Sääsed, herilased, puugid – allergiad, haigused ja ravi
Herilased ja mesilased
Allergiliste reaktsioonide tekitajatena on putukaliikidest kõige tähtsamad kiletiivalised ehk herilased,mesilased, kimalased ja sipelgad.
Paljudel neist on tagaotsas mürgiastel, mesilastel ja herilastel sisalduvad mürgis allergeenid ehk allergiat põhjustavad ained. Allergia kujunemine mesilase nõelamise puhul vajab palju suuremat
allergeenihulka kui herilase puhul, mistõttu on mesilasallergikud tihtipeale mesinikud, aga reaktsioon mõlema putuka nõelamise korral võib olla kergest lokaalsest ärritusest nahal kuni eluohtliku anafülaktilise šokini.
Normaalne on tunda ja näha nõelamise järelmõjusid 4–6 tundi, tõsisemal juhul aga 24–48 tundi. Kui esinevad hingamisraskused, keele- või kõriturse, südamerütmihäired, hüpotensioon ehk tavapärasest madalam vererõhk, võib tekkida anafülaktilise šoki oht – sellisel juhul tuleks kutsuda kohe kiirabi.
Ravi
Mesilase nõela peab eemaldama võimalikult kiiresti ja ettevaatlikult, sest sinna kinnituv mürgipaun on sageli veel tühjenemata (tavaliselt võtab tühjenemine aega kuni 30 sekundit).
Lokaalsed reaktsioonid.
Paiksete reaktsioonide korral on soovitatav kasutada paikseid hormoonsalve, kompresse, teepuu- ja Lavendliõli ning suukaudseid allergiavastaseid tablette. Väga suured tursed võivad vajada abi arstilt, kes manustab lihasesiseseid antihistamiinikume ja kortikosteroide. Kõige efektiivsem on võtta allergiavastane ravim kohe pärast nõelata saamist.
Üldised allergilised reaktsioonid alluvad suukaudsetele antihistamiinikumidele ehk allergiavastastele tablettidele. Kui varem on esinenud putuka nõelamisele tugevaid reaktsioone, tuleb alati kaasas kanda arsti poolt just teile välja kirjutatud esmaabiravimeid (lihasesisene adrenaliinisüst epinefriin, antihistamiinikum ja prednisoloon). Kui need ära kasutate, laske viivitamatult arstil uued välja kirjutada.
Nii enda kui ka oma lähedaste puhul tuleks meeles pidada, et putukamürgiallergia korral võib isegi vähene kogus ja üksainus torge põhjustada tõsise või isegi eluohtliku reaktsiooni. Mida kiiremini allergilised reaktsioonid tekivad, seda ohtlikumad need on.
Sääsed, kihulased, parmud ja rautsikud
Nimetatud putukad toituvad verest ja vaevavad nii inimesi kui ka loomi. Eelkõige põhjustavad nad paikseid nahareaktsioone – allergilised reaktsioonid on haruldased. Enim on uuritud
sääsereaktsioone. Sääsetorge ei kahjusta nahka ning ka sääse sülg ei sisalda ärritavaid aineid – allergeenideks on selles leiduvad valgud.
Kohe pärast torget tekivad hammustuse piirkonnas sügelevad kublad.
Mõned inimesed on sääsehammustusele tundlikumad kui teised.
Kuppe sügada ei ole soovitatav, sest nii on oht viia haava nakkust, mis võib omakorda põhjustada nahapõletikku.
Ennetav abi
Sääskede peletamiseks leidub apteekides mitmesuguseid sääretõrjevahendeid, millest osa sobib kasutamiseks ka lastel, kuid osa mitte.
Enim levinud sisaldavad DEET-nimelist toimeainet, mis on kasutusel olnud juba aastakümneid (näiteks OFF). See on üsna tõhus vahend, sest sisuliselt on tegu putukamürgiga, mis tagasihoidlikul kasutusel täiskasvanud inimesele kahju ei põhjusta. Liialdada sellega siiski ei maksa, laste puhul peaks lähtuma konkreetse tootja kasutusjuhendist.
Mõned sääsetõrjevahendid sisaldavad toimeainena ikaridiini (Autan-sari), mida on sääsetõrjevahendina kasutatud viimased 20 aastat. Selle toimel ei suuda putukad enam inimese kehast ja hingeõhust lendavat süsinikdioksiidi eristada ning kaotavad suunataju, jõudmata ohvri
nahani. Ikaridiini sisaldavaid vahendeid võib kasutada lastel, kes on vähemalt kaks aastat vanad.
Imikutele ja väikelastele sobivad eelkõige looduslikud sääsetõrjevahendid, näiteks eeterlikud õlid (lavendli- sidrunheina-, nelgi-, eukalüptiõli jpt). Nende ainus miinus on ehk see, et mõju on väga lühiajaline ja vahendit tuleb peale kanda korduvalt.
Putukatõrje puhul ei tasu unustada ka mehaanilist kaitset: putukavõrk lapsevankril või aknal, pikk riietus, puhtaks pestud nahk. Sääski leidub rohkem seisvate veekogude läheduses ning neile ei meeldi päikeseline, aga ka mitte tuuline ilm.
Ravi
Parim ravi on võtta sisse allergiavastane tablett (võimalusel juba ennetavalt) ja tupsutada sääsehammustust kas teepuuõli, lavendliõli, menovasiini või mentoolpiiritusega.
Sobib ka vesiemulsioongeel Burnshield, mis on mõeldud küll põletuse esmaabiks, kuid vähendab tunduvalt ka sääsepunni kihelust ja turset.
Haigusi levitavad puugid
Ka puugid on juba aktiivsed ja iga aastaga aina kurjemad. Kaitsesüstimisega puukentsefaliidi vastu tuleks alustada aprillikuus, sest siis jõuab immuunsus puugiohtlikuks ajaks välja kujuneda.
Puukentsefaliidivastane täielik vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse 1–3kuulise vaheajaga, kolmas 9 kuud kuni aasta hiljem. Esimene kordussüst on vaja teha 3 aasta möödudes, järgnevad 5aastaste intervallidega. Kui seni te ennast veel vaktsineerinud ei ole,
ei tasu meelt heita – ka täna vaktsineerimist alustades saavutate suveks mõningase immuunsuse.
Õhtul enne magamaminekut tuleks kõigil hoolikalt keha vaadelda.
Eriti tähelepanelikult peab uurima lapsi, sest neil võivad puugid pugeda ebamugavatesse kohtadesse, näiteks nabaauku või mõnda muusse lohukesse, kust hiljem võib kinnitunud putuka eemaldamine üsna vaevaline olla. Kõige parem on teha seda spetsiaalsete tangidega, mida müüakse apteegis. Neil on juures ka täpne kasutusjuhend.
Usun, et kõik Eesti inimesed on nüüdseks juba piisavalt targad ja puugile õli peale ei vala ega teda võiga kokku ei määri, et ta kiiremini välja tuleks. Kahtlemata hakkab lämbuv putukas nahast välja vingerdama, aga haigustekitajad, mida ta enne naha alla eritab, suurendavad nakatumisriski tunduvalt.
Pärast puugi eemaldamist tuleb nahk puhastada desinfitseeriva aine või saialilletinktuuriga ja edasi hammustuskohta 4–5 päeva jälgida. Kui sinna tekib 5–10 cm punetav ring, on õige aeg minna edasiseks kontrolliks perearsti juurde. Apteekides on müügil ka borrelioosi tuvastamise kiirtest, mis võimaldab nakkuse kindlaks teha alates teisest nädalast pärast puugihammustust.
Allikas: Eesti Ekspressi erileht Terve Pere
