Naljakas perekondlik äpardus: kas kass ikka sai kaasa?
Talvel hoiab majas temperatuuri õhküttepump, nii et nad saavad ilma pikema ettevalmistuseta ka talvel seal nädalavahetusi veeta. Nii nad otsustasidki eelmisel nädalavahetusel ilusa ilma tõttu maale sõita ja kevadiselt lõhnava looduse keskel olla.
Kuna Liina ja Peetri lapsed ei ela enam kodus, võtavad nad maale alati ka kassi kaasa. Kassil pole sõitmise vastu midagi ning ta jääb oma kenas puurikeses auto tagaistmel tavaliselt kohe magama.
Alati, kui nad maale sõitma või maalt tagasi linna hakkavad sõitma, on nad teinud sama nalja, et kas kass ikka sai kaasa. Nii ka seekord, kui nad reede õhtul maale sõitsid. No ikka sai.
Peeter tahtis varem linna sõita, et saaks kindlasti telerist sporti vaadata. See oli talle väga oluline. Talvel nad ei julge telerit maamajas hoida, sest ükskord murti sinna sisse ja viidi kõik vähegi väärtuslik minema.
Niisiis hakkasid nad pärast keskhommikust hommikusööki minema. Liina pani kassi puuri nagu alati.
Kassi kaasavõtmise nalja kumbki millegipärast ei teinud.
Seekord tegi Peeter selle nalja alles linnamaja parklasse keerates: „Kas kass ikka sai kaasa?“
Liinale sähvatas kohe pähe, et see küsimus tuleb kuidagi valel ajal.
Liina vaatas tagaistmele. Kassi ei olnud. Kassi ega tema puuri ei olnud mitte kusagil autos. Mis tähendas, et ta oli saja kilomeetri kaugusel maamajas ukse juures puuris. Sest Liina teadis kindlasti, et ta pani kassi puuri ja tõstis selle välisukse kõrvale.
Kirus Peeter mis ta kirus, aga võistlus jäi vaatamata ja selle asemel alustas ta taas sõitu maakoju ja siis sealt tagasi linna. Ise aga muudkui mõtles, et mida küll kass võib mõelda: panite mu puuri, aga kaasa ei võtnud. Ja veel mõtles Peeter, et kunagi enam ei tohi tegemata jätta seda nalja, et kas kass ikka sai kaasa.