Mees läks sõbra matusele kindla teadmisega, et on lahkunu ühe poja tegelik isa
„Aivari lahkumine oli mulle suur ehmatus, sest mu noorepõlvesõber oli alles 57aastane ja oleks võinud veel kaua elada. Viimastel aastatel, õigemini viimasel paarikümnel aastal, oli meie suhtlemine jäänud soiku. Oma osa oli ka sellel, et nende abielu ajal oli mul lühike kirglik armuafäär tema abikaasaga, kuid naine valis Aivari ja sai seejärel temaga kolmanda lapse. Võin vaid kahtlustada, et kolmas laps on tegelikult minu poeg, kuid kui naine oli niimoodi otsustanud, ei saanud mina sekkuda, liiatigi oli ja on mul ka endal naine ja kaks tütart, nii et mis ma oleksin teha saanudki...“
Aivarit ära saatma läks Sven koos abikaasaga ja loomulikult põksus süda sees päris murelikult - kas ta näeb matusel ka Aivari lapsi ja kas keegi neist on tema nägu ja kas keegi kahtlustab...
Kui Sven kohale jõudis, nägi ta pea koha Aivari leske ja oma kunagist kallimat, keda ümbritsesid kolm noort sirget meest. Üks neist, vist kõige noorem, hoidis naisel õlgade ümbert kinni.
„Ütlen ausalt, mul läksid jalad all nõrgaks,” tunnistab Sven. „See noor mees oli ikka kohe üsna minu moodi ja ma olin hetkega kindel, et mul ongi poeg, kellest keegi midagi ei tea ja kes ise ka ei tea, et ta minu poeg on. Ja nüüd saame me kokku, kui matame meest, keda tema eluaeg isaks on pidanud.“
Korraks kaalus Sven, et keerab ümber ja lahkub kiiresti leinamaja juurest, kuid siis meenus talle abikaasa tema kõrval. Mitte kuidagi ei oleks saanud minema hiilida. Kokku kukkuda ja lasta end kiirabiga minema viia? Ta kaalus ka seda, sest talle tundus, et kõik näevad seost tema ja selle noore mehe vahel.
Nii ei jäänud Svenil muud üle, kui leinajate juurde astuda, lese ees sügavalt kummarduda ning noortel meestel kätt suruda ja kaastunnet avaldada.
„Alustasin sellest noorest mehest lese kõrval. Enese kokkuvõtmine oli väga suur töö, aga mul ei jäänud midagi muud üle,” tunnistab ta.
„Astusin tema juurde, surusin kätt ja ütlesin, et tunnen kogu südamest kaasa isa kaotuse puhul. Endal tegi süda sees jõnks ja jõnks, vaatasin ju sisuliselt omaenda silmadesse.”
Kõige suurem üllatus seisis veel ees. Noor mees noogutas väärikalt ja andis märku, et tahab Svenile midagi omavahel vaikselt öelda.
Ütleski. „Härra, mina olen selle matuse korraldaja. Leinavad pojad on teisel pool leske.”
Svenil võttis arusaamine hetke aega. Ta oli nii kindel selles, et näeb oma bioloogilist poega, ning oli võõra noore mehe lausa iseenda koopiaks mõelnud. Matusekorraldaja ei teadnud sellest loomulikult midagi.
Nüüd avaldas Sven kaastunnet õigetele leinajatele ja õige pea jõudis leinaruumidest välja ka lahkunu noorim poeg, kes oli nii täpselt surnud Aivari koopia kui üldse olla sai.
