Põnev suvine väljakutse igaühele: esimest korda orienteeruma!

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine juulis 2016

Joon-o ja SI-pulk, orvandid ja KP. Kõlab salapäraselt nagu spioonifilm! Seekord lähen orienteeruma. Kuuldavasti sobib see sport igas vanuses ja igas vormis inimesele.

Mine metsa! Ma jään bussist maha!

Mina Tallinnas autoga sõita ei julge, vaid sõidan busside-trammidega. Aga tänasesse orienteerumiskohta Nõmmel viib üksnes buss nr 10. Õige numbriga buss on juba peatuses, kui mina alles kaugel. Võtan jalad selga ja lidun. Jõuan ustest sisse, need laksatavad mu selja taga kinni: jee, finiš!

Süda peksab ja nägu leemendab higist. Ai kurja, ma pole veel rajale jõudnudki.

Mõttetu muretsemise asemel vaatan inimesi. Ja tuvastan vähemalt kaks, kes sõidavad minuga samasse kohta. Üks retuusidega tüdruk, kelle õlakotist paistab veepudel. Ja üks mees, kes lappab patakat kokkuvolditud kaarte.

Õiges peatuses hüppavadki mõlemad kergel sammul bussist maha ja too tüüp paneb sörkides ajama. Võtan tema järgi suuna ja püüan kannul püsida – küllap ta teab, kuhu minna. Mõnekümne meetri pärast paistabki metsa all telk, mille ees inimesed asjalikult askeldavad. Teen ka näo, et jagan, mis toimub.

Õnneks lehvitab mulle telgi kõrvalt Grete Gutmann... karkudega! Hiljutine põlveopp tal veel joosta ei luba. “Kukkusin põlvega vastu kivi,” rehmab ta nagu muuseas. “Luust tuli tükk lahti, selle pidi välja lõikama.”

Kõlab... kõhedalt. Samas – ega Grete ole harilik harrastussportlane. Ta on orienteerujana jooksnud Eesti noorte, juunioride ja täiskasvanute koondises, käinud MMil ja teinud Eesti rekordeid. Tugitoolikartul pole ka Piibe Tammemäe, minu tänane teine treener – ikka jälle needsamad koondised ja noorte MM. Orienteerumas käivad ka Piibe mõlemad vennad ja noorem õde, kuid alguse sai kõik hoopis tema isast, kellel tervis jukerdama hakkas ja kes sestap terve pere metsa jooksma vedas.

Aga selge see, et aja peale me ei võistle, kui kolmandik tiimi on karkudel. Eesmärk on rajal lihtsalt punktid üles leida!

Mandaadis – olin arvanud, et mandaat on volitus, aga selgub, et ka koht, kust orienteerujad end võistluseks üles annavad! – tuleb hakata kohe valima.

Piibe on entusiasmi täis: “No nii, millise raja võtame? Täna on kolm rada – 3,1 kilomeetrit, 4,4 ja 5,4.”

Igaks juhuks veeretan vastutuse endalt kõrvale: “Mm, mul sõbrad valivad!”

Grete valib lühima raja. Ei saa öelda, et ma hirmsasti kurvastaks. Väike kahtluseuss on ikkagi sees, et kuidas ma hakkama saan. Millal ma viimati jooksmas käisin? Või rattaga sõitmas? Tänaseks sobilikud jalatsid leidsin voodi alt kastist, mis oli kõ-õ-õ-ikide teiste taga. Võililleplekke täis ja umbsõlmes paeltega. Vist ülikooliaegne ost. Kõnnin küll palju iga päev, aga et ma sporti teeks, seda naljalt ei juhtu…

Start on kõige keerulisem. Kas või kaart. Mismoodi seda lugeda?

No näiteks see lillekujuline märk?

“See on sipelgapesa,” seletab Piibe.

Ahsoo. Aga see must punktiirjoon?

“See on tee,” näitab Grete. “Näed, ja see haruline on kahe tee rist.”

“Ja see kaardus joon on orvand,” õpetab Piibe.

Orvand? Mis asi on orvand? ÕS 2013 orvand  geogr orvataoline glatsiaalne süvend mäestikus. Et siis mingi sügavam koht, jah?

“Me näitame sulle,” lohutab Piibe. “Ja veel peaksid teadma seda, kuidas kaardi mõõtkava lugeda. Tänasel kaardil on nurgas kirjas, et 1 : 5000. See tähendab, et ühele sentimeetrile kaardil vastab looduses 5000. Kõige lihtsam on teisendada nii, et võtad lõpust kaks nulli maha – näed, ühele sentimeetrile vastab 50 meetrit!”

Kuidas kaardi peale kompassi sättida, kujutan ma enam-vähem ette. Seda sai kunagi põhikoolis tehtud. Aga et kollased alad kaardil tähistavad lagedat, valge hästi läbitavat ala ja erinevad rohelised märgivad erineva tihedusega metsa? Sellised juhtnöörid kirjutan pastakaga otse kaardile.

Ka SI-pulka näen elus esimest korda. Küllap mäletavad paljud orienteerumisi, kus punktides rippusid värvilised pliiatsid, millega pidi kaardil punktid tähistama? Enam pole pliiatseid vaja. SPORTident ehk SI-pulk on mälupulgasarnane asi, mis seotakse võistleja sõrme külge. See elektrooniline pulk salvestab endasse punktid, mis sa rajal läbid. Pistad pulga otsa kontrollpunktis õigesse auku ja pulk hakkab piiksuma-vilkuma. Vot nüüd sai see tark vidin teada, et oled punkti “ära võtnud” – ja võid edasi tormata.

“Sa võid laenata minu pulka,” lubab Grete. (Kellel Gretet kaasas pole, saab SI-pulga mandaadist laenutada, euro tükk.)

Piiks-piiks! Panen stardijoonel aja käima ja kohe tunnen, et jään kiirematele jalgu. Minust poole vanemad spordisõbrad tuiskavad must mööda nagu postist.

“Orienteerumine sobib igas vanuses inimesele,” jutustab Piibe käigu pealt. “Augustis on Eestis veteranide MM – seal on vanim võistleja 95aastane. 70aastased orienteerujad pole midagi haruldast. Vanapaarid tulevad kohale ja arutlevad mandaadis omavahel, milline rada võtta – “Võtame täna pikema? Tervis on hea küll.” Seda on hästi tore kuulata.”

“Vastupidi ka – paljud tulevad rajale oma lastega,” lisab Grete. “Seitsmeaastasele saab juba vabalt seletada, mida ta rajal peab tegema. Mina hakkasin ka juba lapsena oma emaga orienteerumas käima!” Ja, tõepoolest – meie kõrval piiksutab oma SI-pulka poiss, kes ei ulatu mulle puusanigi. Ta on kangesti asjaliku näoga, kaart käes ja pilk kaardil. Tundub, et teab väga hästi, mida teeb!

Püüan olla sama asjalik. Võtan kaardi ette ja pööran alustuseks õiget pidi.

“Khm, kuulge? Mul on ikkagi abi vaja. Milline neist märkidest on start?”

Grete näitab seest tühja kolmnurga peale. Asi selge! Seda, et esimese punktini jõuab üsna otse mööda teed, suudan juba ise välja lugeda.

“Mida rohkem orienteerumas käid, seda kiiremini suudad kaarti lugeda,” lohutab Piibe. “Lõpuks teed seda jooksu pealt.”

“Minul on juba nii, et kui ma kaardile peale vaatan, näen seda kolmemõõtmelisena,” lisab Grete. “Kõrgemad kohad tõusevad justkui üles ja madalamad vajuvad allapoole.”

Ma nii osav muidugi pole, aga esimese punkti näen kaugelt ära. Muidugi aitab see, et punkti tähistab erk oranž märk. Aga vihjeks on ka teised võistlejad, kes ridamisi samasse suunda hoiavad.

“Kes pole varem orienteerumas käinud, lähebki tavaliselt teiste järgi,” tähendab Piibe. “Sellega on see oht, et võib-olla valisite erinevad rajad ja siis ju punktid ei kattu. Aga seda, et orienteerudes metsa ära eksid, küll väga kartma ei pea.” Teisi inimesi on piisavalt ümber. Tallinnas orienteerub igal esmaspäeval ligi paarsada ja neljapäeviti kuni 700 inimest!

“Eesti eri kohtades on orienteerumispäevakud eri nädalapäeval,” räägib Piibe. “Tallinnas esmaspäeviti ja neljapäeviti, lisaks nädalavahetuste võistlused. Tartus kolmapäeviti ja neljapäeviti, Põlvamaal teisipäeviti…”

“Kusagil Eestis saab orienteeruda iga jumala päev,” võtab Grete kokku.

On ikka uhke tunne küll, kui SI-pulgaga oma esimese punkti “ära võtan”. Selline… aaretejahi tunne!

Edasi läheb juba ludinal. Rada on üles pandud Nõmmele männimetsa, kus lihtne märke märgata. Metsaalune on nii lage, et Gretel pole mingi kunst siin karkudega ringi kablutada.

“Osa peresid käib rajal lapsekäruga,” räägib Piibe. Näen oma silmagagi umbes kolmeaastast kutti, kes isa kukil kõõludes märke otsib. Ema kõnnib sealsamas kõrval. Mõnus õhtu perega vabas õhus!

Orienteerudes on nii Piibe kui ka Grete näinud Eestis kohti, kuhu muidu ei satuks. “Kui teedki õhtuti oma ratta- või jooksuringi, siis tee pealt niisama kõrvale ei lähe, on ju nii?” märgib Grete.

Ent orienteerujate rajameistrid panevad märke maha teest kaugemale. Tuleb tähelepanelikult ringi vaadata – ja näeb nii mõndagi!

“Eesti on ikka jube ilus,” ütleb Grete. “Näiteks üks võistlus oli meil sügisesel Kundas. Jooksin seal, jõudsin paekaldale… Vaatasin ringi ja mõtlesin, et, vau!”

Õhtu on soe, linnud laulavad, põõsad lõhnavad… Mina muudkui jalutan koos Grete ja Piibega ning otsin kaardi järgi punkte. Vägisi hakkab tunduma, et orienteerumine on täitsa tore suvine tegevus.

“Selliseid päevakuid tehakse Eestis aasta ringi,” täpsustab Piibe.

“Oot, et siis talvel… suuskadega?” küsin.

“On ka suusaorienteerumine,” noogutavad Grete ja Piibe. Ja laskeorienteerumine, ratsaorienteerumine, autoorienteerumine…

“Allveeorienteerumine,” lisab Piibe. “Sellest ma ausalt öeldes päris aru ei saa.”

“Siseorienteerumine,” täiendab Grete. “Neid tehakse näiteks kaubamajades. Eestis on ka tehtud!”

Mõningate viperustega –

“Kuulge, vasakul on suur sipelgapesa, aga kaardi peal seda ei ole?”

“Oota, kus kohas me nüüd oleme? Ma ei leia neid pisikesi radu üles.”

“Mida see keldrikakandi moodi märk tähendab?”

– saavad kõik 15 punkti, mis mu kaardil on, võetud! Aega on kulunud hirmsasti, mets üsna vaikseks jäänud, aga finiš ka paistab.

Mida ma näen, ma polegi viimane! Mandaadis olev arvuti näitab, et üks inimene on alles rajal. Ajaga 87 minutit 23 sekundit olen lõpetanud oma elu esimese orienteerumispäevaku!

Ma prooviks küll veel!

Mine metsa, see oli ju päris äge!

* Keda peaks huvitama, siis joon-o on joonorienteerumine, kus kaardile on kantud joon, millele on paigutatud suvalistesse kohtadesse kontrollpunktid ja kõik need tuleb “ära võtta” kindlas järjekorras. Ja KP on kontrollpunkt. Lihtne!