Samas olid Kasparil kogu aeg käsil mingid toimetused ja ta ei leidnud eriti aega lastega tegelemiseks, nii et Anni tundis end sageli surmväsinuna. Kui Kaspari vanemad ei oleks vahel lapsi enda juurde võtnud, oleks Anni enda sõnul täiesti läbi põlenud. Kaspari vanemad olid lastesse väga kiindunud ja tõepoolest paljust loobunud, et poja peret aidata. Ühel päeval teatas poeg, et nad ei saa enam Anniga koos elada ja tal on juba uus naine, kes kõigele muule heale lisaks on Annist veel mitmeid aastaid noorem – ühesõnaga, just selline, kes kõik mehed pöördesse ajab.“

Anni olevat järjest enam hakanud Kasparist eemale hoidma ja nüüd räägib koguni, et ei andesta mehele iial reetmist ning kavatseb Kaspari ilma jätta igasugusest võimalusest lastega koos olla. „Anni arvas, et Kaspari vanemad teavad nagunii mehe abieluvälisest suhtest ning on seega samuti tema ja pere reetnud,“ jätkab Keerberg. „Naine pidas enesestmõistetavaks, et sellised inimesed ei tohiks enam kunagi tema lastega kokku puutuda. Kaspari vanemad olid meeleheitel mõttest, et nende armsad lapselapsed ei tule enam suviti nende maakodusse, mis seni oli olnud väikestele parim võimalus mõnusaks äraolemiseks ja kus nad olid juba sõbradki leidnud.“

Hea ja halb lahutus

„Vahel on meil raske oma armastusega hakkama saada või seda õigel viisil välja näidata,“ kommenteerib Keerberg laste lahkuminekuga silmitsi seisvate vanemate emotsioone. „Vahel kasvab laste käitumisest põhjustatud pahameel nii üle pea, et armastus kaob hoopis tagaplaanile ja võidakse pikalt olla solvunud, pidada vimma või koguni lubada endale, et hakatakse neist eemale hoidma.“

Laste suhete ebastabiilsus, sealhulgas lahkuminekud, püsisuhte lõpetamine ja uue suhte loomine põhjustavad paljudele vanematele peavalu. Küsimuses, miks on laste lahkuminekuga senisest püsisuhtepartnerist nii raske toime tulla, näeb Keerberg palju põhjuseid. „Emadel, kes oma lastega emotsionaalselt seotud, võib olla raske leppida lapse elukaaslasega,“ loetleb psühhoterapeut. „Kui sellega on viimaks toime tuldud, loodetakse, et neil kahel läheb koos hästi ja et oma laps saab õnneliku ja rahuliku pereelu. Oleme ju harjunud mõtlema, et pikaajaline püsisuhe on elule ja inimesele hea. Ühtlasi teame, et paljud kogevad lahkuminekuga seoses suuri kannatusi ja et sageli tehakse lahutades üksteisele palju haiget. Valitseb ka hirm, et lahkuminek viib meid lapselastest eemale.“

Pereterapeudina teab Keerberg, et suuresti on lahkuminekuga seotud kahjud ja kannatused – sealhulgas lahkuminejate laste omad – tingitud sellest, kuidas lahku minnakse. „Kui lahkuminejad ja nende lähedased ei võta toimuvat kui maailma lõppu, ei süüdista, ei maksa kätte ega ähvarda, vaid otsivad mõistlikke lahendusi, võib see raske ja halb pool kujuneda märgatavalt valutumaks,“ julgustab Keerberg.

Me saame rääkida seega halvast ja heast lahkuminekust. „Hea lahkuminek on selline, kui mees ja naine, kes enam kuidagi ei saa teineteisele head abikaasad olla, lõpetavad ära küll mehe ja naise vahelise suhte, aga hoolitsevad selle eest, et kõik muud seosed ja suhted, mis peres olid kujunenud, jääksid alles,“ kirjeldab Keerberg. „See tähendab, et minnakse küll lahku, aga pere jääb alles neile, kes seda enim vajavad. Lastel on iseäranis hoolt ja hoidmist vajavas eas vaja häid inimesi, kes neid armastavad ja tahavad neile oma aega ja energiat pühendada. Tähtis on, et lapsi ei lahutataks hoolivatest vanavanematest ja et isa või ema uus väljavalitu ning tema päritolupere liikmed hoiaksid peresse juurdetulevaid lapsi.“

Minu, sinu ja meie lapselapsed

Klassikalise mudeli järgi on lapsel neli vanavanemat, nii ema- kui isapoolsed. Vanaemade-isade jaoks on lapselapsed eristaatuses ja see on puhtbioloogiline isekus – tunda, et lapselapsed on osa meist ja minust. Laste lahutus on kriis ka vanematele ja teistele lähedastele. Õnn, kui kõrvalseisjad suudavad endale aru anda, et nende roll ei ole arvustada, otsida süüdlast, mängida psühholoogi või klatšida lahkuminejate lugu ühiste tuttavate keskis. Mitte sekkudes ja lahutajate asjades urgitsedes õnnestub aja möödudes rääkida peresündmuste-tähtpäevade raames soojalt ka eksidega. Haavade paranedes lahkuminekukurbus leeveneb ning kes teab, vahest võib peagi tunda rõõmu laieneva pere üle. Kui poja või tütre ekskaasa on leidnud uue suhte ning sellega rahul, tasub kaasa rõõmustada – on ju õnnelikud vanemad laste seiskohalt parim lahendus. Keegi ei ole meie eraomand ja südant ei saa sundida, tuleb vaid tõsiasju aktsepteerida. Kuigi oma lapse seljataga oleks lihtne ja loogiline seista, on tark tegu mitte asuda emma-kumma poolele, olgu lahutusprotsess nii riiakas kui tahes.

Parim, mida vanemad saaksid teha, on lahutav laps vajaduse korral ära kuulata, mitte sekkuda kohtuvaidlustesse. Kui kontakt lapselapse ühe vanemaga katkeb, võivad väheneda ja lõppeda ka vanavanemate kohtumised. Kes teab, võib-olla pannakse millalgi kohtus paika ka vanavanemate külastuskord?

Küllap teisenevad seeläbi ka senised traditsioonid. Kas lapsed tunnevad, et jõulud on ikka jõulud ja jaaniõhtu sama vahva kui ennegi, kui neid hakatakse teisiti tähistama? Kompromiss võiks olla vanemate pakkumine, et üht tähtpäeva peame nüüdsest küll pere muutunud koosseisuga, kuid mõni teine traditsioon jääb samaks. Laste elu rikastub, kui tema ellu lisandub uusi põnevaid küllamineku- ja puhkusekohti. Keda kutsuda lapse sünnipäevale, leeripeole või koolilõpetamisele? Mida suurem on laps, seda enam olgu tal sõnaõigust teda puudutavates küsimustes.

Just vanavanematest oleks kena hoida aus bioloogilist sidet. Võib-olla võiks pere maha jätnud isa või ema pilt säilida vanavanemate perealbumis, olgu või ainuüksi seepärast, et lahutusotsusele vaatamata on ta edasi oma lapse vanem.

Kümme reeglit vanavanematele, kelle laps lahutab

1. Me ei saa olla kindlad, et poja või tütre praegune elukaaslane talle tõepoolest sobib. Võimalik, et ta valis valesti. Vahest võib selle suhte jätkumine kõigile osalistele palju kahju teha. On paratamatu, et paljud väga head ja väärtuslikud inimesed ei oska oma suhteid hoida.

2. Teada saades, et lapse püsisuhtes asjad ei suju, oleks õige soovitada neil otsida abi paariteraapiast. Kasu võib olla sellestki, kui algul läheb terapeudi juurde üks. Enamasti tekib pikaajalistes suhetes kriise, mida õnnestub lahendada, kui ei ole üksteisele veel väga palju haiget tehtud.

3. Laps ei tarvitse meile rääkida probleemidest oma lähisuhtes seetõttu, et ta ei taha meile haiget teha. Kui me ise anname oma lapsele selgelt mõista, et tuleme tema mure kuulamisega toime ja tahame teda ja temaga toimuvat mõista, võime rohkem teada saada olukorrast, seda paremini mõista ja ehk isegi asjakohast nõu anda.

4. Lapselaste vanusest sõltuvalt on nende vajadused vanemate lahkumineku puhul erinevad. Väiksemad lapsed vajavad kindlasti turvalisust ja seni harjumuspärase keskkonna säilimist. Kui vanavanemate kodu on neile seni olnud heaks ja turvaliseks kohaks, oleks hea ka lahkumineku perioodil, mis vahel kujuneb üsna pikaks ja kurnavaks, kui lapsed võiksid mõnda aega veeta vanavanemate juures. Nõnda saavad vanemad omavahel asju kergemini selgeks arutada.

5. Kui me tõesti armastame oma lapselapsi, ei halvusta me kumbagi nende vanematest. Laps saab jõudu sellest, et ta oma vanemaid armastab. Teiste lähedaste poolt halvaks kuulutatud ema või isa on lapsel raske armastada ja see lõhestab väikest hinge. Kui me kunagi oleme miniale või väimehele liiga teinud, oleks hiljemalt lahkumineku olukorras õige oma eksimusi tunnistada, paluda lapse seniselt elukaaslaselt võimalust lapselaste elust osa saada ja pakkuda neile parimat.

6. Lapsi kasvatavad inimesed peavad igal juhul omavahel koostööd tegema selles, kuidas lapsi kasvatada, mida neilt nõuda ja millised piirid seada. Ekskaasad peavad kokkuleppeid sõlmima ja neist kinni pidama. Teisiti ei saa lapsi kasvatada.

7. Vahel ei õnnestu vanavanematel lapse lahkumineku järel mõnda aega lapselastega suhelda. Mida targemalt vanavanemad toimivad, seda suurem on tõenäosus, et see võimalus neil uuesti avaneb, kui lahkuminejad ise oma kriisi raskete tunnete faasist on üle saanud.

8. Üldiselt kehtib põhimõte: ära anna nõu, kui sinult ei küsita. Lahkuminekuteema on aga selles mõttes erandlik. Suhetega kriisi jõudnud inimesed võivad oma keeruliste ja segaste tunnete tõttu teha kiireid ja mõtlematuid otsuseid. Päritolupere liikmed saavad siin vahel olla head nõuandjad, kutsudes inimest järele mõtlema, aega maha võtma, arutama, partnerile tema eksimusi andeks andma ja lahendusi otsima. Neid nõuandeid ei tohi kindlasti esitada ultimaatumi või ähvardusena vormis: kui sa nii ei tee, ära minu käest enam abi küsi vms.

9. Kui poeg või tütar loob uue püsisuhte inimesega, kellel on lapsed varasemast suhtest, on vanavanematel väga tähtis roll, et juurdetulevatele lastele rääkida pere senisest elust ning aidata neil saada osaks uuest perest.

10. Peame meeles, et kõik lapsed vajavad usaldust, armastust ja hoolimist ning seda iseäranis perioodidel, kui nende elus on toimunud suured muutused.

(Allikas: Aita Keerberg)

Varuvanavanemate rõõmud ja mured

Vanavanemad ise tunnistavad, et ehkki uues kärgperes (peres kasvavad minu, sinu ja meie lapsed) võib vanaema-vanaisa ja uuspere vahel olla pingeid, leevenevad need tasapisi. Uute suhete lähedaseks kasvamine võtab mõistagi aega.

„Loomulikult oleksime soovinud, et lapsed oleksid oma esimeste partneritega kokku jäänud, kuid peamine on laste õnn,“ räägib Hilja, kelle mõlemad tütred lahutasid. „Eks ma kurvastasin tütarde abielude lõppemise pärast omajagu, kuid minu meelest ei tasu vinduda vanas suhtes, mis on igati ammendunud. Vahest läheb „teisel ringil“ paremini? Aktsepteerin mõlema tütre valikut uut elu alustada – oli ilmselge, et järgmisse suhtesse ajas neid vajadus mehise toe järele. Loodan, et uued väimehed kohtlevad mu tütreid hästi ning võtavad vastutuse ka kasulaste eest. Lapselaste saatuse osas oli meil abikaasaga suurim hirm.“

Vanaemad kinnitavad, et on esmalt peljanud uute lapselaste suhtumist. „Kas mind võetakse omaks või peetakse võõraks?“ kripeldab peamine küsimus. Kogemused näitavad, et pisemate kärgpere liikmetega on lihtsam kontakti saada kui suurematega, kel on oma lihaste vanavanematega tihe side. Väiksemad ei oska veel „õiget“ ja „valet“ vanavanemat eristada. Eks veri ole paksem kui vesi ja nõnda on vanavanemategi kiindumus suurem bioloogiliste lapselaste vastu, kelle sirgumise juures oldud titeeast saati.

„Tunnen end kõigi lapselaste vanaisana ega tee neil vahet,“ märgib Armand. „Nii esimese kui uue pere lapsed on armsad ja kuuluvad perre. Tõsi, poja kõige väiksemasse kasutütresse on olnud lihtsam kiinduda ja temagi peab mind pärisvanaisaks. Ma ei ole end vanematele lastele peale suruda tahtnud, ootan ära, kuidas nemad minusse suhtuvad. Ega nad mind siiani õieti omaks võtnud ole ja mis seal ikka.“

Elukiri