Pargis jalutanud naisele tuli vastu abikaasa teise naisega
Sõbranna oli juba enne mind kohvikusse jõudnud, istus ühes aknaäärses lauas ja vahtis tühja pilguga aknast välja. Paistetanud ja punased silmad reetsid, et tal oli seljataga olnud vähemalt paar rasket ööpäeva.
Kuna ma pikki sissejuhatusi ei salli, küsisin kohe lauda istudes, milles asi. Sõbranna tiris kotist välja kokkukärtsutatud pabertaskurätiku ja nuuksatas sellesse otsustavalt. Siis partsatas ta ühe hingetõmbega välja, et tema elu on läbi, sest tema elukaaslane on juba umbes aasta lisaks temale ka armukest magatanud ja neil on isegi laps tulemas.
Minu 35-aastane sõbranna Liina oli oma elukaaslase Toomasega koos olnud 11 aastat. Pealtnäha oli see selline tüüpiline naisteajakirjades kajastatav musterelu: maja ühes Tallinna lähedale rajatud uuselamurajoonis, Toomasel hea palgaga töökoht, kallid puhkusereisid, laps ja koer.
Liina palgatööl ei käinudki, aga tegi aeg-ajalt ühe sõbra firma jaoks mingeid projektipõhiseid töid. Liina kohustusteks oli laps hommikul lasteaeda viia, õhtul ära tuua, kodu korras hoida ja süüa keeta. Ülejäänud aeg oli tema enda päralt ja selle aja veetis ta tavaliselt kas kallitel koolitustel käies või trennis higistades. Kõige tõenäolisemalt aga kusagil kosmeetikasalongis iluprotseduure tehes, sest ta kartis, et Toomas võib ta maha jätta, kui tema näonahk lõdvenema hakkab ja silmanurgas olevad õrnad kanavarbad muutuvad vaotaolisteks varesejalgadeks.
Liina oli hoolikas perenaine. Sel ajal, kui Toomas tööd tegi, aurutas Liina kodus masinaga põrandaid ja vannitoavuuke, küüris sidruniga praeahju ja koostas ostunimekirju, et perele õhtuks maitsev söök valmistada. Toomas aga sageli õhtusöögilaua taha ei jõudnud. Ta kurtis, et tal on palju tööd ning uued projektid tulevad muudkui peale.
Liina oli muidugi kurb, et mehel kodus olemiseks vähe aega jäi, aga leppis olukorraga. Sest tegelikult võis Liina ju eluga päris rahul olla. Muidugi ei meeldinud Liinale ka see, kui Toomas reede õhtuti teatas, et läheb koos kolleegidega linna ja ei tea, millal tuleb. Kui Liina püüdis küsida, kellega siis täpsemalt minnakse, ütles Toomas, et tööasjad. Et klientidega kohtumised on oluline osa tema tööst. Tegelikult, mida aeg edasi, seda pikemaks kippusid Toomase tööpäevad venima, aga ta oli juba Liina välja koolitanud küsimusi mitte esitama. Tavaliselt küsis tema Liinalt, kas Liinale meeldib autot omada, tegelda hobidega ja reisidel käia. Liina vastas muidugi jaatavalt. Siis järgneski Toomase seletus, et see raha peab ju ometi kusagilt tulema ja kui palju vaeva Toomas iga päev näeb, et oma kallile perele kõrget elustandardit võimaldada.
Ühel päeval läks Liina teise linnaossa sõbrannale külla. Koos joodi veidi veini, klatšiti tuttavaid ja vahetati infot nippe, kus saab lasta kõige kvaliteetsemad juuksepikendused paigaldada. Kuna ilm oli ilus, tuli sõbrannal idee lähedal asuvasse metsatukka jalutama minna. Mööda jalutusradasid lonkides kuulasid nad linnulaulu ja arutasid lähituleviku plaane. Oli lõunane aeg ning liikus teisigi jalutajaid, põhiliselt koduseid pereemasid, kes lükkasid enda ees vankrit ja vedasid rihma otsas koera.
Liina oli sõbrannaga jõudmas kahe jalutusraja ristumiskohta, kui märkas umbes 50 meetri kauguselt, et üks väga Toomase sarnane mees koos ühe pikajalgse blondiiniga keerab nende jalutusrajale. Paarike oli üksteisele keskendunud, et ei pannud ümbritsevat tähelegi.
Liina ütles sõbrannale, et nad peatuksid korraks, sest kahtluseuss hakkas ta sees närima. Liina pidas endamisi plaani, mida teha, et paarikesele lähemale jõuda. Mööda rada otse nendeni ei sobi ka nagu joosta, sest see ei oleks kuigi täiskasvanulik. Pealegi, kui tegemist peaks olema võõraste inimestega, siis mis mulje võiks neile jääda konsakingades, mantlis ja kleidis mööda metsarada jooksvast naisterahvast!
Liina hõikas sõbrannale, et ta peab korraks ära käima ja las sõbranna ootab siinsamas. Ta jooksis rajalt kõrvale puude vahele, kus ta pidi võitlema okstega, et need mantlihõlmu katki ei rebiks. Kontsad kippusid niiskesse maapinda kinni jääma, kuid Liina jooksis visalt edasi, tehes suure kaare, et paarikesest ette joosta ning seejärel rajale ilmuda ja hakata turteltuvidele vastu kõndima. Nagu noor põder võsas ragistades ei mõelnud Liina muust kui sellest, mis saab, kui see mees on tõesti Toomas. Süda kloppis ja tahtis kurku tõusta, kui Liina oli viimaks suure kaarega taas jalutusraja äärde jõudnud ning märkas eemalt paarikest enda poole jalutamas. Ta hakkas kindlal sammul neile vastu kõndima.
Mida lähemale paarike jõudis, seda rohkem võttis mees Toomase kuju. Toomas läks näost punaseks ega teadnud, kuhu silmi peita. Kõigil kolmel oli ebamugav. Eriti veel Liinal, kes tundis, et teda on petetud ja alandatud. Liina silmadele ja hingele tegi valu ka märgatav kõhuke naise jope all. See tähendas, et ajal, kui Liina praeahju küüris ja Toomase musta pesu pesumasinasse toppis, hullas mees teise naisega ja oli talle lapsegi teinud.
Toomas sai kohe aru, et hädavalel pole mõtet ning tutvustaski Liinale Merjet.
Nüüd on Liina silmad punased ja ta ei leia kuidagi asu. Liinal ei olnud varem elus ühtegi suurt muret olnud, aga nüüd sai ta neid korraga kaks - tema elukaaslane on petis ja peagi veel teise naise lapse isaks saamas. Mis saab majast? Mis saab pereelust? Praegu ei taha Liina Toomasest midagi kuulda. Ta kupatas mehe ühisest magamistoast välja ning valmistab süüa ainult endale ja lapsele. Aga kaua selline olukord kesta ei saa. Esialgu küll tunneb Toomas süütunnet ja ei tea isegi, kuidas käituda, aga kui nende kooselu on läbi, siis peavad nad erladi elama kolima. Maja on Toomase nimel ja abielus nad ei ole. On selge, et midagi peab muutuma. Hetkel Liina nii tõsiste küsimustega tegelda ei jaksa, viha ja solvumise kõrval tema õblukesse kehasse rohkem emotsioone ega kainet mõistust ei mahu.
