Loomulikult nüüd, kui olen juba vanem kui tema siis, saan aru, et häiresignaale oli algusest peale. Aga mina leidsin neile alati vabandava põhjenduse. Näiteks sõitsime pärast kuuajalist tutvust tema sõpradega naaberlinna ööklubisse. Jõime veini, tantsisime, varsti liitus meiega tema tuttav kohalik tüdruk. Korraks tabasin neid põgusalt suudlemas ja varsti kadusid nad hoopis ära ning tagasi koju sõitsime ilma temata.

Hommikul tuli ta enne tööleminekut minu juurest läbi ja vabandas, et ta jõi liiga palju ja pärast oli piinlik oli minu ette ilmuda. Seetõttu viis see hea hing ta enese juurde välja magama. Ja et jumala pärast mitte midagi ei olnud ega saanudki olla, sest mina olen talle kõik.
Ma uskusin teda. Ta kahetses nii siiralt.

Ta oli lahutatud ja elas koos sõbraga üürikorteris, kus minul oli ebamugav ööbida. Seetõttu kohtusime aina sagedamini minu juures. Meie majas oli teine korrus minu päralt ja mu vanematel polnud tema visiitide vastu mitte midagi.

Mees meeldis mu vanematele- selline tore mees tõsiste kavatsustega. Noh, võttis noorena naise, ja pettus, kas selliseid vähe on. Nii ta käis ja käis, kuni jäigi paigale. Ja juhtus see, mis ikka juhtub, kui inimesed juba aastakese koos olnud – ma jäin rasedaks.

Algul ehmatasin ära, aga juba natukese aja pärast olin lausa õnnelik, kujutledes, kuidas ta rõõmustab. Tema nurjunud abielus ju lapsi polnud. Otsustasin, et ei räägi enne ka vanematele, sest nende heakskiidus ma ei kahelnud.

Tubli tüdruk, tegin õige valiku, ja nüüd ootab ees ainult õnn. Korraldasin romantilise õhtusöögi, vihjates, et täna on meil tähtis päev, ja parajal hetkel siis teatasingi oma uudise.

Reaktsioon, mis tema poolt järgnes, isegi ei ehmatanud, vaid lõi mu lihtsalt jalust maha. Ta näos ei liikunud ükski lihas. Mitte et selles polnud märkigi rõõmust, vaid selles polnud üldse mitte mingit tundevirvet.

Kui pakkusin, et pulmad teeme enne, kui ma liiga paksuks lähen, oli ta ikka vait. Ja ütles siis vaid paar lauset. Et kas ma mitte liiga ei kiirusta. Et isarolliks tema veel valmis ei ole ja abiellumist ka pole tema lähiaja plaanides.

Ka see ei tundunud mulle mingi katastroofina. Naiivne nagu ma olin, hüüatasin, et oma eelmise naisega sa ju abiellusid. Ja alles see, mis ta siis ütles, tõi mu korraga reaalsusse. Ta ütles, et seda naist ma ju armastasin.

Kui öelda, et terve mu maailm sel hetkel kokku langes, ei ütleks see midagi. Edasi selgitas ta nagu lapsele, et kuule, armastusest pole me seni üldse rääkinud ja tulgu ma nüüd ikka mõistusele.
Loomulikult hüsteerias, karjusin talle, et mis see kõik siis üldse on olnud, miks ta mind seni on omaks pidanud, miks minuga magama hakkas ja isegi mu vanemate majas elab. Tema aga käskis mul maha rahuneda.

Ja siis rääkis pikemalt. Tema on seni teinud kõik, et minu meele järele olla. Taalle on väga meeldinud see, et mina teda tõesti armastan. Meil on alati hea koos he olnud. Aga abielust ja lapsesaamisest pole tema ju kunagi rääkinud!

Tõepoolest - mul polnud sellele midagi vastu väita. Miks ma ei käskinud tal sedamaid minna? Ju ma ei suutnud kujutleda elu ilma temata.

Kõige tulemuseks oli see, et kaotasin lapse 13. rasedusnädalal nurisünnituse tagajärjel.
Tema oli nagu rahu ise: kinnitas, et mitte midagi pole ju lahti, ta pole kavatsenudki mind jätta, et lihtsalt unustame selle.

Pool aastat hiljem sai ta ametikõrgendust ja firma rentis talle korteri. Minule määras ta koduperenaiserolli, mida ma usinalt täitsin. Raha andis ta mulle piisavalt, aga põhilise kulutas enese garderoobi ja mukkimise peale, viidates, et amet kohustab.

Mina kannatasin ja ikka lootsin, et küll ta ajapikku mu hoolt ja andumust tunnistab ja mind armastama hakkab. Nädalavahetustel viis ta mu välja või jalutasime käsikäes pargis. Kõrvalt vaadates olime kõige õnnelikum paar. Oleks vaid keegi teadnud, mida ta mulle samal ajal rääkis. Ta ütles, et ta vist ikka ei armasta mind ja vaevalt üldse kunagi kedagi armastama hakkab. Neil hetkedel oli mul tunne, nagu lõigataks must elavalt tükke välja.

Edasi algasid tal ametisõidud, ligi ööpäevased tööpäevad, telefonikõned vannitoas ja kõne lõpetamised, kui mina ilmusin.

Linn on meil väike ja järgmiste aastate jooksul olid mul kõik ta patud teada. Skandaale ma ei teinud, aga kui ükskord küsisin, miks ta minuga lõppu ei tee, kiitis tema nagu muistegi: „Ma ju rääkisin, et ei hakka kedagi armastama. Miks peaksin riskima mingi rahaahne tibiga, kui mul on nii ustav naine nagu sina?"

Siis jäin jälle rasedaks. Mis järgnes, polnudki mulle enam üllatuseks. Nimelt see, et ilmaasjata pidas ta mind ausaks, aga mina otsustasin just nüüd, mil tal elu korras ja karjäär aina mäkke läheb, lasta käiku raskekahuritule.

Sedapuhku jäin tuimaks nagu kalju. Rasedus osutus keeruliseks, lamasin ka haiglas ja sellal jagas tema armukestega meie voodit. Ja taas kaotasin lapse, kuuenda kuu lõpus.

Kui olin jalad alla saanud, tuli ta mulle järele uhke roosikimbuga. Koju jõudes ütlesin talle kohe, et nüüd on kõik ja parem on lahku minna. Oodaku ainult, kuni enesele uue elamise leian. Tema soostus - see olla ka tema mõte ja küll ta ootab.

Aga elasime ikka nagu ennegi: magasime koos, käisime sisseoste tegemas, isegi vestlesime. Ega ma uue elupaiga otsimisega tegelenudki, sest ootasin iga päev, et küll ta nüüd lõpuks ometi palub mul jääda. Selle asemel tundis tema huvi, kuidas mu korteriotsingud edenevad.

Ja siis ühel hommikul, pärast meie ligi viie-aastast kooselu, silmitsesin ärgates tema nägu naaberpadjal ja peas käis nagu plõksatus. Nagu oleksin mingi mehhanismi väljalülitusnupule vajutanud - ühe hetkega nägin, et naaberpadjal magab veel õndsat und täiesti võõras mees!
Oli väga imelik tunne. Ringutasin mõnuga, nagu oleks raske kandam seljast langenud ja värske õhk kopsudesse tunginud... Korraga olin vaba, nagu ühe hoobiga täiskasvanuks saanud! Kui ta tööle läks, pakkisin oma varanatukese kokku ja läksin tagasi vanemate juurde.

Ei jutustanud neile midagi, sest neile oli kõik niigi selge. Ei sekkunud nad ka siis, kui mees käis mind korduvalt tagasi palumas, helistas, kirjutas ja tõotas. Loomulikult teeb viha, kui korraga nii mugavast armukesest ilma jääd. Aga ma polnud enam see, kes olin - kõik tema palved ja hala olid mu kõrvus nagu tüütu sääsepirin.

Aasta hiljem sain teada, et ta olla päriselt ära Soome läinud kunagise naise juurde, kellest ta lahutatud polnudki ja kelle juures ta ka minu kõrvalt n-ö lähetuses käinud.

Sellele järgnenud kolme aasta jooksul olen muidugi imestanud, kuidas ma küll nii loll olin - parimad aastad nagu prügikasti visatud.

On nüüd mul ka olnud romaane ja on mulle armastust vannutud, aga ise pole ma kellelegi niisuguseid vihjeidki teinud. Samas ei või ju otse lubada, et ma seda kunagi ei tee, sest mine tea, kuidas elu läheb. Loodan, et saan edaspidi kirja panna veel rõõmustavat, eredat ja arukat.

Lugu ilmus Nelli Teatajas