Meie kaanetüdrukud

Kui 1960ndatel ei leidunud kaanetüdrukust ajakirjas sõnakestki, siis 1980ndatel saatis esikaanefotot juhtkiri. Ühtviisi värvikad elulood on kunagistel kaanetüdrukutel mõlemal.

Artikkel on päris ajakirja Eesti Naine arhiivist

Linnatüdruk looduslähedasse ellu

Riina Kiis (67), 1966. aasta Nõukogude Naise jaanuarinumbri kaanetüdruk.

Fotograaf Gustav Germani toonane foto haakub pildiseeriaga talverõõme nautivatest lastest ajakirja sees. Kas Riina püüti objektiivi sealsamal kelgumäel? “Ülsegi mitte!” naeratab kaanetüdruk kavalalt. Selgub, et lumine pilt on tehtud hoopis tubastes tingimustes. Riina Rahumäe-kodus, Kitsa ja Piiri tänava nurgapealses majas elas neli perekonda. Gustav German oli Riina naabritüdrukust sõbranna Evi vanema õe Aime abikaasa. Kui Aime kodus külas käis, oli Kustil alati aparaat kaasas ja kange tahtmine mõni pilt teha.

“Sel korral olime Eviga mõlemad modellideks,” toob Riina välja mustvalged fotod samast seeriast. Aime tõi õuest pesukausiga lund ja muudkui viskas lõkerdavatele tüdrukutele peale. “Kus siis niimoodi, et ei või puhast lund toas loopida, nii peenes kohas pole ei mina ega ka mu sõbrannad elanud!” hüüatab Riina pärimise peale, kas põrand ja vaip kannatada ei saanud. Nalja sai igatahes palju sel õhtul, mis tervenisti fotosessiooniks kulus.

“Meie majal oli suur lõunapoolne aed, kus veel ka minu ja Evi lapsed hiljem ringi jooksid. Evi läks Reklaamfilmi tööle, nüüdseks on elu meid lahku viinud ja side kahjuks katkenud...” jääb Riina hetkeks mõtlikuks.

Kuigi naeratavale kaanetüdrukule võiks pakkuda ka küpsemat iga, mäletab Riina, et ta võis pildistamise aegu olla ehk 14–15aastane. Ajakirja jõudis foto paar aastat hiljem.

See polnud esimene kord, kui ta modellina üles astus. Üks Germani pilt temast sai 1960ndate algul Noorte Hääle fotovõistluse auhinna. “Olin siis veel päris laps, kuid mõtliku pilguga portree kandis pealkirja “Meenutades kauneid suvepäevi”,” itsitab Riina. “Kusti otsis alati motiivi, sellest ei olnud juttu, et peab ajakirja jaoks pildi tegema. Ilmselt oli tal suur kogu, millest ajakirjadele fotosid pakkuda. Hiljem pildistas ta meie lapsi ka.”

Mõned aastad pärast kaanepildi ilmumist astus Riina Tartu ülikooli füüsikateaduskonda ja kohtas seal tulevast abikaasat, kellega saab juba 47 aastat koos elatud. Ülikoolipäevil sündis pere kolmest lapsest esimene. Pärast lõpetamist töötas Riina füüsikaõpetajana, pere kasvades jäi koduseks. Uuesti tööle asudes sai ta oma füüsikaalaseid teadmisi plaaniinstituudis standardite loomisel rakendada. 1995. aastal oli ta aga äriseadustiku vastuvõtmise ning vastavate registrite ja programmide väljatöötamise juures. Ka tegutses ta aastaid nimekorraldajana.

“Praegu elan paradiisis, mitte ükski vägi ei tõmba mind enam linna!” jutustab Riina oma elust Lahemaal Kolgakülas, oma ema sünnikodus, kuhu pere asus elama kuusteist aastat tagasi. Riinal oli siis pensionile jäämiseni veel kümme aastat. Iga päev tuli bussiga 60 kilomeetrit edasi-tagasi sõita, kõik Peterburi maantee ümberehitusega seotud ummikud välja kannatada. Õhtuks oli koduigatsus nii suur, et nii kui pensioniiga kukkus, tegi ta linnas tööl käimisega lõpparve.

Riina ei teagi, et temani juhatas meid üks telefonikõne Kolgakülast. Inimeselt, kes tundis koduküla vahva naise ära kaanepildilt, mis illustreeris Eesti Naise reklaamikampaaniat. Rääkis Riinast kui pühendunud külaelu korraldajast nii rahvamajas kui ka ühisettevõtmistel.

Kui suurelt maanteelt Kolgaküla poole keerata, hakkab mäenuki peal silma rootsipunane rahvamaja, külakogukonna tegemiste süda. “Tuledest valgustatuna mõjub see nagu pühakoda, rahvamaja on meie kultuuri tempel,” lausub Riina. “Maakoht pakub nii palju emotsionaalselt. Vaid ekstreemsetes olukordades, kui läheb kiiret abi vaja, on vahel keeruline. Kas või seepärast, et aetakse segi Kolga ja Kolgaküla,” tunnistab ta.

Riina juhendab rahvamajas laste meisterdamisringi, kohapealne tegevus on laste jaoks väga oluline. “Teeme vilepille ja voolime puidust nukke nagu karjapoisid muistegi. Hiljuti ehitasime kuldnokapuure. Tuleb ka maaelu kombeid õpetada, sest mõned lapsed elavad korrusmajas korteris. Meie tegevused on tihti tähtpäevadega seotud.” Ennast avastab ta täiskasvanute kunstiringis, mida juhendab Kuusalu kunstide kooli õpetaja Krista Simson.

Kolgaküla eakad teavad Riinat kui head haldjat, kes koos külaseltsi juhist tütrega korraldab iga-aastasi nääripidusid. Riina: “Jõulude ajal on kõigil oma tegemised, seepärast otsustasime teha nääripeo.”

Jaanipäeval küpsetab ta kõigile leiba. Külakokkutulekutel on alati rohkelt rahvast, paljudel, kes linnas elavad, on säilinud side vanavanemate maakoduga.

“Teeme siin kõike ühiselt. Näiteks kiluvõileivad on meie koosolemistel kindel mark ja peavad alati värskelt valmistatuna menüüs olema. Reedeti on mälumänguõhtu. Inimesed tulevad väljast külma käest ja saavad kõigepealt kuuma teed ja võileibu,” on Riina naeratus sama särav kui kunagi ajakirja kaanel.

Siberi laps tähtsasse ametisse

Silvi Teesalu (69), 1984. aasta Nõukogude Naise detsembrinumbri kaanetüdruk.

Ajakirjanik Juta Renzer kirjutab Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu 37aastase aseesimehe Silvi Teesalu kohta, et kui uksel tervitab külalisi ametnik, siis suheldes ilmutab end südamlik perenaine. Pisut loosunglik juhtkiri kaanepersooni isikut rohkem ei ava.

Kolm aastakümmet hiljem ütleb särasilmne Silvi, et töökohti on tal elu jooksul olnud vaid mõned, kuid kõikidest võiks kirjutada raamatu. Osaliselt ta seda juba teinud ongi. Sõprusühingusse sai ta ameti 1979. aastal. Viis aastat varem oli Silvi lõpetanud pedagoogilise ülikooli ja töötanud Järvakandis inglise keele õpetajana. Ülikooli ajal käinud kuus suve EÜEs, seal tekkinud kontaktid aitasid hiljem elus edasi. Ilmselt soovitas teda ka sõprusühingus vabanevasse ametisse malevakaaslane Kalle Liiv, saarlane nagu Silvigi.

“Täiesti ootamatult kutsuti mind partei keskkomiteesse ideoloogiasekretäri jutule,” taastab Silvi kunagist sündmuste käiku. “Natuke närvis olin ikka ka nii kõrgesse majja minnes (praegune välisministeerium Rävala puiesteel – toim). Märkasin, et asjamehel, kes laual minu pabereid kohendas, värisevad käed. Mõtlesin, et kui sel mehel juba närv sees on, mis siis minul enam pabistada, minust ei sõltu ju miski. Rääkisime Rein Ristlaanega kaks-kolm tundi. Kõigest, ka küüditamisest, millest tol ajal üldse veel ei räägitud.”

Silvi sündis oma vanemate kahe Siberisse küüditamise vahel 1947. aastal. Värskelt abiellunud ema ja isa saadeti 1941. aastal Siberisse, isa süüks pandi kaitseliidu puhkpilliorkestris mängimine. Viie aasta pärast said nad esimese amnestiaga kodumaale tagasi tulla, kuid mitte Saaremaale. Silvi ja aasta noorem õde sündisid Eestis. 1950. aastal küüditati viie lapsega pere uuesti Siberisse, seal sündis vend. Vanemad lahutati teineteisest, kuid vapper ema reisis koos lastega isale järele. 1955. aastal naasis pere taas Eestisse.

Selline elugu pidigi parteisõduril käed värisema panema! Töökohale oli teisigi kandidaate. Võib-olla imponeeris Silvi hea jutuoskus ja elukäik. “Minu isa ütles alati: lapsed, te peate kõike teadma, kuid elada tuleb siin ja praegu; te peate kõrghariduse saama, siis saate selles ühiskonnas hakkama.” Oma vanemate käekäigust on Silvi kirjutanud 2003. aastal ilmunud raamatu “Sirelid õitsevad juunis”.

Pärimisele, kuidas pere suhtuks õhtuti kodust äraolemisse, mida see amet eeldab, vastas ta otsekoheselt: “Meil on mehega nii hea läbisaamine, et saame hakkama!” Silvi on lõpmata tänulik, et tema pere – ema, kes pärast isa surma nende peres kakskümmend viis aastat elas, mees ja tütar – on tema tegemisi igal sammul toetanud. Oli ju töö tõttu tihti vaja olla väljas õhtuti ja nädalalõppudel, kultuuritöö on kord selline, nad on selle välja kannatanud.

“Kes minu teed küll juhib,” on Silvi vahel mõelnud. Küüditatute lastel ei lubatud hulk aastaid ülikooli astuda, seepärast on vendadel jäänud kõrgkoolis käimata. Silvi koos noorema õega läks aga südikalt sisseastumiseksamitele ja võeti kooli vastu.

Sõprusühingus vastutas ta sotsmaadega suhtlemise eest. “See oli meie jaoks täiesti teine maailm. Reisid Ungarisse, Poola, Saksamaale, lahedad inimesed, meiega võrreldes eeskujulik olme, toit, kultuur – need on sellised lood, mida võiks lõputult rääkida!” pulbitseb Silvi nüüdki energiast.

“Pärast Portugali reisi oleksin äärepealt oma tööst ilma jäänud. Sellistele sõitudele pandi alati kaasa olukorda jälgiv reisikaaslane, mulle oleks peaaegu saatuslikuks saanud selle inimese vihapurse. Hiljem selgus, et see mees oli Karl Vaino kõnede kirjutaja, kuid meie jaoks tähelepandamatu, hall kuju. Mis talle ilmselt pähe ei mahtunud, nii et ta otsis võõrustajate korraldatud lõbusal restoraniõhtul hetke minu ideoloogiliseks töötlemiseks – et miks ma ei puudutanud oma sõnavõtus oktoobrirevolutsiooni aastapäeva! Ma võin Skorpionile omaselt kaua kannatada, aga kui ebaõiglus üle pea lööb, panen vastu. Vastasin talle samas toonis. Kui kohtasin pärast Tallinnas üht meie reisikaaslasest delegatsiooniliiget, kõrget ametnikku, küsis too muigel sui, kus ma nüüd töötan – ah et ikka samas? Küllap tema mind kaitses seltsimees nuhi pealekaebamise eest.”

