Katriin, kes vahepeal samuti kartis, et temagi abielu võib karidele joosta, märkas aga sõpru lohutades ja neile kaasa elades üht kummalist seaduspära – üks lahutatud naine nende hulgas sattus suhtesse kõigi vastselt lahutatud meestega.

„Ma tunnen Margitit kooliajast, aga mitte väga isiklikult,” jutustab Katriin. „Ma tean, et ta abiellus väga noorelt, sai kiiresti emaks ja läks lahku. Tema tütar on nüüd juba vanemas koolieas, aga ema käitumine tekitab minus hulga imestamist.”

Kui Katriin märkas, et sõprade lahutuse järel hakkas Margitit üha enam koos nägema lahkuläinud paari mehe seltskonnas, ei tundunud see talle üldse kummaline. „Polnud minu asi, kas tegu oli lohutussuhte või ajatäitmisega või oli seal taga mingi suurem tunne minevikust. Viimast vist siiski mitte, sest mõne aja pärast neid enam koos ei nähtud,” meenutab Katriin.

Kummalisevõitu üllatus tabas Katriini siis, kui lahku läks järgmine paar ning taas ilmus lahutatud mees Margiti kõrvale.
„See oli juba veider,” turtsatab Katriin. „Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida, kartes jätta endast muljet kui paadunud nuhkijast ja klatšijast. Töötan ühes küllalt mainekas asutuses sekretärina ja sellist kuvandit mulle küll vaja ei olnud.”
Ometi jälgis ta kunagise kooliõe ja nüüd naabermajas elava Margiti käimisi ja tegemisi suure uudishimuga.
„Kui esimesel korral jagus tal lahutatud mehele aega paari kuu jagu, siis nüüd käisid nad juba neljandat kuud ja ma mõtlesin, et mine tea, ehk jäävadki kokku,” räägib uudishimulik naine. „Päris kena oli vaadata, nad tundusid sellise intelligentse ja omavahel sobiva paarina...”

Margiti ja tema uue kaaslase idüll sai aga otsa ning naine liikus taas peamiselt üksinda või lapse ja tolle sõpradega.

Kui sõpruskonnas purunes järgmine „eluaegseks peetud” liit, ei tulnud Katriinil Margit meeldegi – lahutatud naine oli üks tema sõbratare ning tööst ja oma perest vaba aeg kulus tema lohutamisele.

Suur oli Katriini jahmatus, kui sõbratari lahutust nõudnud keskeakriisis mees välja ilmus. Ei kuskilt mujalt kui naabermaja sellest trepikojast, kus elab Margit.

„Suu jäi lahti, kui teda sealt väljumas nägin,” tunnistab Margit. „Lootsin väga, et tal oli sinna mingit muud asja kui see, millele esimese hooga mõtlesin. No ei, loomulikult oli esimene mõte õige – juba järgmisel päeval nägin neid koos. Margit säras ja õitses, mees aga tassis tema kõrval vaguralt toidukotte hea ja paremaga. Muuhulgas paistsid kotist kommikarp ja veinipudel.”
Katriin otsustas, et kui just ei küsita, siis ta oma parimale sõbratarile ehk Margitiga semmiva mehe eksnaisele oma avastustest ei räägi.

„Aga aru ma sellest ikkagi ei saa,” tunnistab naine ausalt. „Ma ei ole enda meelest mingi eriline moraalijünger ja suudan aktsepteerida igasuguste inimeste igasuguseid otsuseid ja valikuid... Kas ta tõsimeeli proovib ära kõik mehed, kellest meie kandi naised lahku lähevad?”

Katriin tunnistab ka, et vahepeal oli neil mehega olnud teemaks lahkuminek, sest mees oli hakanud liiga lähedalt suhtlema kohaliku juuksurinäitsikuga. Õnneks sai see afäär siiski otsa ning Katriin ja tema mees otsustasid kokku jääda.
„Õudne mõelda, et minu kallis mees vudiks ka naabermaja Margiti sabas ja veedaks õhtuid ja öid temaga, mitte minuga ja meie lastega,” väristab naine õlgu.