Marta lugu: ükskord sa oma armastusega veel ämbrisse astud

 (12)
Marta lugu: ükskord sa oma armastusega veel ämbrisse astud
Colin Maynard/Unsplash

„Ma olen abielus olnud ligi 22 aastat ja seda aega ikka õnnelikuks pidanud, välja arvatud paar viimast aastat, mil ma ei tea enam, mida teha,“ alustab oma lugu Marta.

Kui abiellusime, olin mina lõpetanud keskkooli ja mu mees ülikooli. Mul polnud kavatsust kohe edasi õppima minna. Olin rahul ja uhke, et mul on tubli kõrgharidusega mees. Tööle ma ei läinudki, sest jäin kohe lapseootele. Kui sündis tütar, siis ei tulnud tööleminek ju üldse enam kõne alla. Õigupoolest olengi elu jooksul väga vähe tööl käinud, sest see oli ka mu mehe soov, et oleksin koduhoidja ja lapsekasvataja.

Ega meil 90ndate alguses kerge olnud, aga mu mees rabas mitmes kohas ja ajas ka äri, nagu paljud tollal.

Meil olid mehega alati nii eelarve kui eluplaanid paika pandud – mida teeme ja kui palju millegi peale kulub. Eneste jaoks määrasime tagasihoidlikumad summad kui tütre peale. Kasvatasime teda nagu printsessi. Lasteaeda me teda ei pannud, sest mina sain hakkama nii kasvatamise kui majapidamisega. Juba aastasena viisime teda lasteetendustele ja kaheaastaselt oli ta meil Pariisis kaasas. Siis veendusin, et nii väike laps ei oska midagi vaadata ega nautida. Mäletan, kui vaimustatult ta Eiffeli tornist alla vaatas...

Seotud lood:

Kui tüdruk viieseks sai, võtsime talle tantsuõpetaja. Kolmandast klassist alates käisid meil kodus keelte- ja muusikaõpetaja.

Koolis tal sõpru peaaegu polnud, sest tal polnud niisama õues hulkumiseks aega. Teiseks oli ta oma olekult eakaaslastest märgatavalt üle. Ka sellepärast, et riietasime teda ja varustasime koolitarvetega niisugusel tasemel, mida peaaegu keegi klassis ei võinud enesele lubada. Ja toitsime ainult kõige kallimate toitudega.

Loe veel

Sealjuures polnud ta üldsegi mingi pirtsakas preili, vaid kuulas sõna ega nõudnud enamat, kui talle andsime. Aga ta lihtsalt paistis teiste seast välja oma aristokraatsuse, mingi peenuse poolest, mida me mehega õigusega enese teeneks pidasime. Ja meid ei häirinud sugugi, et tal ka teismelisena sõbrannasid polnud, kuna kõik teda kadestasid. Poistega ei seltsinud ta sellepärast, et nood ei julgenud talle lähenedagi. Pealegi olin talle selgeks teinud, et tema abiellub ükskord mõne poliitiku või rikka ärimehega või välismaalasega, kes võimaldaks talle jätkuvalt kõike seda, millega ta harjunud on.

Tema edasiõppimisest hakkasime temaga rääkima alles keskkooli viimastes klassides. Aga tema püüdis sellest teemast nagu mööda hiilida, vihjates, et aega on ja et arvestada tuleb ka tema teadmistega.

Kui tüdruk ülemöödunud kevadel oma lõputunnistuse kätte sai, tõmbasime mehega hinge. Nüüd oli meie eluülesanne juba rohkem kui poolenisti täidetud ja jäi üle tütrele normaalne mees leida. Sellega tekkis aga raskusi, mida ma poleks osanud ette arvatagi.

Selle asemel, et ära kasutada iga võimalust väärikamate seltskonda pääseda, hoidus tema pigem omaette. Ma lausa ajasin teda ilusalonge külastama, ostsin talle ise õhtutualette ja kosmeetikat ning otsisin teavet ürituste kohta, milles tal oleks vaja osaleda. Tema ei öelnud ei ega jaa, aga väljas käis nii, et ma üldse ei teadnud, kus või kellega. Vastas rahulikult, et olgu me mureta – ta on üheksateist ja teab ise, mida teeb.

Aga loomulikult muretsesime. Tüdruk käis ringi nagu viimane proletaarlane, ainult tossudes ja teksastes ning vilistas mu nõuannete peale.

Olime üsna nõutud. Kui kord tegin ääriveeri juttu meestest, et kas tal mõnda ehk silmapiiril pole, teatas ta rahulolevalt, et on küll. Küsimusele, kes ta on, vastas tütar, et küll ta ise meile räägib.
Leppisime siis kokku selle tutvumispäeva. Mina lõin üles nii iseenese kui meie kodu. Tütar pidi koos oma väljavalituga tulema „otse linnast“.

Jäime ootele, millal siis auto hääl maja eest kostab. Aga ei kostnudki. Lihtsalt ühel hetkel tuli ta oma võtmega sisse koos endast peajagu pikema... koguga. Esimese hooga ma ei osanukski teda teistmoodi nimetada.

See oli kõhetu ja vimmas kuju, juuste asemel nagu õlgadeni rippuvad hobusejõhvid. Habe ajamata, seljas mingi lohmakas hõlst. Nagu selgus – meie lapsest seitse aastat vanem.
Kui tütar oli teda meile tutvustanud kunstnikuna, kummardus too ja suudles mu kätt, mis mulle judinad peale ajas. Siiamaani ei mäleta, kuidas laua taha istuma ja jutu peale saime. Selgus, et tuntud kunstnik ta veel pole, aga kindlasti saab, ja et elamist pole, aga kindlasti tuleb. Aga et meie tütart ta armastab.

Kui õhtul tütrega kahekesi jäin, oli mu esimeseks reaktsiooniks lihtsalt viha. Küsisin talt, kas me sind selleks kasvatasime, et sa niisuguse mehe koju tood.

Selle peale teatas tütar, et tahab oma elu nüüdsest ise elada ja et enam pole ta meie nukk. Paar päeva hiljem sain tütre peigmehe telefoninumbri ja nõudsin, et ta meie tütre rahule jätaks. Ta vastas väga vaoshoitult, et võtab teatavaks, aga üldiselt on ta sama meelt meie tütrega.
Möödunud jõulude ajal sõitsid nad Eestist ära, algul Itaaliasse. Nüüd olevat juba USAs. Tütre lühisõnumitest võib aimata, et nad pole oma eluga kuskile veel jõudnud, aga on õnnelikud ja ärgu me muretsegu...

Mulle meenub sageli, kuidas mu täditütar kord manitses: küll sa näed, et sa oma armastusega ükskord veel ämbrisse astud... Aga ma ei mõista, miks küll. Kas see on tänu lapselt, kellele me kogu oma elu pühendasime?

Lugu Ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare