Miks minnakse lahku nii sagedasti?
Tekst ilmus Eesti Naises 2014. aasta juunis.
Rahvusvaheliselt tunnustatud Imago-teraapia terapeut Rebecca Sears mõtiskleb selle üle, miks paarid nii kiiresti lahku lähevad, milline on tüüpiline armuring ning miks abielludes tülide arv sageneb.
Iga suhe algab romantiliselt. Tunneme, et oleme kohanud seda õiget. Oleme partneriga ühenduses, räägime palju enda tunnetest ning huvitume teise mõtetest. Meie vahel on tugev side, lähedus ja usaldus. Aja möödudes liblikad kaovad, armumistunne nõrgeneb ning argirutiin hakkab võimust võtma. Paratamatult tekivad esimesed tülid ja ilus idüll hakkab pragunema. Ja isegi kui tülisid otseselt pole, siis tunded jahtuvad ning hakkavad justkui kaduma. Muutume partneriga alateadlikult üha vihasemaks, sest vaid nii oskame väljendada oma hirmu muutuste ees, mis me suhet ees ootavad. Ent tihti ei kipu paarid end ses etapis analüüsima, vaid soovitakse lahutust, leides selleks palju vabandusi. Neist suurim on: partner polnud me jaoks ikkagi see õige, sest muidu poleks tülisid ju tulnud ega tunded jahtunud.
Tegelikkuses juhtus aga see, et paar polnud enam omavahel ühenduses, aina vähem kuulati partnerit ja üha enam jäeti rääkimata oma tõelistest tunnetest. Vahel oli tülisid, vahel olid nn nähtamatud tülid, mis väljendusid pingelises õhustikus ja üksinduses. Ja nii põgenetakse uude suhtesse, mil kogu ring algab otsast peale. Esialgu tunneme taas suurt sidet, kuid probleemide tekkimisel põgeneme.
Mure on aga selles, et nii ei õpi me raskustega toime tulema, probleemid tulevad uude suhtesse kaasa. On karm tõsiasi, et suur osa meie probleemidest peitub me minevikus, mitte partneris. Julgen väita, et 90 protsenti asjadest, mis meid partneri juures häirivad, vihastavad, kurvastavad või ka rõõmustavad, on pärit minevikust. Vaid kümme protsenti on seotud olevikuga. Mis tähendab ju seda, et oma probleemide lahendamiseks peame tundma õppima iseend, oma minevikku ja seda, kuidas me lapsepõlv praegust suhet ja elu mõjutab. Küsi endalt: kuidas ma probleemide korral reageerin? Kas ma reageerin üle või jään pigem liiga passiivseks? Kuidas saaksin oma reaktsioone kontrolli all hoida? Mida peaksin õppima ja praktiseerima, et negatiivsed suhtemustrid mu elus ei korduks?
Sest on kurb tõsiasi, et pärast abiellumist tülide arv kasvab. See ehmatab inimesi ning neil on tunne, et nad abiellusid vale kaaslasega. Miks muidu on neil nii palju probleeme… Tõde peitub aga jällegi sügavamal. Nimelt muutub suhe abielu sõlmimise järel tunduvalt kindlamaks, turvalisemaks, stabiilsemaks. Paar ei pea enam nii palju muretsema hapra suhte pärast ning ses turvatsoonis muututakse julgemaks ja vabamaks. Hakatakse rohkem väljendama oma tundeid, mõeldakse rohkem iseenda peale ning söandatakse partneriga mitte nõustuda. Ehkki pealtnäha tundub suhe tüliderohke ja “vale”, on see tegelikkuses tugevam kui eales varem. Seda mitte mõistes on lahutused kiired tulema, mis – võttes arvesse tülide tegelikku põhjust – on ju tõeliselt irooniline.
Näen oma töös palju paare, kel on sarnased probleemid, pole vahet, kas Washingtonis, Eestis või mõnes kolmandas kohas. Ikka kurdetakse selle üle, et partneriga kasvatakse lahku, üks reageerib üle, teine ei reageeri üldse, teineteist süüdistatakse omaenda probleemides ning ei osata kaaslast tõeliselt kuulata.
Soovitan kõigile sama: proovi iseennast ja teist inimest mõista. Püüdke luua side teineteisega avatult suheldes ja midagi koos tehes. Probleemid ei kao iseenesest, neist tuleb rääkida, kuid absoluutselt i g a s t tundest ei pea ka rääkima. Mis aga kõige tähtsam – turvalises suhtes on ruumi erimeelsustele, erinevatele arvamustele, mittenõustumistele ning lahkhelidele. Mina partnerina pean julgema välja öelda asju, millega ma ei nõustu, kuid pean saama seda teha turvaliselt, tundmata partneri põlgust, solvamist, halvakspanu või ülbust. Sama peab tundma ka partner – minagi peaksin pakkuma turvalist suhet kaaslase tundeid aktsepteerides, mitte neid maha tehes.
Selle asemel et pidevalt mõelda, mis on parim minu jaoks, võiks hoopis mõelda: mis on parim meie suhte jaoks? Kui mõlemad partnerid panevad iseenda asemel fookusesse hoopis suhte, leiaksid paljud probleemid kiirema lahenduse. Ja sama võiks teha ka laste, sõprus- ja töösuhete puhul – asetada fookuse endast kaugemale ja mõelda suuremalt. See on raske, kuid annab imelisi tulemusi.
