Marina lugu: mul on nüüd oma laps ja endise elukaaslase laps



Marina lugu: mul on nüüd oma laps ja endise elukaaslase laps
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Armumine, kooselu ja lahkuminek jätsid Marina olukorda, kus ta on tegelikult kahele lapsele nagu ema, aga enda sünnitatud lapse kõrval on teine laps talle seaduse järgi täiesti võõras inimene.

Kui Marina Toomasega kohtamas hakkas käima, siis ta teadis, et Toomasel on eelmisest suhtest pisike poiss, kelle üle käib tuline kohtuvaidlus. Marina teadis ka, et kui neist kui paarist asja saab, siis tuleb Toomasega kaasa ka tema pisipoiss.
Marina ja Toomas on pärit ühest Eesti väikelinnast ja teavad teineteist juba kooliajast. „Me Toomasega ei lävinud praktiliselt kunagi ühes seltskonnas, aga kool oli väike ja loomulikult teadsid nii põhikooli kui ka gümnaasiumi omad üksteist vähemalt nägupidi kindlasti. Nii oli ka minu ja Toomasega.”

„Vanematele näitamise” meest ei leidnud

„Toomas on minust kaks aastat vanem ja kui tema lõpetas, siis oli minul veel kaks aastat koolis käia. Toomast tunti kui tõsist spordisõpra ja seltskonnatähte, õppimise peale poiss kuigivõrd aega ei kulutanud. Pärast keskkooli läks ta esialgu pealinna tööle ja siis otse sõjaväkke. Kõrgkool jäi pooleli, sest ta sai tasuva töökoha kaugsõidulaeva peal,“ räägib Marina.
Selleks ajaks oli Toomas juba abiellunud ja isaks saanud.
Toomas oli üksikema kasvatatud poiss ja aeg-ajalt käis ta väikelinnas emal külas. „Veidikene paiksemaks hakkas Toomas minema siis, kui ema suri. Siis oli teda naise ja lapsega üpris tihti näha. Tol ajal kuulsin küla pealt, et Toomasel on ema majaga eriti suured plaanid, sest pisiperet pidavat veel tulema. Mina muidugi ei teadnud nendest juttudest midagi arvata, aga paratamatult jäävad ju kodus käies jutud meelde,“ meenutab Marina.
Marina ise käis ka sel ajal kodukoha ja pealinna vahet. Noor naine läks pärast gümnaasiumi lõpetamist suveks Tallinna tööle, ent jäigi sinna. Suhete osas olid Marina seisud üpris keskpärased - midagi kindlat ei olnud, aga valikut pealinnas nagu ikka oli.
Kiiresti lisab Marina: „Ükski meestest, kellega suhtlesin, ei sobinud kojuviimiseks. Minu vanemad on abielus üle neljakümne aasta ja tundus, et mütsiga lööma ei tasu minna. Sellepärast siis kas ootasin või otsisin seda õiget, aga kindlasti mitte hüsteeriliselt. Iga asi ikka omal ajal.“

Seotud lood:

Kohtumine mehega pealinnas

Loe veel

Marina jäi pärast gümnaasiumi lõppu oma klassikaaslastega väga tihedalt suhtlema ja aeg-ajalt kohtusid nad ka Marina üürikorteris Tallinnas.
„Oli selles mõttes põnev aeg, et tublimatel oli ülikool juba lõpetatud ja kiirematel ka laps juba nii suur, et kannatas väljas käia mõnel õhtul. Meil oli oma kindel kuuene seltskond, kes koos püsis. No ja siis ühel sügisõhtul oli meil taas plaan minu juures Tallinnas kokku saada. Minu üllatuseks võttis klassivend mu juurde Toomase kaasa ja nii me siis suhtlema hakkasime.“
Esimesel õhtul hoidsid Toomas ja Marina küll distantsi, ent juba järgmisel ühisel istumisel oli Toomas taas platsis. Siis juba vahetati kontakte ning nad hakkasid tihedamalt suhtlema.
Marina sai teada, et Toomasel on pisike poiss, oma naisest olevat ta lahus ja kohtuvaidlus lapse hoolduse üle on viinud kogu jõu ja raha. Suhtega olevat asi päris hapuks läinud. Toomas aga käib endiselt merel, kolm kuud on ära ja siis kuu aega Eestis.
„Mul oli muidugi kurb kuulda, et lapse pärast selline sõda käib, aga lohutasin, et see saab ükskord mööda ja siis on juba lihtsam. See oli just see aeg, kui ta oli viimaseid päevi Eestis ja pidi taas merele minema. Kui ta merel oli, suhtlesime tihedalt neti vahendusel ja ma tegelikult lausa ootasin neid õhtuid,“ räägib Marina.

Pruudist sai mamma

Nii suhtlesid Marina ja Toomas peaaegu aasta otsa ja kui Toomas Eestis oli, siis justkui märkamatult hakaks ta juba ööbima Marina juures.
„No ja nii sujuvalt meist paar saigi. Toomas sai kohtus lapse üle ainuhoolduse õiguse ja ema kirjutati nende elust lõplikult välja. Ühel heal päeval oli ta koos poisiga minu korteris koos väheste asjadega ja nii see meil läks. Alguses maksis ema küll periooditi elatist, aga lõpuks kadus üldse ja Toomas lõi ka käega. Ei tahtvat niigi haput asja veel rohkem torkida ja ega meil olnudki seda miinimumelatist vaja. Saime ideaalselt hakkama mõlema palgaga,“ meenutab Marina.
Uus olukord nõudis pingutust ja kohanemist kõigilt osapooltelt aga lõpuks kõik siiski lahenes. Poiss ei võõristanud Marinat algusest peale ja hakkas lõpuks Marinat mammaks kutsuma, sest just Marina oli poisiga enamuse aega koos, Toomas ikka kolme kuu kaupa merel töötas.
Pärast nelja koos veedetud aastat sündis Toomasel ja Marinal tütar. „Toomas teenis väga hästi, meil ei olnud kunagi millestki puudust. Vaikselt tegime Toomase ema maja korda ja lapsed said hästi omavahel läbi. Ainuke, millest ma puudust tundsin, oligi Toomase füüsiline kohalolek, see tema kolmekuuline äraolek mõjus ikka kurnavalt ja eriti veel kahe lapsega.
Kui ta jälle kodus oli, siis oli alguses kuidagi võõristav, aga seda tunnet teavad ainult need naised, kes kunagi kaugsuhtes on olnud. Mina sel ajal jagasin elu oma koduküla ja Tallinna vahet, sest poisi saime Tallinna kooli ja nädalavahetuseti olime maal. Õnneks olid minu ema ja isa kogu aeg võtta ja kui ma peale lapsehoolduspuhkust taas tööle läksin, siis hakkas graafik taas paika loksuma.“

Mees läinud, aga poeg jäi

„Ma ei teagi tegelikult tagantjärele päris täpselt, mis juhtus, aga mingil ajal me otsustasime Toomasega lahku minna. Ilmselt me kasvasime nagu lahku, sest ta oli enamuse ajast ära. See oli meie kahe ühine otsus. Tagantjärele mõtlen, kas mul üldse tegelikke tundeid Toomase vastu oligi või tärkas ainult kaastundevajadus. Või oli siiski asi selles kaugsuhtes, mida ma välja ei kannatanud.
Lahkuminek oli minu jaoks õige otsus ja kõik kulges sõbralikult. Aga... Toomase poeg keeldub minu juurest ära minemast. Mina olevat tema mamma ja mis seal salata, mina olen teda algusest peale kasvatanud ja koolisuhtlus käib ka valdavalt minuga.
Õnneks on poiss väga tubli tegelane ja probleeme temaga ei ole üldse. Tal on omad hobid ja trennid ning hinded on korras. Samuti on ta suureks abiks maja juures ja ta lausa jumaldab oma väikeõde. Ta on ka selles mõttes õrnas pubekaeas, et igasugune suurem muudatus elukorralduses mõjuks kindlasti tema tervisele nii vaimselt kui füüsiliselt. Oma emast ei taha poiss midagi kuulda ja kui aus olla, siis isaga on ka välja kujunenud n-ö kaugsuhe. Isa nagu on, aga nagu ei ole ka,“ möönab Marina.

Kohustused on, õigusi mitte

Marina loomulikult ei sunni poissi kodust lahkuma. Vahel on naine mõelnud, et kuhu tal tegelikult minna olekski – isa on kolme kuu kaupa tööl ja bioloogilisest emast pole üldse midagi teada. Samas on Marina seaduse järgi kõigest poisi isa eelmine elukaaslane, kel pole justkui mingit õigust lapse saatuse üle otsustada.
Marina lisab kokkuvõtvalt: „Toomas ei ole selles küsimuses üldse seisukohta võtnudki. Tema nagu arvab, et laps kuulub meie juurde, kuigi ta otseselt seda välja ei ole öelnud. Lapsega pole Toomas sellest rääkinud – ja mina ka mitte. See ei ole teema, mida lapsega arutada.
Olen mõelnud, et kui Toomas peaks võtma vastu otsuse, et ta jääb paikseks, sest muudmoodi ei ole võimalik lapse eest hoolitseda ja viib poisi enda juurde, siis kuidas mina selle üle elaksin….
Praegu on Toomas oma kuuajalise puhkuse ajal meie jaoks olemas ja oma laste eest hoolitseb sel ajal hästi.“

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare