Signe lugu: alles suhtes abielumehega hakkasin mõistma saatusekaaslasi
Kui ma oma abielu kuidagi kirjeldama peaksin, siis see on olnud skandaal skandaali otsa, pidev rahanappus ja mu kalli abikaasa varjumine kord ühe kord teise armukese juurde.
Kuidas ma neid naisi vihkasin, kui palju ma nende pärast pisaraid valasin ja piinlesin. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas võivad naised nii odavad ja alatud olla - aeleda mehega, keda kodus ootab oma pere! Soovisin neile kõigile põrgus põlemist.
Nii otse mehe telefonist kui muude kavalustega sain teada nende telefoninumbreid ja sealt edasi töökohti ja aadresse. Helistasin ja sõimasin ja käisin konkreetselt ähvardamas, et neid ootab keretäis või vigaseks jäämine autoavarii läbi. Pidasin neid naisi hullemateks kui prostituudid.
Abi sellest võitlusest kokkuvõttes polnud. Kõik need aastad toimis ikka üks ja seesama stsenaarium - mees alguses salgas, siis palus andeks ja tõotas, mina ulgusin, uskusin ja lootsin kuni järgmise korrani. Kuni aasta tagasi ilmselt saatus ise mulle nagu ilmutuse saatis.
Jäin ükskord nagu juhtumisi lihtsalt vaatlema oma meest, kes ühel õhtul viksilt ja vara kodus oli ning teleka ees istus. Heatujuline ja enesekindel, ekraanil toimuva peale muhelev, enesega rahul olev elu peremees... Esmakordselt nägin teda õige nurga alt - nagu jultunud jõmmi, primitiivset isast! Sellise peale olin raisanud oma kui mitte parimad aastad, siis vähemalt nooruse, ootustes, alanduses ja lootuses mingile viirastuslikule perekonnaõnnele... Kahtlemata olid selle õhtu hetked need, mis fikseerisid mu armastuse lõpliku surma.
Arvan, et välimuselt olen pigem veidi üle kui alla keskmise, aga pärast poja sündi ja nn õnnelikus abielus olles lasin enese veidi käest ära. Paar järgmist kuud tähendasid mulle nüüd jõusaali, jooksuradu ilusalongi. Varsti ei tundnud ma end ise ka ära. Mitte ainult välimuselt, vaid ka olemuselt. Mulle vaatas peeglist vastu ilus, enesekindel naine, kelles ärkas tohutu elujanu. Ihkasin oma elu nautida, aga tingimata vabana.
Nägin oma tulevase perekonnana ainult iseend ja oma poega. Ärgu olgu enam ühelgi mehel mu ellu asja!
Selle plaani teostumine paistis lihtsam, kuna sain ka tööl ametikõrgendust, mis tähendas materiaalsete murede kahanemist. Nüüd jäi vaid uurida, kuidas abielulahutusega pihta hakata. Aga siis juhtus midagi sellist, mis kinnitab vanarahvatarkust, et inimene mõtleb, aga jumal juhib.
Pärast jaanipäeva läksin lihtsalt viisakusest ühe kolleegi sünnipäevale, ja kohtasin seal TEDA. Ma ei oska seda kirjeldada, miks, aga juba esimesest pilguvahetusest teadsin, et tänase öö veedan ma selle mehega! Nii ka läks.
Hommikul tunnistas ta mulle, et on juba kümnendat aastat abielus, viieaastase tütre isa ja seni õnnelik. Avaldasin oma perekonnaseisu minagi ja kinnitasin talle, et mul pole mingeid püsisuhteid mõttes! Et ilus oli ja nägemist. Aga edasi kujunes kõik nagu minu tahtest sõltumata.
Juba vähem kui kuu aja möödudes oli selge, et tema ei suuda loobuda minust ega mina temast.
Ta elab teises linnas ja on maineka firma kaubaauto juht, kes pidevalt mööda Eestit ringi sõidab. Tarvitseb tal mulle vaid helistada, ja ma võin söösta kümne, mitmekümne, saja kilomeetri kaugusele, et temaga koos olla. Selle veidi rohkem kui poole aasta jooksul on meie armastuse templiteks olnud terve plejaad hotelle ja motelle, saunu ja talusid, üürikortereid ja tuttavate suvilaid.
Ma ei tea, mis edasi saab. Viimased kaks kuud räägib ta, et tunnistab kõik naisele üles, ja lahutame mõlemad ära abielud. Aga mu haavad annavad oma mehe truudusetusest on veel tunda, mis sest, et ma teda enam ei armasta. Ka tunnen end süüdi selle võõra naise ees. Süüdistan ennast, nagu aastaid oma mehe armukesi süüdistasin. Kujutlen, kuidas see naine jumaldab oma meest ja lapse isa, muretseb tema pärast, ootab koju, ja tal pole aimugi niisuguse näraka olemasolust nagu mina...
Viimasel ajal olen oma kallile rääkinud, et ta oma peret ei jätaks, sest mina armastan teda niikuinii. Kuigi veelgi valusam on saata ta ära ja minna ise tagasi oma tühja voodisse. Mu mees käib viimasel ajal harva kodus, kuna pole vaja enam teeselda, sest meie lahutus juba käib.
Paar päeva tagasi saabus ootamatult mu seni veel seaduslik mees. Selline klanitud ja alandlik, lilledega. Kinnitas, et on selgusele jõudnud - ta armastab mind ja poega ja lahutada ei taha. Ütlesin oma lõpliku ei.
Astun vahel isegi mõnda kirikusse sisse, et paluda õnnistust sellele tundmatule naisele, keda tema mees minuga petab, ja andestust nendelt naistelt, kellele varem õnnetusi soovisin. Võib-olla oli mõni neist minu mehesse omal ajal niisama hullult armunud nagu mina praegu.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
