Mul ei lähe iialgi meelest, missugune tragöödia see mulle teismelisena oli, kui isa mu ema teise naisega pettis. Too teadis väga hästi, et mees ehk minu isa on abielus, ometi ei takistanud see tal teda oma voodisse meelitamast. Mis veelgi hullem – see naine jäi rasedaks, võib-olla just sihilikult, ja kuulutas seda loomulikult kohe ka mu isale.

Millele ta lootis? Et isa jätab ema maha koos minu ja õega, kolib tema juurde ja seda last armastama hakkab? Isa ei läinud kusagile! Kuigi mingit kiitust ega lugupidamist isa selle eest minu silmis ei vääri, sest olen kindel, et küllap ta selle naise juures salaja ikka käis ka pärast seda, kui lugu avalikuks tuli. Nüüd, kui ema surnud on, tuletab isa meile õega meelde, et meil on ka vend, ja seda niisuguse uhkusega, otsekui vääriks sohilapse soetamise eest kiitust. Kui talle räägime, et meile on see teema vastik, siis isa solvub ja imestab, et ta on ju teie väikevend.

Ema oli meil nagu pühak – teadis isa patte, aga kannatas vaikides ja muudkui andestas. Nägin ju, kuidas ta kannatas. Kahetsen, et siis veel nii loll ja arg olin – oleksin pidanud ise tolle naise paika panema. Seevastu oli see lugu mulle heaks õppetunniks, kui ise 22aastasena mehele läksin.
Viis aastat elasime normaalselt, kuuendal tekkisid esimesed sahinad sellest, et mees mind petab. Hakkasin ta järel luurama ja tema asju uurima, kuni jõudsin jälile, et tal on tõepoolest käsil sahkermahker oma noore kolleegiga. Korraldasin nende töö juures sellise skandaali, et too naine sellest firmast omal soovil lahkus. Pärast seda kiusasin teda veel mõnda aega hävitavate sõnumitega, kuni ta telefoninumbri ära vahetas.

Kuna mu mees on üsna tossike ja manipuleeritav, siis hakkasin teda hoolega valvama, et ta jälle mõnel sellisel end sisse mässida ei laseks. Käisin tal igal pool kaasas või järel. Seni on see mõjunud.

Ükskord katsus mees vaielda, et mis need naised sinna parata saavad, kui abielumeestesse armuvad. Tegin talle selgeks, et sellised naised ei armasta mitte kedagi peale iseenese, raha ja lusti. Kui tõeliselt armastaksid, ei paneks nad mehi niimoodi kannatama ja vaevlema – valima enese ning seadusliku naise ja laste vahel.

Kunagi nägin ju väga selgesti, kuidas mitte üksi mu ema, vaid ka isa kannatas. Ja kannatab siiamaani, ei julge oma sohipojaga avalikult suheldagi ja tema emaga samuti ei suhtle. Sellepärast vist ajabki meid õega nendega kuidagi kontakti otsima.

Mõned muudkui korrutavad, et mees on oma olemuselt polügaamne. Võimalik, et ongi, aga selleks inimesele ongi antud mõistus ja südametunnistus, et oma madalaid tunge vaos hoida. Pealegi olen ma rohkem alati seda meelt, et esmajoones on süüdi ikkagi armukesed – kui nad ennast ise nii jultunult peale ei suruks, ei ruttaks mehed neid nii kangesti püüdma.

Lugu ilmus Nelli Teatajas