Mari lugu: sisuliselt maksin kätte iseendale

 (5)
Mari lugu: sisuliselt maksin kätte iseendale
Hanna Morris/Unsplash.com

„Mu täiskasvanuelu algas nagu paljudel naistel - kool, tehnikum, 23aastaselt mehele, 24aastaselt emaks. Ainult et pärast üheksa-aastast kooselu sai mehest, kes seni vaid tipsutas, täielik joodik,“ alustab oma lugu Mari.

Mees vahetas sageli töökohti, kuni veel võeti tööle, seejärel ei töötanud üldse, aga muutus riiakaks ja agressiivseks. Mina ise töötasin heameelega kuni kaksteist tundi päevas, sest ma lihtsalt ei tahtnud koju minna.

Et poega isa joomise ja tülinorimise eest hoida, viisin ta sageli oma vanemate juurde maale. Ise ööbisin meie kontoris. Ülemus teadis seda ja tundis mulle kaasa. Veel enam oli minu pärast mures üks kolleeg, üks firma osanikest. Me vestlesime temaga vahel sõprusest ja armastusest ja sellest, miks ühed inimesed saavad õnnelikuks, teised mitte. Mulle meeldisid tema seisukohad ja tema ise ka, aga meid ei sidunud midagi enamat, sest tema oli õnnelikult abielus.

Millalgi jõudsin veendumusele, et mu mehest enam ikka inimest ei saa. See otsus polnud kerge, sest mul tuli tema korterist välja kolida. Minna polnud mul kuhugi peale vanemate maja, kus juba elas peale ema mu vanem vend oma naise ja kolme lapsega. Ja siis tuli mulle appi see kolleeg.
Tema aitas mul tuttavate kaudu leida soodsa üürikorteri, aitas kolida ja ütles, et kui vaja, maksab esialgu üüri. Ta ju teadis mu palka ja materiaalset seisu...

See liigutas mind hingepõhjani. Ma ei tea, kas tema oleks sõbrasuhetest kaugemale läinud, sest esimese sammu tegin ma ise ja see samm oli otsustav. Hakkasime regulaarselt kohtuma. Tal polnud minu heaks millestki kahju ja ta hoolis ta mu pojast. Ma olin nii tänulik nagu truu peni, täitsin kõik ta soovid ja aitasin töös.

Seotud lood:

Aga abi läks tõesti vaja, sest ta asutas oma firma ja raamatupidajat ja üldse asjaajajat oli vaja. Olin tema firma heaks valmis tegema mida iganes. Ühine töötamine lähendas meid veelgi, kuigi päris kooselule ei saanud ma loota. Ta oli mulle ka öelnud, et oma peret ei jäta ta iialgi. Nõnda siis elasimegi, et ametlikus perekonnas kasvatas ta tütart ja suhtus ka minu pojasse kui oma poega. Ja poiss oli temasse kiindunud, sest ta pärisisa ei teinud meist väljagi.

Meie firma läks ülesmäge. Enam polnud mul vaja n-ö seitset ametit pidada. Paari aasta pärast tegi mees mulle kuningliku kingituse - ostis meile pojaga kolmetoalise korteri. Poeg sai lõpuks oma toa ja mina tundsin end kõige õnnelikuma naisena maailmas.

Loe veel

See mees oli minust kolm aastat noorem. Pole ju katastroofiline vahe ja visuaalselt üldsegi mitte märgatav, aga paljudel edukatel ettevõtjatel on enesest poole nooremad naised või armukesed. Ma ei tea, millal see täpselt algas, aga minuni jõudsid kuuldused, et ta semmib salaja ühe mityte ammu koolipingist tulnud tüdrukuga.

Algul ma seda ei uskunud, sest minu suhtes ta ei muutunud. Aga siis sain kinnituse, et nii see on ja tal on selle neiuga suhe. Iga jumala päev kanti mulle jälle midagi ette - et mees käib temaga nädalalõppe veetmas ja ostab talle asju. Kuna ta sellest mulle ei rääkinud, võtsin teema ise üles. Ta ütles mulle viisakalt, ent väga külmalt, et mul ei maksaks tema järele nuhkida. Kui ma selle peale hüsteerilise stseeni korraldasin, ütles ta, et armastab „oma noort naist" ja kavatseb lahutada, sest neiu ootab last.

See oli liig ja seda ma ka ütlesin. Tema soovitas, kui mul on raske temaga päevast päeva tööl koos olla, võin ma ära minna - tema maksab mulle palka, kuni uue töö leian. Mis tähendas, et olin nagu vana luud oma töö teinud. Niisama ma ei saanud seda jätta.

Töölt läksingi ära. Siis katsusin tema noorel naisel silmi avada. Siis teatasin tema seaduslikule naisele, et mees kavatseb lahku minna. Mõlemad naersid mu pingutused praktiliselt välja. Siis levitasin nende kohta kõikvõimalikke jutte ja tõotasin, et küll te veel näete, kuidas ma kätte maksan! palusin kõiki kõrgemaid jõude, et mehel ja tema noorel naisel halvasti läheks.

Ega ma eriti uskunud, et mingist nõiavärgist abi on, aga mehe firma hakkas alla käima. Mina rõõmustasin, aga mu poeg hakkas esmakordselt elus mu peale karjuma. Mees oli talle minu kohta öelnud, et on minus väga pettunud. Et ta poleks iialgi uskunud, et naine, keda ta aastaid peaaegu pühaks pidas, võib sellise madaluseni laskuda. Poiss ütles ka, et see mees on talle nagu isa ja mina olen alatu. Ma ei teagi, mis jõnks see pojas käis, aga aga meie suhted muutusid selgelt jahedamaks. Kui kool läbi sai, kolis ta oma sõbranna juurde.

Mina üritasin asja heastada ja andeks paluda. Mu armastatud mees ütles mu andekspalumise peale lühidalt: „Palun-palun, ainult ära mulle enam helista - sind pole minu jaoks olemas!"
Nagu kuulsin, tegi ta meeleheitlikke katseid oma äri ümber korraldada ja jäi pinnale. Naisest läks ta siiski lahku ja abielluski selle noorega. Mu pojale üüris ta äsja korteri ja nad suhtlevad omavahel tihedalt. Paistab, et maailm läheb tasapisi oma õigesse paika tagasi, ainult minule pole seal enam kohta.

Ma sain aru, et olin oma kättemaksuga liiale läinud, aga mida ma sain enam teha?
Mu ema ja vend ju ka tundsid seda meest, sest käisime sageli koos maal. Nad olid minus tohutult pettunud. Ema ütles vihahoos koguni, et küllap mu kunagine abikaasa minu pärast jooma hakkaski.
No see on muidugi liialdus. Abikaasaga seoses pole mul mingit süütunnet. Ag ma elan lootusega, et mu poeg ja mu kallim, kes nii palju mulle tähendavad, ütleks kunagi, et nad mõistavad mind ja on kõik ka oma hinges andeks andnud.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare