Mingi loogika siin siiski on: mõistes, et paratamatuse vastu ei saa, jääb üle sellega leppida, otsustades alles jäänust võtta maksimumi. Neil aga, kel kalduvus hetke nautimise asemel üha tuleviku pärast muretseda, peaks võrdeliselt murettekitava aja vähenemisega vähenema ka mure hulk…

Tunnustatud prantsuse näitleja Isabelle Huppert veenab vaatajat milleski taolises ka hinnatud draamas “Edaspidi” (režissöör Mia-Hansen Løve). Psühholoogiliselt usutava filmi 50+ vanuses kangelannale saavad järjepanu osaks mitmed saatuselöögid: ema vajab erihooldust, abikaasa leiab teise, kirjastus, kus ta seni töötanud, eelistab nüüd temast nooremaid autoreid… Aga – kui midagi enam kaotada pole (ema sureb, mees kolib minema), siis saab vaid võita. Eneseusus, vabaduses, avastades midagi uut… Ka need filmivaatajad, kes tahaksid küsida – mis viga uut avastada, kui rahamuresid pole -, peavad nõustuma, et Hupperti osatäitmine, usutavad miljööpildid ja kaunis loodus on juba iseenesest nautimist väärt.