Toormahl on naturaalse mahla erivorm. Seda tavaliselt ei pakendata ning see tuleks 15 minuti jooksul pärast valmistamist ära juua, sest kokkupuutelõhuga hakkavad paljud vitamiinid hävima ja antioksüdandid kaotama oma aktiivsust. Kui kohe kogu toormahla ära ei joo, tuleb see sulgeda õhukindlasse purki, hoida külmkapis ning tarbida vähemalt 24 tunni jooksul.

Täismahl ehk 100-protsendiline mahl on koostise ja maitse poolest naturaalse toormahla sarnane. Täismahlu valmistatakse kontsentraadist, mida lahjendatakse veega, kuni saavutatakse mahlale ettenähtud kuivainesisaldus. Valmistamisel on tähtis enne pakendamist kuumutamine ehk pastöriseerimine, mis küll veidi vähendab C-vitamiini hulka, kuid pikendab mahla säilivust. Muud toitained säilivad täielikult.
Kui poes pakendilt loed, et toode on valmistatud 100 protsenti mahlast ning sellele ei ole lisatud säilitusaineid, siis on see täismahl.

Mehu on viljalihaga mahl, mis sisaldab rohkesti kiudaineid, näiteks pektiini, tselluloosi ja hemitselluloosi, ning on hea normaalseks seedetegevuseks ja kõhukinnisuse vältimiseks.
Mehu toiteväärtus on sama, mis on algmaterjaliks olnud marjadel või puuviljadel. Kuumutamisel väheneb mõnevõrra vitamiinisisaldus, kuid hästi säilivad mineraal- ja kiudained. Halb on see, et kodus valmistatud mehule tuleb säilitamiseks lisada päris palju suhkrut (200–300 grammi kilo kohta).

Smuuti valmistamisel purustatakse kogu puuvili või mari ja saadakse püreetaoline vedelik. Smuuti eelis on see, et tarbitakse ära kogu vili, mistõttu kaduma ei lähe ka antioksüdandid. Neid on eriti palju just puuviljades, marjades ja köögiviljades, ka rohelistes.
Smuuti on hea kombinatsioon erinevast värskest toidukraamist, mis aitab oluliselt vähendada eelkõige südame-veresoonkonnahaiguste ja mõnede vähkide ohtu.

Nektar sisaldab 25–50 protsenti täismahla, ülejäänud osa moodustavad vesi, suhkur, sidrunhape, looduslikud värvained, säilitusained ja antioksüdandid. Nektaritesse on lubatud lisada suhkrut ja teisi magustajaid. Sageli kasutatakse nektarite valmistamisel mitme mahla segu või eksootiliste viljade püreed. Kuna poole nektarist moodustab mahlale lisatud vesi, on ka väärtuslikke bioühendeid poole vähem.

Mahlajook valmistatakse vähese mahla, kuid rohke vee ja suhkruga. Eks ka kodune morss ole mahlajook, mida ei tasu teha ise liiga magusaks. Mahlajookides võib mahla olla ainult 10–30 protsenti. Näiteks C-vitamiini, mineraalaineid ja teisi toitaineid on tunduvalt vähem kui täismahlas, sest vees ju vitamiine ei ole. Mõnikord on mahlajoogile lisatud veel C-vitamiini, kunstlikke magusaineid, paksendajaid, sünteetilisi säilitus-, värv- ja lõhnaaineid.
Selline jook on sageli laste sünnipäevajook. Kui seda juua harva, ei juhtu midagi halba, kuid sellest ei peaks saama igapäevajook.

Kas mahl sobib janu kustutamiseks, millised on omasuhkruga ja lisatud suhkruga mahlad ning milliseid köögiviljamahlu juua, sellest räägib toitumisteadlane Mai Maser siin: