Oleme viisakad!

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2015. aasta aprillis

Kas öelda võõrale sina, kirjutada e-kirja, mis pähe tuleb, helistada end tutvustamata, haarata teretuttav kaisutusse – kuidas on aeg muutnud meie kombeid nii heas kui ka halvas? 

Uusi kombeid tuleb juurde laia maailma avali ustest ja koos suhtlusvahenditega, mida veel paarikümne aasta eest olemas polnud. E-kirjade, sõnumite ja säutsude keel on pealiskaudsem ja otsekohesem, kuid ka ebaviisakam.

“Kiiresti muutuv maailm muudab meie ootusi ja arusaamu etiketist,” ütleb EBSi õppejõud Tiina Tšatšua, kelle nõuandeid käitumismaastikul liikumiseks saab lugeda käsiraamatust “Etikett tööl ja kodus” (Ajakirjade Kirjastus, 2008). “Etikett on kokkulepe, mis sõltub eesmärgist ja olukorrast. Reegliks muutub see alles pärast vastastikuse kokkuleppe sõlmimist, näiteks juhendis, kutsel. Ei eksisteeri üht ja ainuõiget käitumist, kõrvuti võib olla mitu õiget varianti – kuidas kirjutada meilile pöördumine, kuidas vastata telefonile, kanda tumedat ülikonda jne.” Ebaviisakus on hoopis see, kui mõni kaasmaalane võtab nõuks väga karmis toonis teiste käitumist või riietust kommenteerida ainuüksi seetõttu, et see tema arusaamadega ei kattu.

Sina-teie

Meile harjumuspärase võõra inimese teietamise kõrvale on suure õhinaga imporditud sinatamist. Seda on teinud mujal maades elanud ja töötanud inimesed, taasiseseisvuse saabudes oli see kui nõukaajast lahtiütlemise märk. Meie keele- ja kultuuriruumis välja kujunenud tavad aga ei peagi olema samad mis teistes riikides ning vanematele inimestele võib sinatamine lausa brutaalsusena näida.

“Olen vanemaid inimesi teietades üles kasvanud ja nii sirgeselgne küll, et ütlen ka noorele teenindajale teie, kui tema mind koduselt sinatab,” ei häbene pedagoogiametis töötav Peeter (76) oma “vanamoelisust”. Lisab, et temas tekitab lausa õõva, kui uustulnukast 20aastane sekretär küsib: “Mis  s i n a  arvad?” “Püüan siis nii sinast kui ka teiest hoiduda, kasutan ebamäärast tema-vormi. Minu õppimise ajal ei tulnud kõne allagi vanu õppejõude sinatada, isegi siis mitte, kui nad pärast lõpetamist selle ise välja pakkusid. Ei paindunud keel, nad läksid mulla alla enne...” jääb härrasmees kindlaks.

Ülikooli õppejõud Marite (40) ütleb, et üliõpilastega toimub sinatamine vastastikusel kokkuleppel: “Mulle tundub see loomulik, sest õppisin pärast keskkooli Taanis rahvaülikoolis, sealne õppejõudude sinatamine mõjus väga julgustavalt ja arvestavalt. Nii tundub lihtsam õpetada, samas juhtub sageli, et algul ütlevad kõik sina ja siis lähevad üliõpilased ikka teie peale üle.” Distantsi hoidmist ega ka piiride kehtestamist sinatamine ei sega, ka sina võib olla väga terav.

Enam häirib õppejõudu noorte arusaam elementaarsest viisakusest. “Oma töid esitavad nad rahumeeli suure auditooriumi ees istudes-lösutades, taipamata midagi pealtkuulaja austamisest.” Lektorile on probleem ka üliõpilaste reaalne kohalolek, sest omasse maailma sukeldumist võimaldavaid nutiseadmeid täiskasvanud inimeste käest ju enne loengut kokku ei korja.

“Juhul kui inimene on enne minu poole pöördunud sinatades, siis sinatan, muul juhul teietan,” leiab Elena (18). “Häirib, kui mina teenindajat teietan, mida alati teen, aga tema mind vastu sinatab. Olles samal tasemel, peaks alati kasutama sama väljendit või viisakamat, mitte madalamat!”

Tiina Tšatšua: “Teie või sina on alati kokkuleppe küsimus. Oluline, et ei oldaks liialt familiaarsed. Esindusrestoranides on iseenesestmõistetav, et kasutatakse teie-vormi, trendikas noorteklubis sobib öelda ka sina. Hea tava kohaselt teeb ettepaneku teielt sinale üleminekuks eraelus daam või vanem inimene, ametialases suhtluses positsioonilt kõrgem. Juhul, kui meeldib enam rääkida teie-vormis, siis jäägegi selle juurde.”

Netikett – moodsa aja kirjavahetusetikett

Internetis anonüümseks jäämise võimalus võib uinutada vastutustunde oma sõnade eest, kuid suheldakse siiski mitte arvuti, vaid teiste inimestega. Mõiste netikett (inglise k netiquette) raames töötati 1990ndate keskel välja esimesed võrgusisese suhtlemise reeglid. “Ka elektronposti puhul, mida kasutab üle 80% interneti tarbijatest, kehtivad üldlevinud etiketinõuded,” ütleb Tiina Tšatšua.

“Mind häirib, kui e-kirjades on tähed segi ja mõtted laokil. Saadetakse edasi või tagasi mõni vana kiri, muutmata “subjekti” – räägitakse hoopis millestki muust, aga kirja sisu ei vasta üldse pealkirjale. Vahel saan tööalase kirja, mille all on pikk kirjavahetus, mis mind üldse ei puuduta. Lihtsalt pole viitsitud ära kustutada,” loetleb graafikadisainer Kersti (53) ärritavaid asjaolusid. Paberkirja ümbrikusse pistes ei tuleks sellised apsud kõne allagi!

Mida levinum on e-kirja teel suhtlemine, seda enam näib muutuvat normiks, et ka võõrale inimesele võib teele panna kohmaka lauseehituse ning grammatika- ja näpuvigadega saadetise, vaevumata seda kordki üle lugema.

“Olen ise meilivahetuses võõrastega väga korrektne, aga mulle saabunud meile lugedes ei taha uskuda, kui kohutavalt inimesed kirjutavad – ilma pealkirjata, ilma pöördumiseta, ilma oma nimeta lõpus jne. Ma ei kirjuta sõpradele ka sellises stiilis,” kurdab Marta (21), kes töötab vabatahtliku ühenduse suhtlusjuhina. “Kirjastiil on esimene asi, mille põhjal inimese kohta järelduse teen, ja 98% juhtudest panen täppi ka. Selline kiri näitab, et inimene ei ole valmis pingutama, ning sellisel juhul ei ole ka mina nõus pingutama, et tema probleemi lahendada.”

“Kolleegiga päeva jooksul mitmeid meile vahetades võib vastastikusel kokkuleppel ära jätta pöördumised, aga kindlasti ei saa teha allahindlust keelelise korrektsuse osas,” lisab Tiina Tšatšua.

Mõtle hetk enne Send-nupule vajutamist!

Kunagi pole e-kirja kirjutades üleliigne mõelda, kuidas toimiksid tavalise kirjaga – samad viisakusreeglid kehtivad ka e-postkontoris.

° Nii enda kui ka teiste huvides tee lühidalt.

° Kasuta e-kirja telefonis kokkulepitu kinnitamiseks.

° Õnnitlused, austus- ja kaastundeavaldused – miks mitte, kuid ehtne kaart või telefonikõne on siiski südamlikum.

° Saada kiri ainult neile, kes seda tõeliselt vajavad, ära kasuta liiga tihti nuppu “Vasta kõigile” ega kopeeri kõike ja kõigile.

° Interneti anonüümne keskkond paneb loopima sõnu, mida muidu ei teeks. Ära kirjuta väga vihasena – e-kirjad on massiliselt kopeeritavad, arhiveeritavad ja levitatavad. Kõik kirjapandu säilib ja võib hiljem bumerangina tagasi tulla.

° Väldi nalju, mida võib-olla ei mõisteta, eriti nende levitamist meililistis.

° Kirjutamata reegel on vastata meilile 24 tunni jooksul. Ka ajapuuduses oleks viisakas lühivastusega teada anda, et kiri on kätte saadud, ja välja pakkuda oletatav vastamise aeg.

° Ära liialda lisatud dokumentidega, nende läbilugemine on tüütu, nagu ka liiga suurte pildifailide avamine või nende vaatamiseks uue ja harjumuspäratu keskkonnaga liitumine.

° Jaota pikad tekstid osadeks, teemade kaupa liigendatud rubriigid teevad lugemise lihtsamaks.

° Väldi versaalide ehk SUURTE TÄHTEDE tarbetut kasutamist.

° Kirja lõpetamiseks on palju viise – “Lugupidamisega”, “Tervitustega”, “Kõike head soovides”, “Heade soovidega”, “Heade mõtetega”, “Ilusat päeva/õhtut soovides”, “Parimate soovidega”, “Kallistan”, “Päikest”.

Halloo-hallooo!

Mobiiltelefon on toonud kaasa võimaluse rääkida igal hetkel ja kellega tahes üle maailma, kuid kui rääkijad ümbritsevatega ei arvesta, võib see “kogu maailmale” väga häiriv olla. Sestap pole kõne alustades liiast küsida: “Kas on sobiv hetk rääkida?” Enne muidugi tervitades ja end tutvustades. Soovitatavalt oma nimega, mis polnud meil endisaegadel kombeks. Kas kõne on õigesse kohta jõudnud, saab teada selle järgi, kas vastaja raatsib oma nime öelda või mitte. Ametiasutustes on enda tutvustamine reegel, kuid erakõnede puhul kehtivad erinevad tavad, ka eri maades. Meil üldiselt taunitav “Halloo!” on näiteks tavapärane Prantsusmaal – “Allo!”–, kus esimesena esitleb end see, kes helistab. Kui mobiiliekraanil on tuttav helistaja näha, võib vastates kohe teda nimepidi tervitada, võõra numbri puhul on enda nime ütlemine kõige kindlam viis.

Millal on sobiv helistada? “Hilisõhtul saabuv kõne teeb ärevaks,” ütleb Peeter (76). “Tööpäeval alates kella 8.30st, õhtul kuni kella 21ni. Kui helistatakse hiljem või varem, tekib hirm, et midagi halba on juhtunud, ja selline kogemus elust on ka,” on treener Maria (45) sama meelt. Marta (21): “Võtan selle järgi, kuidas tahan, et mulle helistataks – argipäeviti alates kella kümnest, nädalavahetusel üheteistkümnest-kaheteistkümnest, õhtul kuni kella üheksani.”

Etiketiraamat ütleb: “Eestis pole kombeks helistada enne kella 8 ja pärast kella 21, suvel pärast 22. Viisakas pole helistada lõuna- ega õhtusöögi ajal.

Ametialases suhtluses peaks pidama silmas, et suhtlus toimuks tööaja piires. Isiklikus elus tuleks arvestada näiteks ka pererahva harjumustega – laste magamapaneku, AK uudiste või lemmikseriaali ajaga, mille vaatamise katkestamine ei valmista rõõmu.”

Kalli-kalli

“Uue aja kommetest tunnen kõige suuremat rõõmu kallistamisest,” ütleb Peeter, kelle isapoolne pere oli vene päritolu. “Lastesse suhtumine oli väga südamlik, minu kui pesamuna kallistamine-musitamine igapäevane asi. See pole olnud nii tüüpiline eesti peredele.”

“Ka mulle meeldib, et inimeste omavaheline suhtlemine on muutunud vähem formaalseks,” leiab Elena. “Samas – võõrastega suheldes võiksid noored rohkem teietada ja kindlasti sooviksin, et näiteks LHV pensionipakkujad seda teeksid, kuna nad on võõrad ja lisaks tahavad minult midagi saada, mitte vastupidi.”

Tiina Tšatšua: “Kallistamine sobib kenasti, kui sellega on nõus mõlemad pooled. Meil ongi see ennekõike perekonna ja lähedaste sõprade omavaheline tervitusviis, harvem ametialases suhtluses. Veel kord – kõik on kokkuleppe küsimus.”