Merili lugu: kas elu koosnebki vaid ühistest poeskäikudest ja laste kantseldamisest?
Kui seitse aastat tagasi abiellusime, tundus kõik nii ilus. Me olime armunud. Mingil hetkel avastasin, et elamegi mehega rohkem nagu sõpradena, kes jagavad küll voodit, aga see on ka kõik. Ain tegeleb lastega, käib meeleldi poes, aitab majapidamistöödes, aga et ta tooks vahel niisama lilli või paneks lihtsalt kasvõi käe ümber või võtaks kaissu - sellist asja ei ole. Ei tasu rääkidagi sellest, millal ta mulle viimati ütles, et mind armastab. Sellest on küllap juba palju aastaid möödas.
Kuidas see kõik on juhtunud? Olen selle üle päris palju mõtisklenud. Üks põhjus on arvatavasti see, et meil puudub selline nii-öelda tugivõrgustik. Lastega oleme peamiselt ikka meie ise. Vanavanemad on küllalt noored ning neil on oma elu ja tegemised, lapselastega ei taha eriti tegeleda ei minu ema ega ka mitte Aini vanemad. No vahel paariks tunniks võtavad enda juurde, aga sellisest asjast, et saadad lapsed mitmeks nädalaks vanavanemate juurde nagu meie sõbrad vahel ikka räägivad - sellest me võime vaid unistada. Pealegi poleks see nagunii võimalik, sest vanemad käivad ju kõik tööl.
Kui ma vahel olen püüdnud Ainile oma mõtetest rääkida, siis ta ainult muigab ja ütleb, et ma olen liiga palju romantilisi komöödiaid vaadanud. Olgu öeldud, et seda tüüpi filme ma ei vaata tegelikult üldse. Mees imestab, kas ma siis aru ei saa, et kõik on ju hästi, ega ta muidu minuga koos ei oleks, kui minust ei hooliks ja mind ei armastaks. Mina kostsin, et seda küll, aga võiks ju ometi ka midagi enamat olla meie suhtes kui ainult see argipäev...
Mulle tundub, et ta ei ole sellest ikkagi tegelikult aru saanud vaatamata minu püüetele selgitada. Et kõik võib ju olla hästi, aga mis kooselu see selline on, kui teineteisele ei öelda kunagi midagi ilusat, ei kallistata, ei suudelda, koos väljas ei käida praktiliselt üldse ja seksitakse ehk paar korda kuu jooksul. See pole minu arvamust mööda siiski päris selline elu, mida nüüd elu lõpuni elada tahaks.
Me pole ju pensionärid, oleme veel noored inimesed ja ees on aastakümneid ühist elu - loodetavasti. Võiks siis ju ometi natukegi panustada ka suhtesse. Olen ausalt öeldes juba loobunud selles osas initsiatiivi üles näitamast, sest kui palju võib? Kasu sellest ju ei ole ja ma pole ka selline, kes tunneks mingit rõõmu sõna otseses mõttes väljapressitud ilusatest sõnadest. Mees võiks omal algatusel ka midagi teha! Kahjuks paistab, et selleks ei ole tal mingit viitsimist ega tahtmist.
Ma olen mõelnud, et niimoodi need pered vist lõhki lähevadki - kui üks pooltest lihtsalt lõpetab pingutamise. Teine ei jaksa ka ju üksi lõpmatuseni tõmmelda.
Ma ei usu, et Ain minust ei hooli, aga ta on langenud nagu mingisse vastikusse mugavustsooni ning arvab, et kõik toimib ju nagunii, milleks enam vaeva näha. Talle kuluks ära mingisugune raputus, et ta saaks aru, et normaalse suhte nimel tuleb veidikegi pingutada, sest vastasel juhul asi lihtsalt ei toimi enam varsti. Ilmselt pean hakkama selles osas mingit plaani välja mõtlema, sest niimoodi ma aastakümneid edasi elada küll ei suudaks. Ja lahutama hakata nagu ka ei tahaks, meil on ikkagi kaks väikest last.
