Reet Linna: Mäletan vanaema loodusravi õpetusi

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Naine 2015. aasta mais.

Olen üha rohkem loodusravist lugu pidama hakanud. Lapsepõlvest mäletan, kuidas vanaema raudrohtu kuivatas ja pärnaõisi korjas. Ja vaarikavarretee oli eriline maius külmal talveõhtul. Nüüd, kui vanust endal ka juba rohkem, olen hakanud neidsamu võtteid kasutama. 

Mul on kombeks õhtuti juua teed. Kohv on minu jaoks hommikujook. Kasutan vähe suhkrut, olen selle asendanud meega.

Pärnaõied ja vaarikavarred on alati talveks varutud ja kerge külmetuse korral ikka tee valmistamiseks käepärast võtta. Aga lihtsalt niisama on taimetee ka väga mõnus õhtune jook teleka ees juua! Olen enda jaoks avastanud nüüd ka piparmündi. Suvel võtsin värske mündi oma aiast ja tegin õhtuse tee. Talvel on ta olemas kuivatatuna. Keerulistel aegadel olen halva unega ja piparmünt rahustab tõesti mõnusalt ja aitab heale unele kaasa.

Minu värava kõrval on üks uhke kibuvitsapõõsas. Olen sellegi ära kasutanud. Marjad kuivatan ning mõnikord jahvatan need peeneks jahuks ja lisan teele või mõnele kergele toidule, kuhu sobib. Aitab väsimuse, külmetushaiguste ja väidetavalt ka kõrge kolesteroolitaseme korral.

Kuna aega napib, siis ise pole eriti jõudnud metsa ravimtaimi korjama. Apteekides ja kauplustes on valik väga suur, seda enam, et asjatundjate pakutud.

Kunagi tõi mulle hea tuttav ühe toreda segu, mis on väga vitamiinirikas ja tõstab toonust – segu meest, hakitud ebaküdooniast ja astelpajumarjadest. See seisab mul külmetuses ja kui tunnen, et tervis hakkab käest minema, võtan paar-kolm korda päevas teelusikatäie. Lõpetuseks – astelpajumarjad on minu ja mu lastelaste sõbrad!