Naine sõbrannale: ma ei ole mingi perelõhkuja, ta ei öelnud mulle, et tal on suhe
Ilonale meeldis, et Kermo oli ööklubi tavakülastajast intelligentsem ja vaiksem ning ei hakanud mitte kuidagi ligi tikkuma. Küllap viimane asjaolu intrigeeriski Ilonat mehega esimesel ööl kohe kaasa minema, sest ta kartis, et kui nad koos klubist ära ei lähe, siis ta rohkem meest ei näe.
Hommikul tundis Ilona, et ta tahaks lennata. Nii hea ja kerge tunne oli. Uus ilus suhe oli algamas.
Paar päeva Kermo ei helistanud ja Ilona saatis talle mitu ärevat sõnumit.
Seejärel Kermo kirjutas, et ta ei ole kahjuks vaba. Ilona saatis ta kuradile. Seejärel Kermo helistas ja palus vabandust ja selgitas, et ta ei ole ka abielus, aga on kolmandat aastat suhtes. Aga ta tahaks Ilonaga edasi suhelda, sest Ilona väga meeldib talle. Ilonale tundus, et mehel on lausa nutt kurgus, aga ta oli nii vihane, et tahtis sel hetkel telefoni vastu põrandat virutada. Pagan, jälle on nii, et paremad mehed on kõik hõivatud, mõtles ta.
Ta ei kirjutanud Kermole enam ja mattis selle suhte mõttes maha. Ilona läks jalutama ja hingevalu välja elama. Hilisõhtul Kermo kirjutas ja palus taas vabadust, et oli Ilonat solvanud ning vaikinud oma suhte maha. Kermo kinnitas, et väga tahab edasi suhelda, sest ei suuda ilma Ilonata olla. Ta küsis Ilonalt, et kui nad nii-öelda kohad vahetaksid ja Ilona oleks kindlas suhtes, kas naine oleks sellises olukorras koju läinud ja teatanud, et nüüd on kõik läbi. Ilona ei julgenud kinnitada, et ta oleks nii teinud. Ta hakkas Kermot mõistma.
Nad jäidki suhtlema ja Kermo jäi Ilonal külas käima. Ilona tundis, et teda armastatakse. Oli hetki, mil ta oli väga õnnelik, hoolimata sellest, et Kermo pärast oma naise juurde läks. Kermo viis ta vahel spaasse ja teatrisse. Ilona oli uhke ja rahul selle kena mehe kõrval.
Ilona hakkas vaikselt oma vaateid elule ümber hindama. Kui Ilona lapsepõlvesõbranna rääkis või kõigest mainiski midagi armukeseks olemisest, sai Ilona väga pahaseks. „Mina ei ole mingi perelõhkuja. Ta hakkas mulle meeldima ja kui me tutvusime, siis ta ei öelnud mulle, et tal on suhe. Mina ei meelita Kermot enda juurde, ta ise väga tahab minuga koos olla ja mina elan lihtsalt oma elu,“ selgitas ta sõbrannale.
Kui sõbranna arglikult küsis, mis tulevikus saab, vastas Ilona, et ta ei saa oma elu elada tulevikku planeerides. Saab mis saab, nentis ta. Pole mingit mõtet vaevata oma pead lootusega, kas Kermo ikka lahutab ära. Ilona nähvas sõbrannale pahaselt, et tal on ükskõik, kas teda nimetatakse armukeseks või litsiks. Ta ütles, et kui mees tahab ja julgeb temaga koos olla, siis ta ei ole mehele lühiajaline vaheldus.
Saades teada, kus Kermo elukaaslane töötab, käis Ilona teda küll salaja vaatamas, aga tal polnud mõtteski minna tollele mingit tõde kuulutama ja Kermo kaksikelust rääkima. Ta teadis väga hästi, et see poleks pannud Kermot oma naist jätma ja tema juurde tulema. Sellisest n-ö poolmehest sai Ilona jaoks rutiin.
Kuna nende suhe oli väga lähedane ja aus, sai Ilona kohe aru, kui Kermo muutuma hakkas. Ta hakkas leidma igasugu põhjendusi, miks ei saa Ilonaga kodust välja kas või parki jalutama minna. Spaapuhkust oli seni ikka Kermo ise pakkunud, aga nüüd ei võtnud ta ka Ilona pakkumist vastu. Ta ei saavat kodust nii kaua ära olla. See lõi väga pingelise olukorra. Ilona tundis, et mees on küll füüsiliselt tema korteris, aga tegelikult on tema mõtted mujal. Kas naine oli midagi teada saanud? Kui Ilona seda küsis, siis Kermo eitas. Elukaaslane viskaks ta kohe välja, kui teada saaks, ütles Kermo.
Ah siis seda mees kardabki, mõtles Ilona. Meeletus on üle läinud ja tavaline hirm hinge pugenud. Tema on nüüd siis niisugune salanaine, kellega ei sobi toast väljagi minna. Nüüd hakkas Ilona end tõesti abielurikkuja ja litsina tundma. See tunne tegi väga haiget.
Ilona mõtles paari kuuga enda jaoks asjad selgeks. Kui mees ei julge sinuga koos teatris, kinos või seltskonnas või isegi mitte pargis jalutamas käia, siis käib krõks ja ongi kõik läbi, kuigi süda igatseb seda meest. Aga see igatsus ei olnud ka enam nii valus, sest Kermo oli suutnud lühikese ajaga enda margi täis teha.
Sellist armukest, kes hiilib tema juurde nii, et jumala pärast keegi ei näeks, polnud Ilonale vaja. Selline seisund alandas teda. Nüüd tundis ta end tõesti litsina.
Ta tegi südame kõvaks ja ütles Kermole tuimalt, et nad ei kohtu enam kunagi. Mees hakkas küll esialgu paluma, aga leppis olukorraga just nii ruttu, nagu Ilona oligi oletanud. Sellega oligi selge, et kõik on läbi.
Lugu ilmus Nelli Teatajas 7.04.2017
