis mu mõtteviisi. Nüüd suutsin olnut nagu kõrvalt näha ja sain oma mehest aru. Tema – sümpaatne, vormis mees, mina põllega mammi, kanavarbad silme ümber harva ära meigitud, ja tema uus naine – sire, alati viimse vindini üles löödud. Mida muud oodata oligi!
Ma ei ütleks, et mul juba siis mingid uued lootused tekkisid, aga võtsin end tõsiselt käsile. Tegin oma välimuses ja garderoobis põhjaliku remondi ja hakkasin rohkem väljas käima. Kui mu ikka veel seaduslik mees kord helistas ja palus luba „korraks läbi astuda“, polnud mul selle vastu midagi. Seekord veetsime neljakesi ilusa õhtu, mille lõppedes mees tänades märkis, et oli end tõepoolest tundnud nagu kodus.
Siis hakkas ta aina sagedamini käima, kuni kord jõudsin mina juhuslikult teemani, kas poleks aeg seaduslikult lahutada. Kummalisel kombel arvas tema, et ehk ei maksaks sellega kiirustada... Kui meenutasin tema õhinat nullist alustada, märkis ta, et võib-olla ta enam seda ei soovikski. Sedapuhku jäi jutt sinnapaika.
Järgmisel korral võtsin teema jälle üles ja ütlesin, et lahutus ja uus seaduslik abielu annaks talle suurema kindluse. Vandusin, et mina selleks mingeid takistusi ei tee ja võin talle ka tulevikus heaks sõbraks jääda. Siis ütles ta välja, et tahaks meie juurde tagasi tulla. Selle pöörasin naljaks ja avaldasin arvamust, et mees ja naine saavad ainult siis head sõbrad olla, kui nad koos ei ela. Tema arvas vastupidi.
Aga üle kahe lahus oldud aasta hakkasin selle võimaluse üle esmakordselt mõtisklema küll. Ja tunnistasin enesele, et tahaksin seda minagi. Kui oleksin kindel, et ta varsti jälle uuele ringile ei lähe. Ja ma ise selle vahepala unustada suudan.
Kui siis varsti nädalaselt ametisõidult tagasi jõudsin, oli isa lastel parajasti külas. Pärast sain teada, et ta oli terve nädala meil elanud! Oli nukker teda vaadata, kui ta sel õhtul ära läks. Ilmselgelt oli ta oodanud, et luban tal jääda.
Selle loa andsin talle paar kuud hiljem, kui ta oli mulle põhjalikult pihtinud kogu oma „nullist alustamise“ raskusi, mõttetust ja kahetsust.
Ma ei kahetse. Ja pole mõtet pikalt seletada, mida ma öelda tahan: naised, ärge hoidke oma mehi kinni! Mida valjemalt te halate ja alandlikumalt palute, seda kindlamalt ta läheb! Tehke uks pärani, tänage koosveedetud aja eest ja laske tal sedamaid minna. Vahest võib siis ilmneda, et ta tegelikult nii väga minema ei kipugi...
Lugu ilmus Nelli Teatajas
