Naine elas kaks korda koos kahenaisepidajaga

 (52)
Naine elas kaks korda koos kahenaisepidajaga
MorgueFile

Arst Kadri on kena sale naine ja insener Mihkel sportlik sale mees. Nad tutvusid ööklubis, kui mõlemad olid juba mitu noorpõlvearmastust läbi elanud ja mitu lahkuminekut läbi põdenud. Mihkel elas siis vanematekodus Tallinna äärelinna majas ja Kadri oli just ostnud pangalaenuga uue korteri.

Loe veel

Nende tutvuse algus oli täis ilusaid sõnu, kallistusi ja kirge, aga sellele vaatamata ei kolinud Mihkel Kadri juurde elama. Tal oli mitu põhjendust, mis Kadri, tõsi küll, imestama panid. Kuna Mihkel oli ainus laps, siis tema meelest jääks vanemad väga kurvaks, kui ta lõplikult ära kolib. Ja teiseks arvas Mihkel, et niimoodi külas käies on suhtes rohkem värskust ja pinget kui iga päev koos olmet jagades. Ja kolmandaks oli ju Kadri vastavalt graafikule tööl ka õhtuti ja vahel öösiti, nii et siis oleks Mihkel pidanud tema korteris üksi nukrutsema. Ta parem lohutas kodus oma vanemaid.
Kadri mõtles, et niisugune elu on ajutine ja et kunagi peab ju koos ka elama hakkama, aga ta leppis Mihkli tingimustega valutult. Pigem olgu nende koosoldav aeg siis niisugune kaunilt elektriline, mida mõlemad on väga oodanud. Aga nende kohtumispausid ei olnud üksnes paaripäevased. Juhtus sedagi, et mõni nädal ei näinud Kadri Mihklit üldse, sest mees käis paaripäevastel tööreisidel üle Eesti, kõige rohkem aga oma firma harukontoris Tartus.
Kui Kadri mitu õhtut järjest üksi kodus istus, jäi ta vahel kurvaks, et nende suhe kulgeb ainult Mihkli plaanide ja elurütmi järgi. Aga naine lohutas end, et lõpuks on tal ikkagi töökas ja kena mees, keda naised tänaval lausa vaatama jäävad ja kellel ka Kadri sõbrannade seas on hea renomee. Mihkel õhutas Kadrit kinos ja teatris käima koos sõbrannadega, sest tema ei saavat nii pikalt ette planeerida oma elu. Nii Kadri ka tegi, aga minna teise abielupaariga teatrisse on midagi muud kui minna oma mehega teatrisse.
Kui nende suhe oli kestnud kaks aastat, mõtles Kadri senisest tõsisemalt, kui kaua niisugune külaskäikudega elu veel võiks kesta. See ei saa ju lõputu olla. Aga Mihkel paistis sellise asjade seisuga igati rahul olevat ja Kadri ei julgenud oma murest juttu teha.
Ta ei jõudnudki sellest juttu teha, sest ühel päeval sai ta oma ametlikule meiliaadressile kirja täpselt nagu keskpärastes armastusromaanides. "Teie mehel on armuke. Elab aadressil..." Kadri hakkas üle kere värisema. Kas tõesti? Või on see mingi nali? Alla oli kirjutanud Lolita ja meiliaadressi nimi oli ka Lolita. Kadri võttis kõigepealt telefoni, et Mihklilt aru pärida, aga sai pidama. Aga kui ta naerma hakkab ja ütleb, et see on solvav väljamõeldis?
Kadri kirjutas kohe Lolitale vastu ja küsis, kust naine seda teab, kas ta on Mihkli tuttav, elab samas majas või tema ise ongi see armuke. Vastust ei tulnud. Ta kirjutas päeva jooksul mitu kirja, aga enam ei tulnud sellelt aadressilt ridagi.
Õnneks ei olnud Mihklil parajasti Kadri-päevad, sest ta oli Tartus, ja nii ei pidanud Kardi kodus oma kahtlusi ja hinge hiilivat kurbust varjama. Ta helistas sõbrannale. Juhiabina töötav sõbranna Meelike tundis, et lõpuks ometi saab ta Kadri elus midagi korraldada ja sõitis kohe kohale. Seekord tundis Kadri Meelikese suurest korraldamisest siirast rõõmu. Meelike ütles, et mingit nukrutsemist selle perverdi pärast ei ole ja nad korraldavad maja juures varitsuse. Istuvad tema autos niikaua, kui seal Mihklit näevad. Ja kui ei näe, siis Kadri unustab selle kirja. Kadri lootis viimast, aga kippus uskuma esimest.
