Juba raseduse ajal oli mul tervisega probleeme. Kuigi poeg sündis igati normaalsete näitajatega, oli tal igasugu tervisehädasid. Loomulikult oli see väga väsitav nii mulle kui mehele, kelle auks pean tunnistama, et ta püüdis mu elu igati kergemaks teha. Temal lasus ju omakorda nagu kahekordne koormus, kuna ta tööl käis. Ta käis ühtelugu ka ametireisidel ja mina ei unustanud aeg-ajalt pista, et need on nagu puhkuse eest ka, aga mina pean aga rassima ööpäevad läbi kodus. Aga ma sain aru, et etteheidetel pole mõtet - see oli ju paratamatus, pealegi olime oma põngerja üle väga õnnelikud.
Kui poiss juba jalad alla võttis, läks natuke kergemaks, aga virin ja tujukas oli ta endiselt. Kogu mu aeg ja energia läks ikka tema, mehe ja kodu peale, siis koos väljas me enam ei käinud. Enese eest hoolitsemine jäi mul nagu iseenesest aina enam unustusse. Mulle oli kõige tähtsam, et mehe jaoks kõik korras ja käepärast oleks ja et tal lapsega muret poleks, mida mees justkui ka vääriliselt hindas.

Kuna olen hea küpsetaja ja see tegevus on mulle alati olnud köitev, siis aitas see ka stressi ja tasapisi süvenevat üksildustunnet leevendada. Päevakorrast jäi nagu midagi puudu, kui ma järjekordset pirukalaadungit valmis ei meisterdanud ja suurt osa neist ka alla ei kugistanud. Šokolaadivarude eest hoolitses mees, nii et ega see kehakaalule kasuks tulnud. Aga ma ei näinud veel põhjust muretsemiseks. Ükskord, kui poeg oli juba kolmene, ütlesin mehele, et nüüd võiksime ometi minna perepuhkusele näiteks Vahemere äärde. Mees mõõtis mind imeliku pilguga, nagu oleksin tahtnud missivõistlusele minna. Siis vaatasin mina imeliku pilguga teda ja ta sai ise ka aru, et reetis ennast – ta häbenes mu välimust.

Mingi modellimõõtudega preili pole ma iialgi olnud, sest olen n-ö suure kondiga. Aga kui salamisi end n-ö mehe pilguga üle vaatasin, tuli muidugi möönda, et ilus see pilt just polnud. Püüdsin siis asja tasapisi parandada enese ülessättimisega, aga mees isegi ei märganud seda.

Tõeliseks häirekellaks sai see, et minu palve peale koos välja sööma minna tõrjus tema, et tal on neist söömistest oma ärilõunate pärast niigi kõrini. Ja üldse - kuhu ma kipun, kodus on ka hea.
Varsti polnud mul enam erilist kahtlust, et mees kodust väljaspool mitte üksnes rahateenimisega ei tegele. Ametisõite tuli juurde ja ka mingeid ettevõtmisi sõpradega. Mida rohkem ma aru pärisin, seda närvilisemaks ta läks. Ja mina leevendasin oma üksindust muudkui pirukate ja praadidega.

Poiss oli neljane, kui mees oli kord midagi teatamata kaks päeva kadunud. Ma pidin hirmust hulluks minema, sest telefon oli välja lülitatud. Kui ta siis välja ilmus, tegin tõelise skandaali. Selle peale ta tunnistas, et jah, tal on teine naine, sest ta ei pea selles „köögihaisulises hullumajas" enam vastu.
Oli ehmatav, kui kiiresti mees me elust kadus. Algul ma muidugi ei uskunud, et päriselt, aga nii see oli. Ta võttis enesele ainult auto, korteri kogu täiega jättis meile ja last lubas toetada.
Loomulikult oli see mulle rohkem kui šokk. Alles pikapeale suutsin hakata mõtlema sellele, mis siis nüüd edasi saab.

Suuri rahamuresid meil polnud, selle eest hoolitses mees tõesti. Ja jumal tänatud, sest edaspidine praktika näitas, et kõik mu tööotsimiskatsed jäid esialgu tulemuseta. Alles siis jõudis tõeliselt minuni ka see, kuivõrd olin oma välimuse käest ära lasknud. Oma kunagise stabiilse 65 kilo asemel kaalusin 88! Sain aru küll, et oleks viimane aeg end käsile võtta, aga meeleheites mõtlesin - milleks, kelle jaoks?

Ühel päeval tuli mu juurde kursuseõde, kellega kunagi olime sõbrannad, aga pärast lõpetamist polnud kordagi kohtunud. Alguses ei osanud ma rõõmustada, aga kui tagantjärgi mõelda, raputas mind tardumusest üles just tema jõhker avameelsus.
Olles juba piisavalt kiitnud mu ilusat kodu, tõdes ta asjalikult, et ärgu ma pangu pahaks, aga mu välimus ajab talle hirmu peale: kuidas ma sellisele moondumisele pole katsunud piiri panna? Siis rääkisin ära kogu tõe oma lörriläinud elust.

Sõbranna trööstis, et kõik pole kadunud veel ja küll me mu mehegi veel tagasi toome. Üsna minu kodu lähedal töötab üks tema sugulane jõusaalis ja sinna tema mu viib. Kui tõrjusin, et ma ei söanda sinna oma rasvadega nägugi näidata, naeris tema, et seal käib veel rasvasemaid. Võtsingi vedu.

Alguses oli see küll jube katsumus - kõik kohad valutasid, nii et hommikuti polnud jaksu isegi voodist tõusta. Aga sõbranna käis minuga kaasas, pani pirukasöömise keelu alla, tassis mulle vastavat kirjandust koju ja otsis netist vajalikke materjale.

Kui olin seitse kilo kergemaks saanud, käisime dietoloogi juures. Mida päev edasi, seda suuremas vaimustuses ma tulemustest olin. Seadsin eesmärgiks võtta aastaga maha 15 kilo, aga võtsin lõpuks tervelt 23! Uuendasin muidugi garderoobi, julgesin taas ilusalongis käima hakata ja nautisin nii naabrite kui sugulaste ja tuttavate vaimustatud ahhetamist, et küll ma olen ilusaks läinud.

Meest ma tagasi ei saanud. Tema on oma uue naisega õnnelik. Aga me lävime pidevalt ja oleme tagantjärele teineteisele tunnistanud, et tegelikult polnud me üldse teineteisele määratud. Pojale on ta tänini hooliv isa ja meie tema minust mitte oluliselt noorema naisega oleme peaaegu sõbrannad.

Pean saatusele ülimalt tänulik olema. Õigel ajal tegi mu mees otsustava sammu. Mõelda vaid, kui ta poleks seda teinud! Veel aasta viie pärast oleksin vaevu liikunud koos sellest tulenevate tõbedega. Laps oleks ka ema häbenenud, mees põlanud ja petnud. Mis elu see oleks olnud? Ja eriline tänu sõbrannale - kui õilis temast, et ta mind mu enese ehitatud vanglast välja tiris. Austajatest ma ei hakka praegu rääkima, aga kuna neid jätkub, siis küllap tuleb veel armastuski mu ellu.

Lugu ilmus Nelli Teatajas