Pettunud naine: pimekohtingult on lootusetu kedagi leida!

 (20)
Pettunud naine: pimekohtingult on lootusetu kedagi leida!
Pexels.com

Mari (31) on lahutatud naine ja ühe algklassiealise lapse ema, kes mõni aeg tagasi püüdis endale internetist kaaslast leida. Ta kohtus mitme mehega, kuid pidi igaühes rängalt pettuma ja lõpuks leidis armastuse hoopis oma hobi kaudu.

Pärast abikaasast lahutamist kolm aastat tagasi nautis Mari hulk aega vallalise elu, kuid mingil hetkel tundis südames siiski igatsust kaaslase järele enda kõrval. Kuna ta oli mitmelt poolt kuulnud, et tänapäeval on väga popp ja normaalne netist tutvusi otsida, siis otsustas temagi seda proovida. "Mõtlesin, et praegusel ajal ju ikka näed inimese pilti juba enne temaga kohtumist, paljudel on ju Facebookis ka konto ja pildid ning sa saad ikkagi mingi ülevaate inimesest juba enne temaga kohtumist. Seega päris lootusetud tüübid saad ju kohe välja selekteerida ega pea nendega kokkusaamise peale aega raiskama. Noh, siin ma eksisin. Mul ei ole enam meeles, mitme noormehega ma erinevate suhtlusportaalide ja -gruppide vahendusel suhtlesin, aga neid võis olla ikka nii kümne ringis küll. Osaga neist loobusin suhtlemisest tõesti juba enne kohtumist, kuna nägin kirjutamisstiili järgi, et tegemist on harimatu inimesega. Lisaks muidugi olid paar tüüpi sellised, kes ainult ühe asja peal väljas. Aga ülejäänud neli-viis meest tundusid jällegi täiesti normaalsed, kellele hea meelega tahtsin võimaluse anda. Olime üsna pikalt juba netis vestelnud, mõningad fotod ka nähtud, miks siis mitte kokku saada, eks ole. Kahjuks sealjuures kõik see normaalsus otsa saigi. Ise ka imestan, et sellised inimesed alguses mulle nii hea mulje suutsid jätta!

Seotud lood:

Ma ütlen ausalt, et need mehed olid ühest äärmusest teise, aga igaüks mingi täieliku kiiksuga! Üks näiteks oli täiesti üle mõistuse häbelik. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta ei saanud sõnakestki suust! Mina muudkui püüdsin vestlust ülal hoida, rääkisin ühest ja teisest asjast, küsisin tema elu-olu kohta, püüdsin teha kõike, et ta ka midagigi räägiks. Tema vastused olid enam-vähem ainult "jah" või "ei" ja oligi kõik. Lõpuks hakkas mul juba tõsiselt imelik mingeid monolooge pidada. Olimegi vait, kuni lõpuks ma ära koju läksin. Mulle aitas.

Loe veel

Teine mees oli Härra Viriseja. Terve meie kohtingu jooksul kuulsin ma ainult seda, kuidas kõik on lollid ja kõik on halvasti. Eksnaine on ilge mõrd, kes aina nõuab iga kuu lapsele raha, aga kust peab inimene neid summasid võtma, kui ülemus on täielik siga ega taha kuidagi palka tõsta, üleüldse on täna nii vastik ilm ja poleks pidanud kodunt välja tulemagi... umbes selline tema jutt oli, kõik need kaks ja pool tundi, mis me koos veetsime. Kauem ei jaksanud kuulata, see negatiivsuse laviin juba lausa mattis mu enda alla.

Kolmas oli Igavene Vaene Üliõpilane. Ta oli minust ehk maksimaalselt aastakese noorem, kolmkümmend igatahes juba täis. Õppis ülikoolis, mis on ju igati tänuväärt ja normaalne, kuid sealjuures elas ta vanemate juures ja nende kulul. Vot see pani juba imestama. Härra ise leidis, et tema põhitööks on momendil õppimine ja seetõttu saab ta muidugi vaid suviti juhutöid harrastada. Kui tegin ettepaneku jäätist osta, vabandas ta, et tal on kahjuks raha otsas. Ostsin meile mõlemale. See polnud mulle probleem, ma ei eeldagi, et mees peaks minu eest maksma, aga see, et 30aastasel pole isegi jäätiseraha...

Noh, siis oli veel üks mees, kes oli endast üles pannud vist pea kakskümmend aastat tagasi tehtud pildi. Sellel kujutatut oli võimatu samastada paksu ja mitme puuduva hambaga mehega, kes pealegi mulle nilbelt külge üritas lööma hakata. Lihtsalt rõve.

Viimane mees oli välimuselt pisut etem, aga jälle muus osas paras veidrik. Kas tõesti on mõne mehe arvates okei terve kohtingu aja rääkida oma eelmisest elukaaslasest, küll tema käitumist kirudes, küll välimust kiites, küll juba püüdes mind tema võrrelda? Ei ja veel kord ei.

Lõpuks loobusin katsetest sellisel moel kellegagi tutvuda. Olin juba valmis aja maha võtma ja rahulikult vaid oma lapsega koos elama, sest igal juhul on üksiku naise elu miljon korda etem kui sihukeste kõrval. Siis aga sain laulukooris, kus laulmas käin, tuttavaks ühe tagasihoidliku, lausa üllatavalt mõistliku ja toreda meesterahvaga. Nüüdseks oleme paar kuud kohtamas käinud ning tasahilju sepitseme kooseluplaane. Jumal tänatud, normaalsed mehed ei ole siiski veel ilmast kadunud! Tahaksin oma looga teistelegi naistele öelda:netis tutvumine võib popp olla, aga reaalsuses sealt siiski kedagi ei leia. Tasub reaalses elus lahtiste silmadega ringi käia - see on minu kogemus!"

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare