Millega olen ära teeninud, et mul on selline ema, kes mind peaaegu et vihkab?

Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta oktoobris.

Emasid on mitmesuguseid. Pidev kriitika ja nõudlikkus oma lapse vastu võib viia keeruliste suhete või koguni nende katkemiseni. Leidub selliseidki mammasid, kes teevad lapse elu kibedaks suurest armastusest või kummalisest kadedusest... 

Triin (46) tunnistab, et on saanud oma emaga üldjoontes hästi läbi, kuid teatud eluperioodidel on autoritaarne naine teinud tema elu liigagi kibedaks. Kui Triin oli 19 ja plaanis oma elu esimesele suurele armastusele külla sõita, luuras ema teda bussijaamas ja sõimas tütart kõigi ees, et tollel olevat litsi silt seljas. Triinul oli väga häbi, kuid ta tegi näo, et ei tunne oma ema, ning sõitis peikale ikkagi külla, sest armastus oli suurem kui hirm ema ees. Seesama sõber kutsus Triinu paariks päevaks Pärnusse. Ema ei lubanud täiskasvanud tütrel jällegi minna, ent Triin läks sellest hoolimata, et pärast taas sõimata sai.

Mõne aasta pärast Triin abiellus. Ka sellele oli ema vastu, sest mees olevat väga ebaintelligentsest perekonnast. Kätt ei saanud ta siiski ette panna, pealegi oli tütar juba lapseootel. Pulmas kommenteeris ema, et ta viibib justkui matustel. Ema ei lubanud Triinul koos mehega eraldi elama minna, vaid käskis jääda lapsepõlvekoju. Vastasel korral ähvardas lapsehoidmisel mitte aidata.

Triinu väitel keelas ema tal ka mehega teist last saamast, ähvardades taas, et ei aita last hoida. Teist last ei sündinudki, kuigi Triin arvab, et kui nad oleksid mehega omaette elama läinud, oleks ka perelisa tulnud. Paraku kulgesid asjad üsna varsti lahutuse suunas ning Triin arvab, et tegelikult oli lahkuminek suuresti ema tagant tõugatud. Ema jõudis oma eesmärgini – kooseluni koos tütre ja lapselapsega.

Ettekirjutusi tegi ema teisigi – küll ei tohtinud Triin juukseid maha lõigata, küll pikki pükse kanda. Juuksed lõikas naine ikka maha, riietumisküsimustes kuulas aga algul ema sõna, kuid vahetas talvekülmadega seeliku ikkagi pükste vastu välja.

“Ema oli mul tegelikult väga hea ja selle varjus leppisin kõigega. Minule oli ema ikka A ja O ja kõik asjad on andeks antud,” ütleb Triin nüüd tagantjärele, kui ta emaga enam koos ei ela. Võib lihtsalt järeldada, et ema ja tütre arusaamad, mis on viimasele hea, ei kattunud. Loomulikult oli hiljem üksikemana last kasvatades suur abi, kui lapsega tegeles palju ka vanaema.

 

Vaikus ja kriitika

Kädi (29) suhted emaga halvenesid järsult siis, kui tütar leidis endale kindla peigmehe, kellega tegi plaane tulevaseks kooseluks. Ema proovis takistada noorpaari kokkukolimist ning pärast tema ebaõnnestunud katset määrata, kus ja kellega Kädi elama peab, lõppes nende enam-vähem normaalne läbisaamine. Kusjuures tütre mehesse suhtub ema märksa paremini ning ühe Kädi ja tema mehe tüli ajal üritas ema teha kõik, et mees igaveseks minema saata, et too vaid Kädist pääseks.

“Loomulikult teeb see väga haiget, aga ma lihtsalt ei mõtle sellele,” sõnab noor naine. Ta ei oskagi vastata küsimusele, milline on suhtlus emaga nüüd. Jah, ta käib suvel ja suurematel pühadel emal-isal ning noorematel vendadel külas, kuid emast on ta hingeliselt kaugeks jäänud. Kädi suhtleb teiste kodustega, kõik viibivad ühes toas, kuid emaga ta ei räägi ega vaata talle ka silma.

Kädi on proovinud nii hea kui ka halvaga, kuid miski pole aidanud. Halvaga proovimine tähendas seda, et ta karjus emale vastu, heaga proovimisel kiitis aga emale kõiges takka. Emalt kuuleb Kädi üksnes liha ja luud läbistavat kriitikat, mida tuleb absoluutselt kõige kohta, kaasa arvatud tütre sõbrad, või langeb tütrele osaks vaikus.

Kädi on pidanud enda kallal palju vaeva nägema, et oma enesehinnangut täiskasvanuna natukenegi tõsta. Lapsena oli ta sõnakuulelik tüdruk ja koolis viieline, kuid ema käest ei saanud ta kunagi kiita. Selle asemel elas Kädi pahandada saamise ja karistamise hirmus. Ja kui ema oli vihane, peksis ta last nii, et vorbid kehal punetasid veel tükk aega.

Samas tõdeb Kädi, et ema on lihtsalt väga raske isiksus ja võib-olla ei peaks ta halvasti suhtumist nii südamesse võtma. Emal pole sõbrannasid ja suurema osa sugulastega ei kõlbavat tal samuti läbi käia. Terve elu on Kädi pidanud kuulama, kuidas ema teisi inimesi halvustab.

“Vaatan vahel, kui hästi saavad mõned mu eakaaslased oma emadega läbi, ja küsin endalt: millega olen ära teeninud, et mul on selline ema, kes mind peaaegu et vihkab?” ei hoia naine pisaraid tagasi.

Kädi tähelepanekul leebus ema veidi siis, kui tal olid ehmatavad tervisehädad. Ent tervise taastumise järel näib olukord taas endiseks muutuvat.

10minutilised visiidid

Inga (44) ütleb, et ei taha oma emaga suhelda. Ema küll helistab talle sageli, vähemalt korra nädalas, aga Inga katkestab kõne tihti ära või ütleb, et ei soovi rääkida.

Inga arvates helistab ema talle maalt linna lihtsalt sellepärast, et tal on palju vaba aega. Ema küsib tütre käekäigu järele, kuid Inga on ammu mõistnud, et tegelikult ei huvita see teda üldse.

Ema tarvitab maal koos elukaaslasega liiga palju alkoholi ning Ingale kui maa ja metsa kaasomanikule üritatakse auku pähe rääkida, et ta oleks nõus mingi osa varast jälle maha müüma. Paraku on praktika näidanud, et müügist saadav raha kulub enamjaolt alkoholile. Müügiluba välja pressides on ema manipuleerimisega läinud isegi nii kaugele, et lubab ennast ära tappa...

Inga on loobunud maal külas käimisest. Viimati nägi ta ema aasta tagasi, kui too oli haiglas. Inga on kutsunud ema endale külla, kui ta linna arstile tuleb, kuid ema pole tulnud.

Inga arvates on kehvade suhete tagamaa lapsepõlves. Ema sünnitas ta väga noorelt ja soovis millegipärast oma lapsele halba. Nii oligi tütar rohkem vanaema-vanaisa kasvatada. Vanaema on Ingale rääkinud, et ema olevat tahtnud, et tütar jalutuks jääks… Juba lapsena pidi Inga nägema kodus joomisi, tülisid ja kaklusi ning vanaema oli tema pelgupaik. Isaga sai ta hästi läbi.

Varem käis Inga emal külas iga paari nädala tagant, viis talle oma kasutatud riideid, voodipesu ja vajalikku toidukraami. Tavaliselt jäi ta sinna ainult kümneks minutiks, sest ei tahtnud alkoholitarvitamist pealt vaadata.

Kuigi Inga ise pole kunagi saanud emalt hingelist ega materiaalset tuge, ootab ema seda temalt ikkagi – helistab tütrele linna ja kurdab, et tal ei ole näiteks küttepuid. Mets on aga ümberringi – ema mees võtku vaid saag ja kirves kätte ning tehku puid.

Lapsepõlvekoju Inga enam minna ei taha. Võib-olla sellepärast, et seal pole soojust ega aknal tuld ootuse märgiks. Ta võib minna ja toidukoti maha panna ning kümme minutit olla, aga kellegi tegemata töid ta ära teha ei jaksa.

“Ma sooviksin küll väga ema lähedust, mõistmist ja tuge,” lausub Inga. “Olen niivõrd heatahtlik, et ei küsi temalt, miks sa mind vihkad, miks sa mind ei armasta?”

Ta lisab, et on oma lapsi proovinud kasvatada nii, et nad saaksid omavahel rääkida absoluutselt kõigest. Naine tõdeb, et tegelikult armastab ta oma ema südames rohkem, kui see välja paistab.

 

Suhtlus katkenud

Ivar (26) pole oma emaga suhelnud vähemalt viis-kuus aastat. Selle põhjuseks on pikk vahemaa, kiire elutempo ja erinevad maailmavaated. Viimati puutus ta emaga kokku Facebookis, kus ema kirjutas paar noomivat lauset poja elukorralduse kohta. Ivar olevat jäänud ema tuttavale silma kerge alkoholitarbimisega, mistõttu tembeldati ta alkohoolikuks.

Tegelikult hakkas Ivar emast kaugenema juba mürsikupõlves, kui poissi hakati loksutama sugulaste vahet, sest väiksemad õed-vennad nõudsid rohkem hoolt ja pere majanduslik olukord polnud kiita.

“Ühiselt leiti, et mulle endale on kasulik kaugemal elada ja koolis käia. Olin siis päris noor, meil polegi olnud sellist ema-poja suhet.”

Ivar ja tema ema elavad eri linnades, vahemaa on üle 100 kilomeetri. Viimati kohtusidki nad umbes viis aastat tagasi, kui ema mööda sõites Ivarile mõneks minutiks külla tuli, ilma et oleks midagi eriti rääkinudki. Pärast seda pole ta ema näinud.

Vahepeal on Ivar ema ka vanaemaks teinud, kuid viimane pole lapselast kordagi vaatamas käinud. “Ise ma teda kutsuma ei hakka,” mainib mees pisut kibedalt.

Ivar leiab, et otseselt poleks tal midagi emaga suhtlemise vastu, kuid aeg on nii palju edasi läinud, et elu suunamise ja muu kriitika jaoks on juba hilja. Mees arvab, et vahel ei teeks paha nõu küsida või niisama juttu puhuda, aga see oleks pigem suhtlus nagu iga teisegi inimesega. Aeg näitab, kas Ivar hakkab veel oma emaga suhtlema, enne ootab ta temalt tunnistamist, et too on temaga valesti käitunud.