Marianni lugu: jäin täiesti passiivseks, kui tema pidas vajalikuks oma abikaasakohust täita
Esimese aasta iseloomulikeks öödeks olid säärased, kui lamasin vahel pisaraid pühkides oma mõnusalt nohiseva mehe kõrval ja mõtlesin, kas nii peabki see olema.
Aga kõik muu oli ilus ja temale võis kõigiti loota. Aasta hiljem me abiellusime. Ma millegipärast mõtlesin, et pärast pilmi saab meie intiimelu uue hoo. Kuigi ma püüdisn hoogu anda, ei tekkinud seda õiget hoogu. Vähemalt minu meelest, sest tema meelest oli kõik korras.
Ta ei ilmutanud voodis mingit initsiatiivi ja kui mina liiga aktiivseks läksin, siis muutus ta kohmetuks ja sageli tõmbus lausa eemale. Alguses mõjus tema häbelikkus mulle veelgi üleskütvamalt, aga ta polnud selle üle rõõmus, vaid tõmbus veelgi rohkem eemale.
Mina mõtlesin, et meil on siis säärane abielu, kus seksi on vähe, aga muidu on kõik hästi. On ju ka abileusid, kus on vastupidi – et seksi on palju, aga enamus ülejäänud asju on halvasti.
Nii kujuneski meil kokkuvõttes välja rütm, et mees ilmutas seksi vastu huvi kord või paar kuus ja siis kujunes sellest viieminutiline seanss, mille järel tundsin end nagu kerjus kommipoes. Muidugi ei julgenud ma talle öelda, et mind on ära tüüdanud, õigemini mind lausa masendab sekis ajal lakke vahtimine.
Järgmistel aastatel hakkasin märkama imelikke arenguid. Mehe taskutesse sigines ravimeid, mis olid ilmselgelt seotud potentsiga. Ega ma teda läbi otsinud, aga ta unustas need sinna. Pidasin paremaks mitte midagi pärida ega üldse märku anda, et ma olen märganud. Pidasin nõua hea sõbrannaga, kes kiitis mu taktika heaks. Ilmselt oli mehel probleeme ja ilmselt tahtis ta neid minu eest varjata. Täiesti loomulik. Mõtlesin kannatlikult oodata, olla taktitundeline ja vaoshoitud ning näidata välja, et kõik on korras. Sest selge oli, et mees ei kannatanud ju minust sugugi vähem.
Selline elu kestis üle kolme aasta. Kannatasin nii hingeliselt kui tervislikult, aga kannatasin välja. Mu arglikud katsed n-ö ümber nurga mehega tema tervisest rääkida ei andnud mingeid tulemusi. Ta kinnitas alati, et kõik on kombes ja meil tuleb teineteise iseärasustega lihtsalt harjuda. Ja kuna siis sündis lõpuks laps, poeg, leidsin, et pole tal midagi viga ja pealegi oleme nüüd päris perekond.
Elu läkski lausa paremaks. Pealegi lisas kõik lapsega seotu mulle piisavalt elumõtet ja ma suutsin olukorda ka rahulikumalt analüüsida. Juurdlesin, milles võiks olla mu enese süü ja kas ma ehmatasin kohe algul mehe oma pealekäimisega ära. Seksi tuli meil endiselt ette harva. Seevastu püüdsin teha kõik selleks, et ma ise ja meie pereelu võimalikult huvitav oleks. Hoolitsesin enese eest, otsisin välja pereüritusi, käisin ka koos kolleegide ja sõpradega reisimas, et mees mind kodus igatsema hakkaks. Lubasin temalgi omaette reisida.
Pärast kaheksa-aastast abielu olime kõrvalt vaadatuna ideaalne perekond: sõbralikud suhted, ilus kodu, armas ja terane laps, aktiivne vaba aja veetmine.
Mina olin endiselt ametnik, aga mees keskmise astme ülemus erafirmas. Tal olid alati pikad tööpäevad, mis tõid lisatulu. Aga siis hakkasid need suisa hilisõhtutesse venima. Tundsin, et midagi on uutmoodi korrast ära.
Juba mitu aastat polnud ma avastanud tema juurest mingeid salapäraseid ravimeid. Vannituppa hakkasid hoopis vähehaaval siginema kosmeetikavahendid meestele, kuni pessu saabus tema enese ostetud uus pesu. Minu järelepärimisele vastas ta tõredalt, et miks ei võinuks ta seda ise osta. Ja üldse, kui mina teda enam meheks ei pea, siis peab ta rohkem enda eest hoolitsema.
Loomulikult pidasin seda solvavaks, sest ise ta oli selle oma tõrkumisega saavutanud, et ma ei üritanud talle enam läheneda.
Igatahes olukord oli uus ja ma jäin ootele, mis edasi saab.
Olin ammu leppinud meie kasina voodieluga, sest pere kindlustajana ja isana oli ta laitmatu. Umbes sellest ajast hakkasin tundma, et ma teda enam ei tahagi. Mul polnud üldse enam selliseid intiimseid mõtteid, nagu kunagi abielu alguses. Olin ilmselt tüdinud paluja rollist eelistasin täielikku passiivsust, kui tema pidas vajalikuks oma abikaasakohust täita. Mida sagedamini seda külmust aga praktiseerisin, seda rohkem näis see teda rahuldavat, sest ta pidi siis vähem üritama. Seejuures ei jätnud ta aga tegemata pettumusnägusid, et ma voodis nii tuim olen.
Enne meie üheksandat pulma-aastapäeva seisin huvitava olukorra ees. Mees jäi kodust ära vahel ka ööseks ega pidanud vajalikuks mind ette hoiatada. Selge oli see, et tema seletused, et töö venis öösse või et sõbra juures läks õhtu pikaks, ei olnud ausad.
Aga ta oli endiselt väga viisakas, ilmutas huvi pere toimetuleku vastu ja tegeles lapsega. Voodis täitis ta mu meelest juba vastumeelselt oma kohust, kuigi paremini kui varem.
Kui küsisin jälle ta tervise järele, vastas ta reipalt, et nagu ma ise näen, on sellega kõik korras. Seda võis ka uskuda - ta võttis isegi kaalust maha.
Kuna ma enam millestki aru ei saanud, ahvatlesin rääkima ühe oma mehe kolleegi, kellega olime aastaid suhelnud. Sain teada, et mu mehel on romaan ühe värske alluvaga, kes on temast oma kümme aastat noorem. Kõik pidavat seda teadma ja huviga jälgima. Päris sageli sõitvat nad koos mingeid asju ajama või lõunale ja pärast kolleegid siis uurivad nende nägudelt, kas käisid paha peal ka või tõesti ainult sõid. Olevat alati aru saada, ka seksisid või mitte.
See jutt ajas mu nii raevu, et mingi taktitunne ei maksnud mulle enam midagi. Võtsin mehe õhtul ette ja teatasin, et läheme lahku.
Ta võttis kõik omaks. Kinnitas, et armastab mind ja meie poega ja pole kunagi kavatsenud meid jätta. Ta rääkis oma valusa loo, kuidas kõik sellesse punkti jõudis ja ma usun, et nüüd ta oli aus. Seda ma teadsin, et enne mind oli tal olnud kaks partnerit, aga need ei olnud suhted. Aga tema oli ebakindlaks muutunud. Ta hakanud ka mind kartma esiteks mu välimuse ja tarkuse pärast, aga teda ehmatas ka mu aktiivsus voodis ja tal tekkisid probleemid. Ta leidis, et peab neile ise lahenduse leidma ja ajapikku leidis ka. Aga siis, kui tema tahtnud oma aktiivsust näidata, olevat mina muutunud aina tuimemaks. Just siis tuli tööle see uus kolleeg, kellest ta armuke sai. Usun ise ka, et ju selles naises mingi eriline fluidum oli, mis mu mehele mõjus. Ta tunnistas, et lihtsalt tahtis seda naist arutult. Ja mina kui naine ei tulnud talle siis enam mõttessegi. Oh, ja samas laadis ikka edasi, mis mind väga valusalt puudutas. Ta kinnitas, et ei loobu meist iialgi ja et oma naiseks ta seda naist ei taha, sest tal on juba pere ehk meie.
Pärast seda jutuajamist ei rääkinud me teineteisega ligi kuu aega peale rangelt tavapäraste olmeasjade ja lapse teemal. Ta ööbis nüüd alati kodus, aga tuli ikka hilja. Viimasel ajal püüab ta minuga igal ööl intiimset lähedust otsida, aga nüüd laman ma tõesti kui palk. Mitte sellepärast, et ma teda üldse ei tahaks, aga kogu see kupatus on peas nii segi ja mu solvumus on nii sügav, et tahaksin, et ta mu vallutamisega vähemalt rohkem vaeva näeks. Või siis ei taha ka ja tahan, et ta mind üldse rahule jätaks. Aga talle paistab mu külmus meeldivat - veidi aega üritanud, pöörab ta rahulikult selja. Mispeale minu nördimus süveneb.
Ta ei suuda taibata või õigemini ei vaevugi seda tegema, et minu praegused probleemid on tema kunagiste hädade tulemus. Nii lihtsalt see ei käi, et räägime asjad selgeks ja alustame otsast. Muidugi, me oleks pidanud rohkem neist asjust rääkima ja rääkima, aga ma kahtlen, kas nüüd see rääkimine veel aitab.
Ma usun, et ta meie perest tõeliselt hoolib ega taha meid jätta. Aga mis saab meie mehe-naise suhetest, kui me pole veel neljakümnesedki? Kas ma pean olema koduhaldjas, kes teda teiste naiste juurest koju ootab? Kõige lihtsam oleks ikkagi lahku minna, aga seni on mees jäigalt lahkumineku vastu olnud. Ja samas mul natuke kahju ka öösel teda endast eemale lükata, aga mida ma teha saan, kui ma tõesti ei naudi enam tema hellitusi.