Naised parkisid auto vastasmaja ette, kust oli hea ülevaade kirjas osutatud maja kõigile neljale trepikojale. Oodata tuli ainult kaks tundi, kuni Mihkli auto maja ette sõitis ja ta oma võtmega majja sisse läks. "Nojah, tal on minu korteri võtmed ka," mõtles Kadri. Salapärase kirja sisu hakkas tõeks muutuma. Selge oli see, et Mihkel valetab, sest on oma jutu järgi ju Tartus. Pealegi paar tundi hiljem sai Kadri Mihklilt sõnumi: „Musike, mul kõik hästi, jõudsin just oma tuppa."
Aga seda operatsiooni juhtis Meelike. Ta ütles, et senine ei tähenda veel midagi, nad tuleb koos tabada. Sel õhtul Mihkel enam majast välja ei tulnud.
Järgmisel õhtul sõitis Mihkel seitsme paiku autoga maja ette, tagurdas parklasse ja jäi autosse istuma. „Nüüd on nad käes!“ ütles Meelike. „Lähme välja.“ Nad lähenasid autole üle muruplatsi diagonaalis, et Mihkel neid küljepeeglitest või tagasivaatepeeglist ei näeks, ja jäid kümne meetri kaugusele seisma. „Auto juurde lähme siis, kui naine sisse istub,“ õpetas Meelike.
Varsti astuski kena poisipeaga miniseelikus naine Mihkli auto juurde ja tõmbas ukse lahti.
„Noorem,“ mõtles Kadri. Aga mis sest enam. Meelike ja Kadri jooksid auto juurde. Naine ei jõudnud veel ust kinni tõmmata, kui Kadri hüüdis: „Tere, Mihkel!“ Mihkli näoilme ei ole tal aastatega meelest läinud. „Sina... ma... ma... pidin Tartust ära tulema... see on... kolleeg vajas... viin ta...“ Aga Mihkel sai üsna kohe aru, et siit ta välja ei keeruta. Pealegi oli ta näost tulipunane ja hääl värises. Ta jäi vait, silitas kätega rooli ja vahtis ainiti oma värisevaid käsi.
Autos istuv naine ei jõudnud veel midagi küsima hakatagi, kui Meelike ütles: „Saa tuttavaks, see on Mihkli naine Kadri.“
„Mis kuradi naine!“ karjus Mihkli teine naine. Ja Mihklile: „Mis kuradi naine, sul on naine või?“ Mihkel silitas rooli ja mõtles, kuidas see ilus elu siis nüüd hetkega kokku varises, kõik klappis ju väga hästi.
„Me oleme kaks aastat koos olnud;“ ütles Kadri ja mõtles, et mis tähtsust sel enam on. „Kuradi petis!“ karjus naine autos, tõusis istmelt ja astus kingade kõpsudes lihtsalt minema, kuni maja nurga taha kadus.
Mihkel pani nüüd käed palveks kokku ja palus luba selgitada: „Selgitada?“ irvitas Kadri. „Selgitada petmist ja valetamist? Ma pakin su asjad kokku ja haiglast saad koti käte,“ ütles Kadri, „Minu juurde sa enam ei tule.“ Ja imestas, et ta hing ei olegi enam väga haige.
Nii ilusaid armastuskirju, nagu Kadri nüüd Mihklilt saama hakkas, polnud ta kunagi kelleltki varem saanud. Ta ei vastanud neist ühelegi ja oli väga tänulik Meelikesele, kes raskel ajal talle toeks tuli ning ohjad enda kätte haaras.
Pärast lahkuminekut, kui Mihkel lõpuks Kadrile armastuskirjade kirjutamisest loobus, mõtles Kadri päris palju sellele, kes saatis talle Lolitana kirja, et Mihklil on armuke. Too naine ise see kindlasti ei olnud, sest tal puudus motiiv ja niisugust ehmatust ja vihapurset, nagu Kadri autos nägi, oleks raske teeselda. Mõni Kadri sõbranna, kes ei tahtnud otseütlemisega haiget teha, aga ei tahtnud ka, et Mihkel Kadrit edasi lollitaks? Või mõni Mihkli sõber või tuttav, kes Kadrit teadis? Või mõni Kadri kolleeg, kes nägi Mihklit selle teise naise juures käimas? Mõned asjad jäävadki elus saladuseks.
Igatahes oli Kadri kirjutajale tänulik. Ta ei arvanud, et kirjutaja tegi seda õelusest. Küllap ikka kaastundest. Kui Kadri sõbrannadele ja kolleegidele rääkis, mika ta suhe Mihkliga lõppes, oli neil siiralt Kadrist kahju, et nii läks. Nad lohutasid, et sellise valetaja ja petja pärast pole mõtet põdeda.
Järgneva aasta jooksul kuulis Kadri Mihklist vähe ja ega ta väga kuulda tahtnudki. Ta teadis, et Mihkel töötab ikka samas kohas ja ühegi naisega käe alt kinni kõndimas polnud Kadri tuttavad teda näinud.
Kadri ise elas endiselt üksi ja oli ka tegelikult üksi. Ta tegi endale tutvumisportaali anonüümse konto, vaatas meeste profiile ja kirjutas isegi kümnetega, aga sai üsna pea juba kirjade põhjal aru, et sealt mingit suhet ei kujune.
Mõni aeg pärast vilistlaste kokkutulekut veetis ta öö kursusevennaga, kes talle ülikooli ajal oli natuke meeldinud. Aga kursusevend oli abielus ja kahe lapse isa ning kumbki isegi ei mõelnud regulaarselt kohtuma hakata.
Kadri sõbranna vanematel on suvila Pärnust lõuna pool mere kaldal. Kui algasid ilusad ilmad, kutsus sõbranna Kadri sinna nädalaks puhkust veetma. Kadri teadis küll, et Mihkli vanematel on ka sealkandis umbes viie kilomeetri kaugusel suvila, sest nad olid koos seal käinud, aga miks peaks Mihkel just samal ajal seal olema? Ta ei mõelnud kordagi, et võiks kuidagi selle puhkuse ajal Mihklit kohata.
Ent nii imelik kui see ka ei ole, kohe esimesel päeval, kui nad sõbrannaga läbi männimetsa randa olid jalutanud ja kohad sisse võtnud, ilmus tunni aja pärast randa Mihkel ühel neiul käest kinni hoides. Kadri mõtles, et neiu on veel noorem kui see, kes talle autos vahel jäi.
Paar jäi metsa ja ranna piirile seisma ja hakkas kohta otsima. Kadri unustas ennast koos sõbrannaga neid vaatama. Äkki Mihkel nägi neid ning lausa võpatas. Ta võttis neiul käest kinni ja näitas, et nad peaks teisele poole minema. Kadri üllatuseks panid nad oma tekid maha kõigest 50 meetri kaugusele. Kadri pani tähele, et Mihkel kogu aeg jälgib teda. Miks küll? Tema ei ole ju teise mehega, kes Mihklis suurt uudishimu tekitaks. Kadri imestas, et ei tunne Mihkli neiu vastu vähimatki armukadedust. Järelikult oli ta Mihklist üle saanud. Aga muidugi pidi ta nentima, et nii kena ja hästi teeniv mees kauaks üksi ei jää, isegi kui ta ise kedagi ei otsi. Rohkem nad selle puhkuse ajal Mihklit rannas ei kohanud. Võib-olla sõitsid kohe Tallinna tagasi, mõtles Kadri.
Kadri oli üksi ka kaks, kolm ja neli kuud pärast seda ootamatut kohtumist Mihkliga. Sõbrannad kutsusid oma pidudele vabu mehi spetsiaalselt Kadri jaoks, aga keegi neist ei köitnud teda sedavõrd, et ta olnuks nõus suhet looma.
Poolteist aastat pärast Kadri ja Mihkli lahkuminekut juhtus midagi täiesti ootamatut. Nad sattusid Estonia kontserdisaalis samale kontserdile. Kadri oli Mihklit ikka vedanud sümfooniakontsertidele, kuni mees käis juba päris hea meelega. Algul nad lihtsalt tervitasid. Vaheajal tuli Mihkel rääkima. Ütles, et ta siiamaani kahetseb oma tegu ja et praegune üksindus ongi karistus selle eest. Et selle suvise neiuga oli ta koos vaid paar nädalat. Et ta ei leia endale hingesugulast. Küsis, kas Kadril on keegi. Kui Kadri ütles, et ei ole, kutsus Mihkel Kadri pärast kontserti vanalinna õhtust sööma.
See oli vanade sõprade õhtusöök. Kadril ei olnud mingit vimma Mihkli vastu. Oli vaid hea turvaline tunne tema seltsis olla. "Lõpuks ometi ei pea ma otsima sõnu ja jututeemasid," tegi Mihkel komplimendi, mis Kadrile korda läks.
Kadri rääkis, kuidas ta poolteist aastat tagasi tahtis Mihklilt kohe aru pärida, kui tema teisest naisest kuulis, aga sõbranna Meelike organiseeris naise maja juures varitsuse, et Mihkel korralikult vahele võtta. Mihkel naeris, et enam korralikum see vahelejäämine poleks saanudki olla.
"Kas sa hakkasid ise kahtlustama?" küsis Mihkel.
"Ei," vastas Kadri ausalt.
"Keegi ütles?" küsis Mihkel.
"Muud võimalust ju pole," vastas Kadri.
Restoraniõhtu kulges ohtra veini saatel keskööni. Tänaval hakkas Mihkel Kadrit suudlema ja Kadri tundis, et ta vajab seda. Nad võtsid takso ja sõitsid Kadri juurde. Hommikul oli Kadril nii hea vati sees olemise tunne, nagu oleks nende tutvus alanud just nüüd. Sama kinnitas ka Mihkel.
Kadri ei tahtnud vana viga korrata. "Kui sa tahad minuga olla, siis sa elad minuga koos," ütles ta. "Kui sa ei taha minuga koos elada, siis praegu on kõige õigem aeg lahku minna."
Mihkel ütles, et ta ei taha enam lahku minna. Ta tõi Kadri juurde palju rohkem asju kui eelmisel korral. Vanemate juures enam ei ööbinud. Kui palju ta seal üldse kunagi ööbis, mõtles Kadri. Mihkli tööreisid jäid. Tartu asemel viisid lähetused nüüd Soome, kus nende firma oli tööd saanud.
Kui nende uus suhe paari kuuga tavapärase rutiini sängi voolas, taipas Kadri, et see ei ole siiski enam see suhe. Kui Mihkel ära oli, kahtlustas ta ikka, et mees ei tee päris seda, mida ta ütleb end tegevat. Lihtne on ju tulla Helsingist päev varem tagasi või minna päev hiljem ja olla koos teise naisega või olla Helsingis teise naisega.
Ta otsis Mihkli käitumises märke teise naise pidamisest ja kuna ta väga otsis, siis ka leidis. Oma tööreiside ajal oli Mihkel väga vilets suhtleja. Mõni õhtu ta ei vastanudki meilile või sõnumile. Vahel vastas kõnele mitu tundi hiljem. Pärast tööaega tuli tal ette pikki tähtsaid nõupidamisi, kui tema telefon oli välja lülitatud. Mihkel põhjendas kõike suure töökoormusega. Laevapileteid ei näinud Kadri ka kunagi, aga veider olnuks ka küsida.
Kadri pani tähele, et tema juures olles ei võtnud Mihkel kunagi oma telefoni endaga kaasa, vaid see oli välisukse juures jopetaskus. Ka sülearvutit ei võtnud ta peaaegu kunagi diivanile, vaid istus sellega söögilaua taga, selg vastu seina.
Muidugi rääkis Kadri oma kahtlustest ka Meelikesele. Sõbranna pakkus jälle varitsust. Ta oli nõus sadamas valvama, et kui Mihkel Kadriga hüvasti jätab ja autoga nii-ütelda laeva peale sõidab, siis kas ta ka tegelikult sinna jõuab. Meelike helistas paari tunni pärast, et ta ei näinud Mihkli autot. Igaks juhuks palus Kadri oma Helsingis elaval tuttaval vaadata, kas Mihkel vähemalt väidetaval tagasitulekureisil laeva sõidab. Ei sõitnud.
Kadri uuris kodus, mis kell see laev ikka täpselt välja tuli ja kas Mihkel reisil tuttavaid ka nägi. "Selle reisiga sõidavad ju soomlased," ütles Mihkel. Nüüd oli kindel, et Mihkel valetab jälle.
Edasine oli ainult hetke ootamine, millal Mihkel pikemaks ajaks duši alla läheks, et saaks tema telefoni läbi uurida. Kadri õnneks ei olnud Mihkel oma tegevuse jälgi kustutanud, kuigi oleks võinud konspiratsiooni huvides seda teha. Kadri leidis hulga "Musi" ja "Kalli!" lõpuga sõnumeid kelleltki Liisalt. Viimane neist oli "Ootan ja igatsen!".
Polnud enam mingit kahtlust. Ta elas teist korda koos lootusetu kahenaisepidajaga. Aga ta ei tundnud ei kurbust ega viha. Ta helistas Meelikesele, et tuleb ööseks tema juurde. Kui Mihkel duši alt tuli, ütles Kardi, et peab minema end kehvasti tundvat kolleegi tööle asendama. Mihkel ütles, et ta ei jää siis Kadri korterisse, vaid läheb tervitab vanemaid.
Kadri kirjutas Mihklile väga pika kirja. Sellest, miks ta kahtlustama hakkas, kuidas sai teada, et mees Soome ei sõitnud, kuidas ta telefonisõnumid läbi luges. Ja et oma asjad saab mees kätte haiglast. Seekord Mihkel enam armastuskirju kirjutama ei hakanud.
Kadri elas paar aastat üksi ja abiellus siis endast kümme aastat vanema kolleegiga, kes teda väga armastas.

Einar Ellermaa “Eesti armukesed”, kirjastus Kentaur

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare