Tarmo kallistas Elinat ja oli ootamatult avameelne oma elust rääkides. Ta ütles, et elab naisest juba mitu aastat lahus ja lahutus on juba ka ametlikult vormistatud, et mõlemad saaks eraldi korterisse kolida. Viimased aastad elasid nad kumbki oma elu, aga nende ühises majas, mida polnud suutnud soovitud summa eest maha müüa. Selline elu olevat Tarmo sõnul päris piinav. Naine endale külalisi ei kutsunud ega lubanud ka Tarmol kedagi külla kutsuda. Naine olevat halvasti öelnud ka kõigi naiste kohta, keda ta Tarmoga kasvõi korra koos nägi.
Elina rääkis siis ka oma elust avameelselt. Ka sellest, et ta on äsja lahku läinud. Mõlemad kogesid ilmselt korraga vastastikust tõmmet. Nad ei tahtnud, et see kohtumine lõpeks. Samas nende kokkujäämisele polnud ka ju ühtki takistust. Nad lahkusidki peolt koos Elina juurde ja jäid kokku.

Elina tundis end järgnenud kuudel väga õnneliku ja vabana. Ta sai hästi läbi ka Tarmo tütrega, keda mees aeg-ajalt enda juurde võttis.
Ükskord, kui Tarmo tütart ema juurde tagasi käis viimas, tuli ta tagasi väga mornina ja oli terve õhtu vait. Lõpuks tunnistas ta Elina pika pinnimise peale, et oli oma uue suhte pärast naiselt sõimata saanud. Elina imestas, miks ometi, kui te mitu aastat enam koos ei ela. Tarmo tunnistas, et ka tema ei saa ka sellest aru, aga naine lihtsalt ütleb, et talle ei meeldi see suhe.

Elina nägi nüüd, kuidas Tarmo tasapisi harjus, et eksnaine igas telefoni kõnes tema uut „mõrda“ mainis. Elina püüdis seda mitte tähele panna ja lootis, et naine rahuneb. Tarmo eks näis neist kõike teadvat. Pärast Hiiumaa reisi saatis ta mehele sõnumi: „Kas saarel on uue mõrraga parem kui mandril?“
Elina imestas, kuidas naine aru ei saa, et Tarmo ei ole ammu enam tema mees. Pealegi ei olevat ta paar viimast kooseluaastat Tarmost üldse hoolinud.

Kui Elina palus, et Tarmo eksnaisele need asjad selgeks teeks, et neil on oma elu ja eksil oma elu, kostis mees, et see ajab naise veel rohkem raevu ja ta hakkab veel rohkem tülitama. Mis Elinal muud üle jäi kui olukorraga leppida.

Ühel õhtul sai Elina sõnumi: „Ära mõtlegi, et sa Tarmo endale saad!“
Elina küsis Tarmolt, kust naine tema telefoninumbri sai. Tarmol polnud aimugi. Küllap tema telefonist salaja vaatas, arvas ta siis.
Rohkem naine sõnumeid ei saatnud, aga ta hakkas ise Elina ja Tarmo juures käima tütart ära viimas ja „lapsekasvatamise“ üksikasju arutamas. Ta polnud kunagi nii teinud, aga nüüd käis ta eksmehe juures uhkelt ringi ja üritas iga liigutusega näidata, kes on perenaine. Elinaga ei rääkinud ta ühtki sõna. Ta käitus nii, et Elinat ei ole olemas. Elina imestas tõsiselt Tarmo kannatlikkuse üle. See oli ikka puhas terror.

Enne järgmist külaskäiku saatis eksnaine Elinale sõnumi: “Me soovime lapse kasvatamist arutada omavahel, mitte sinu juureolekul.“
Elina näitas sõnumit Tarmole ja ütles, et nii ei saa nende elu ju jätkuda, et naine läheb kogu aeg ülbemaks. Tarmo ütles, et see sõnum on tõesti alatu, aga palus, et Elina kodurahu huvide tema eksnaise soovi täidaks.

Elina tegi, nagu mees soovitas, ja läks kodust ära sel päeval. Nüüd on Tarmo eksnaine hakanud käima samades kohtades, kus tema mees Elinaga käib. Elina tunneb end nagu halvatuna ega oska midagi ette võtta, sest ka Tarmolt ei saa ta mingit tuge. Tema peab elama selle nimel, et Tarmo ja tema eksi kodurahu säiliks! Kusjuures mehe ainus soov näib olevat, et tema eksnaine ei vihastaks.

Elina ei näe niisugusel kooselul aga enam mõtet, kuigi tunneb, et armastab Tarmot endiselt. Aga see pole siiski enam see enesekindel mees, kes alguses.
Elinal on kõige rohkem kahju selle üle, et tema õnn nii lühikeseks jäi, sest kaua ta niisuguse srve all enam elada ei suuda. Eksnaine ei mõtlegi taanduda, vaid istutab end järjest rohkem Tarmo ellu tagasi.

Lugu ilmus Nelli Teatajas