Naised kuldses puuris

Lugu ilmus Eesti Numbri augustinumbris 2016. aastal

Elu kuldpuuris võib olla mugav: majanduslikult kindlustatud ja mees hoolitseb kõige eest. Aga naise enda eneseteostus, vabadus otsustada?

Iseendani jõudmine

Sigrid (38) sattus kuldpuuri pärast abiellumist. Ta jäi koduperenaiseks ning ise raha ei teeninud. Mees tegi naisele regulaarselt rahaülekandeid, ostis talle autogi. Millestki puudust ei olnud. Mehele meeldis, et naine tööl ei käi. Nad elavad praegugi samas uhkes eramajas. Võib-olla on see mõne jaoks unistus, aga kas tegelikult tasub sellise elu järele õhata?

“Olin pigem nagu linnupuuris,” sõnab Sigrid. “Mees tegi minu jaoks kõik ära, olin nagu dekoratiivnaine. Mingi hetk hakkasin pelgama, et harjun sellise eluga liialt, tekkis saamatusetunne.”

Kokku kestis selline “ilus”, kuid samal ajal paradoksaalselt ka rahuldust mitte pakkuv elu kolm aastat. Sigrid sai käia, kus tahtis, nautis oma vaba aega. Ükski asi polnud naisele otseselt keelatud, aga ta tundis, et kontroll tema elu üle on mehe käes. Kui näiteks Sigrid unustas telefoni autosse, avastas ta tagasi tulles juba neli vastamata kõnet mehelt. Too küll põhjendas helistamist muretsemisega, aga hiljem jõuti selgusele, et alateadlikult, lapsepõlvest kaasa saadud kogemuste tõttu mees siiski kontrollis. Ta pidi kogu aeg teadma, kus naine parajasti viibib. Samas armukade mees ei olnud.

“Mees tahtis tunda, et pakub mulle kõike ise,” räägib Sigrid. Vahepeal müüs naine oma vanaema korteri maha ja soovis saadud raha eest osta uut, aga mees veenis ta ümber. Nii läkski see raha autoostuks, teise poole pani mees juurde.

“Lasin end puuri ära pakkida,” nendib Sigrid. Aga ikkagi hakkasid naisel tekkima mõtted, et kes ta siis ise on. Kui ta lahkuma peaks, kas ta oskakski midagi teha, ise hakkama saada? Ta kujutas ette, et võib vabanedes teha rumalusi nagu vasikas kevadisel heinamaal. Hoogu kogudes õppis Sigrid jonnima, tema sees käis plõks – ja ta murdis puuriukse lahti. Muidugi kartis ta, et elukvaliteet võib tuntavalt halveneda – sääste tal ei olnud.

“Mõtlesin ka, et kui tsirkuseomanikule enam lind ei meeldi, mis siis saab?” Kuna enesehinnang oli vastu maad surutud, tuli ennast kehtestama hakata ja tiivad kasvatada. Varem oli naisel kutseharidus, nüüd otsustas ta astuda kõrgkooli, ammu huvi pakkunud erialale. Samal ajal leidis ta põneva töö.

Kui Sigrid ennast taas leidis, mõistis ta, et puuriomanik ehk tema mees on tegelikult päris inimene. Selleks, et mees teda tahaks, ei pidanudki ta enam olema ilus lind teistele näitamiseks, vaid võis olla ka hall varblane. Muidugi vajas selleni jõudmine kõva enesekehtestust ja hirmude ületamist, sest oli kartus, et kui ta puurist välja astub, siis mees äkki ei toetagi teda enam. Õnneks siiski toetas.

Kui puurilind armub

Ka Egle (38) on elanud aastaid kuldpuuris. Hiljuti küll murdis ta sellest välja, kuid läks jälle vabatahtlikult tagasi, sest nii tundus parem.

Egle on peaaegu kogu elu olnud kodune ema. Oma mehega tutvus ta veel enne, kui keskkool lõpetatud sai, ja kuna kohe sündis esimene laps, siis edasine haridus jäigi omandamata. Kuigi kümmekond aastat tagasi ta ühes tasulises kõrgkoolis siiski natuke õppis.

Mees on alati taganud nii esmavajadused kui ka kõik mugavused. Neil on kena suur eramu, reisimas saavad käia nii palju kui vähegi soovi. Mees annab alati raha ka siis, kui naine lastega reisile minna tahab, igapäevastest kulutustest rääkimata. Vahepeal sündis perre teine laps ja nii ongi Egle pidevalt lapsi kantseldanud ning reisimas, spaades, ilusalongides või lugematute sõprade-tuttavate juures külas käinud.

Aeg kulub igapäevastele asjadele, nagu laste trenni viimine jne. Mees teeb kodus kõike, ainult ütle, välja arvatud muidugi söögitegemine, sest Egle armastab ise väga kokata. “Endal mul mingit raha pole, aga mehe käest küsida pole probleem. Ega ma täpselt teagi, kust raha tuleb, mingeid ärisid mees ajab. Elan võib-olla tõesti kuldpuuris, kuid minu jaoks on see olnud mugav,” tunnistab Egle.

Ent ühel hetkel naine siiski murdus, vajas midagi enamat. Puudu oli just mehe lähedusest ja romantikast. Nii armuski ta baaris kohatud mehesse, kellega alguses tekkis salasuhe, millest oma mees peagi teada sai, kuna armukesega asuti julgelt igal pool ringi käima.

“Uus mees pakkus mulle lähedust ja kõike muud, mida ma oma mehelt ei saanud,” räägib Egle. “Uuelt tuli hellus, armastus, hoolimine, tähelepanu, lillesülemid, šampuseõhtud küünlavalgel.” Õige pea kolis naine uue mehe juurde. Uus kallim viskas oma endise naise majast välja, kuid sel hetkel oli Egle veel täielikult pimestatud. Peagi aga selgus, et mees ei olegi nii tore. Ta hakkas naist kontrollima, kohati isegi ähvardama. Pealegi ei sallinud uut meest Egle lapsed, noorem nuttis, et tahab isa juurde. Egle pakkiski asjad ja laste isa võttis ta tagasi. Küll aga lõppesid sel ajal suhted mehe vanematega, kes naisele poja mahajätmist andeks ei andnud.

Kuid armastus uue mehe vastu lõi taas lõkkele ning Egle kolis uuesti tema juurde, kuna mees nii väga palus ja lubas edaspidi olla parem. Koos jõuti käia ka reisimas ja spaades – raha jätkus sellelgi mehel. Ent argipäeva saabudes hakkasid korduma ebameeldivused.

“Esiteks häiris mind see, et ta sõimas oma endist naist. Tundsin, et samamoodi võib ta ühel hetkel ka minuga käituda. Kindlustunne puudus. Mulle hakkas tunduma, et ta kasutab mind lihtsalt ära. Minuga oli hea sõprade sünnipäevadel käia ja uhkustada, et tal on nüüd kena uus blondiin.” Nii naasis Egle taas endise mehe juurde, kes oli alul muidugi ääretult vihane ja pettunud.

Egle arvab, et tema elu kuldses puuris jätkub, sest see sobib talle siiski paremini, on turvaline. Seiklused on seigeldud ja mees on tema vastu hoolivamgi, on teinud kalleid kingitusi. “Mis tulevikus saab, eks elu näitab. Tööle tahaksin muidugi minna, aga kuna mul on lai suhtlusringkond, siis igav mul ei ole,” nendib Egle.

Mehe karjääri nimel

Liina (43) on täpselt samamoodi olnud aastaid kodune. Tal on kolm last, kes sündisid pikkade vahedega, kogu täiskasvanuelu ongi ta põhiliselt lastega tegelenud. Mehel on prestiižne töökoht, väga hea palk ja ta saab pidevalt ametikõrgendust. Liina on üksnes ema ja naine. Vähemalt nii palju ta teab, et mees teistes naistes ei käi.

“Tegelikult olen aastaid kodus lõksus istunud, mu enesehinnang on olnud juba aastaid väga madal,” nukrutseb naine. “Mees mulle ju otseselt midagi ei keela, aga kuhugi mul minna ka ei ole. Mingit haridust mul pole, sest olen kõik teinud selleks, et olla mehele olemas, et tal oleks järjekordsesse komandeeringusse sõites riided puhtad, särgid triigitud ja püksid viigitud.”

Rahapuudust naine ei tunne – mees annab täpselt nii palju kui vaja.

“Olin vahepeal depressiooni äärel,” räägib Liina. “Plaanisin juba psühhiaatri juurde minna. Elu tundus nii mõttetu. Kogu aeg kuulsin, kui põnev mehel on, nägin piltidelt, kuidas ta oli õhtusöökidel ühe või teise prominentse isikuga. See tekitas minus tohutut kadedust.”

Liina päästis sport. Algul läks ta aeroobikaklubisse, peagi hakkas iga päev trenni tegema. Nüüd viibki sport teda kodunt välja, talle meeldib käia orienteerumisvõistlustel ja matkadel. Seal on ta ühtlasi kohtunud paljude toredate inimestega. Lapsed sirguvad üha suuremaks ega vaja enam nii palju ema tuge. Aga kuna isa on üha ära, peab ema siiski iga kell kohal olema, kui häda käes.

“Majanduslikult olen kindlustatud ja usun, et mees mind maha ei jäta,” ütleb Liina. “Sport on parandanud minu enesehinnangut, aga see pole ikkagi see. Miski on minu elus puudu. Tahaksin ühiskonnale veel midagi anda peale kolme tulevase maksumaksja. Kuna olen kõik need aastad kodus istunud, siis head pensioni mul endal tulevikus saada pole – ka see paneb muretsema.”

Liina aga usub, et kui lapsed kasvavad suuremaks, leiab ta mingi töö ega ole enam kodus lõksus.

Pigem nagu vangla

Kaire (41) elust saab rääkida pigem nagu vanglast. Naisel on kaks last, kes õpivad juba kodust kaugemal. Mees ei luba Kairel tööl käia ega isegi suuremas linnas šoppamas. Kaasa on ostnud talle küll väga kalli auto, aga tegelikult Kaire sellega kuskile mujale minna ei tohigi kui kodule kõige lähemal asuvasse poodi. Maja on neil samuti suur ja luksuslik, basseinide, mullivannide, antiikmööbliga jne – mehe auküsimus.

Sünnipäevadele pääseb naine vaid siis, kui mees ta kaasa võtab. Seal tunneb Kaire end enamasti halvasti, sest mees mängib üle kogu seltskonna laia lehte. “See on vaimne terror,” sõnab Kaire. “Mees on mind aastaid peedistanud, alandanud ja mõnitanud, aga mitte kusagile mul minna ei ole.” Ometi on Kairel kõrgharidus, kuid mees on tal kategooriliselt keelanud tööl käia.

“Minu elu ongi selline, et hommikul ärkan kell kuus, hakkan mehele süüa tegema, otsin talle riided selga,” jutustab naine. “Kui mees on tööle läinud, luban tunnikese endale. Tavaliselt vaatan televiisorist mõnda seebikat ja joon kohvi. Enne õhtut mees koju ei ilmu, aga selleks ajaks peab mul olema poes käidud ja toit laual. Siis läheb mees tavaliselt veel äriasju ajama või kellegagi kohtuma, mina aga ei tohi kuskile minna. Kui sõbranna mind šoppama kutsub, siis selleks ei julge ma mehelt isegi luba küsida.”

Kaire nendib, et paraku on ta nõrk ja kartlik isiksus, nii alla surutud, et ta ei saaks iseseisvalt hakkama. Kogu vara on ju ka mehe nimel, nii et lahku minnes saaks ta võtta kaasa vaid kaks kotti ja tühja rahakoti.