Üks seik juhtus Berliinis. Ansambli Kukerpillid poisid kohtusid kohalike pillimeestega ja tahtsid pärast ametlikku esinemist  minna koos klubisse musitseerima. “Muidugi ma lubasin, kuid kohustuslik KGB-mees korraldas suurema skandaali – enne hotelli ei sõida, kui poisid bussi peal! Ütlesin talle, et mida sa pabistad! Kui poisid peaksidki “ära hüppama”, kaotan töökoha ju mina, kes neil minna lubas, mitte sina! Hommikusöögilauas olime kõik koos. Usun, et Kukerpillid võivad praegugi tunnistada, et neil oli lõbus õhtu. Meil polnud ju siis selliseid klubisid, kus jämmida, ja veel välismaa muusikutega.

Schwerinis näitas sakslannast tõlk oma läänest saadud lõhnaõli, mida ei tohtinud Ida-Saksamaal omada. Samal ajal olid nad väga huvitatud meie protestiretkedest fosforiidi kaevandamise vastu – kuidas on see teil võimalik?”

Pärast Balti ketti otsustasid taanlased avada oma esindused Baltimaades. Novembris 1990 avati Tallinnas Taani Kultuuri Instituut, kuhu Silvi tööle kutsuti. Esialgu plaanisid taanlased kohalolekut vaid paariks aastaks, kuid sellest sai Silvi jaoks kakskümmend kaks aastat tööd, tohutu energia ja entusiasmiga tegutsemist. Instituudis alustati taani keele õpet, kursusi sotsiaaltöötajatele ja õpetajatele ning seminare riigi- ja omavalitsuste elu korraldusest, mida meie riigi ülesehitamine väga vajas. Hoo said sisse kunstnike, kirjanike ja muusikute vastastikused loomingulised reisid.

“See oli fantastiliselt põnev aeg,” kinnitab naine. Oma  mälestused on ta kirjutanud Taani Kultuuri Instituudi 20. aastapäevaks välja antud raamatusse “Kilde Taani suhetest Eestiga”.

“Kui astusime Euroopa Liitu, tekkisid juba partnerlussuhted, enne seda oli taanlaste huvi meie vastu vahetum. Nüüd on maailm nii tõsiseks läinud, et kõik mõtlevad rohkem üldistele probleemidele. Üksühene positiivne suhtlemine on tagaplaanile jäänud.”

2014. aasta alguses lõpetas instituut Eestis tegevuse. Tulid uued ülemused ja piirkondades, kus koostöö juba käivitunud, tõmmati asi koomale. Nüüd on huvi keskmes BRIC-maad – Brasiilia, Venemaa, India, Hiina. “Soiku jäänud kultuurisuhtlusest, mis nüüd käib Riia kaudu, on kahju,” tõdeb Silvi. “Kultuurikontaktid olid taanlaste eesmärk juba alates kultuuriinstituudi loomisest 1940. aastal. Siis loodeti ärevaid aegu maandada ideega eri maade inimeste läbikäimisest, kultuuri ja kommete vahetusest, mis aitaks konfliktidest ja sõdadest hoiduda. Paraku see ei õnnestunud. Kuid demokraatliku süsteemi võidukäigu eest seismine on alati olnud liikumise eesmärk. Kui inimene mõistab teise rahvuse hingelaadi, on sellest kasu kogu ühiskonnale. Paljud meie noored käisid 1990ndatel Taanis rahvaülikoolides ja tagasi tulles tõid midagi endaga kaasa.”

Üleminek huvitavalt töölt kodusele eluviisile juhtus Silvi jaoks täpselt õigel ajal, siis kui abikaasa pärast rasket haigust vajas hoolt ja pühendumist. “Kahe aastaga on ta jõudsasti kosunud. See oli aeg, mille ma elasin tema jaoks. Ta on mind alati toetanud, nüüd, kui tema abi vajab, saan seda talle pakkuda.” Elutempo kulgeb rahulikus ringis vanavanematena, koos sõprade ja vanade tuttavatega. Siiski tegutseb Silvi kolmes ühiskondlikus ametis, kus teda aeg-ajalt vajatakse.

“Pean tunnistama, et olen elanud tõeliselt huvitavat elu,” õhkub kunagisest kaanetüdrukust nakatavat elurõõmu.