Madli lugu: kolleeg ütles, et mind sõidutanud mees ongi tema kaduv peigmees

 (1)
Madli lugu: kolleeg ütles, et mind sõidutanud mees ongi tema kaduv peigmees
Pexels.com

Erinevalt oma klassiõdedest ja sõbrannadest, kes rääkisid juba viimastes klassides suhetest ja poistest ja sellest, kuidas õnnelikult mehele minna, polnud minul mingeid kooseluplaane. Kavatsesin esialgu paar aastat töötada ja siis ringi vaadata, mida oma eluga teha.

Kui oma kodulinnas teist aastat töötasin, armusin aga oma kolleegi. Teadsin teda enne vaid nägupidi ja polnud me teineteise vastu kunagi huvi ilmutanud. Aga kui ta meie kontorisse tööle tuli, hakkasime lävima ja juba mõne kuu möödudes olime kindel paar.
Kui olime ligi aasta ka koos elanud, lõppes kõik järsku ja väga proosaliselt - tema tutvus ühe tallinlannaga ja paar kuud hiljem jättis mind maha.

Loomulikult elasin seda sügavalt üle, aga mis sest enam ikka... Edasiõppimisest ma loobusin. Tegin ilma õppimatagi vaikselt karjääri ning palgaga ja ilmselt ka üldse eluga olin rahul.
Väärikaid peigmehe-kandidaate nappis, aga see mulle toona muret ei teinud. Oma väiksest sõpruskonnast piisas seltskonnaks küll.

Peaaegu aasta polnud mul meessooga mingit lähemat tegemist, kui meie kontorisse, mille peakorter asus Tallinnas, saabus nädalaks nõua andma üks mees.
Ta oli minust viis aastat vanem, nagu hiljem selgus. Kuna pidin temaga iga päev suhtlema, siis näitasin talle meie linna elu ka pärast tööd. Esimesest hetkest peale oli meil vägagi mõnus suhtlemine. Kui ta ära sõitis, olime juba nagu vanad tuttavad, nii et loomulikult olime selelks ajaks vahetanud telefoninumbreid.

Seotud lood:

Mina ei kavatsenudki talle helistada või kirjutada. Ärgu pealinna-härra mitte mõelgugi. Pealegi olin ma täitsa kindel, et ta on abielus, kuigi me sel teemal üldse ei rääkinud. Miks peaks nii normaalne mees vaba olema?

Aga paari nädala pärast oli ta ilma ette teatamata ise kohal. Justnagu jälle asju ajamas, mis oli aga ilmselgelt otsitud põhjus, nagu ta hiljem tunnistas. Kui ta mu siis õhtul meie linna kõige esinduslikku söögikohta viis, olin muidugi kõrvust tõstetud, kuigi armunud veel mitte. Aga meelest ta mul siis enam ei läinud.

Loe veel

Kuna ta sellest ajast alates aina kirjutas ja helistas, siis võttis ta mu südames pikkamööda sisse aina kindlama koha. Nii et tema ettepanekut tulla üle Tallinnasse kaalusin täiesti tõsiselt.
Kui ta jälle saabus ja talle hotelli külla läksin, polnud mul kavatsust pattu langeda, aga paraku see juhtus - lihtsalt organism ei pidanud pärast pikka paastu enam vastu. Olin enese peale vihane ja kindel, et sellega asi ka lõpeb, aga mu suureks heameeleks siis kõik alles algas.

Kui ta oli mulle põhjalikult ära selgitanud kõik Tallinna töötingimused ja olime vaadanud ka korteri üürimise võimalusi, olin pärast peakorteris intervjuul käimist heas meeleolus.

Kui saabus see päev, mil kohvritega Tallinna bussijaama jõudsin, olin hämmastunud, kui ta polnud mulle vastu tulnud ja ta telefon ei vastanud. Mõne minuti pärast saabus üks võõras härra teatega, et mu tuttav pidi ootamatusse sõitu minema ja tema viib ise mind kohale. Hetke mõtlesin küll, mis loosse ma nüüd sattunud olen, aga kohale jõudes rahunesin maha, sest kõik klappis. Sain korterivõtmed, laual olid lilled ja tema tervitus vabanduse ja lubadusega, et saabudes selgitab.
Ega midagi, seadsin end sisse, helistamist paraku asjata oodates ja saades ise vastuseks, et telefon on välja lülitatud. Kuna uues töökohas pidin alustama esmaspäevast, ei jäändki üle muud, kui oodata.

Esmaspäeval sain teada, et mu tuttav võttis nädalaks palgata puhkuse oma pereasjade pärast ja saabub homme.

See pani õlgu kehitama. Tema jutust teadsin, et abielus ta pole ja et vanemad elavad kuskil Harjumaal. Et see levipiirkonnast väljas oli, tundus rohkem kui imelik... Aga teisipäeval ta saabus tõesti. Rääkis, et oli tegelikult Helsingis ja äriasjade pärast, mis teada ainult talle ja bossile.
Mul polnud põhjust sellest numbrit teha. Panime paika mõned elulised asjad. Minu kindla sooviga maksta oma üür täielikult ise nõustus ta kohe ja mina nõustusin tema sooviga meie suhted tööl esialgu saladuses hoida.

Sain oma tööga hästi järje peale ja olin rahul. Paistis, et oldi minugagi. Tema külastas mind kord või paar nädalas, koos väljas käisime vast kord kuus. Mingi tohutu armastus see polnud. Mingitest tulevikuplaanidest me ei rääkinud, aga meil oli koos väga hea olla.

Otseste kolleegide seas tekkis mul ka tuttavaid, kellega lähemalt suhtlesin. Ühest minuealisest töökaaslasest sai mu sõbranna. Erinevalt minust oli temal kange vajadus oma eraelust pihtida. Tal oli nimelt probleem peigmehega, kes juba aasta otsa abielluda lubab, aga ikka kuhugi kaob ja igasugu vabandusi leiab. Lohutasin, kuidas oskasin.

Minu romaan kestis omasoodu, kui juhtus isevärki intsident. Ükskord, kui mu „salakallim“ mind koju sõidutas, lehvitas bussipeatuses toosama sõbranna. Mina keelitasin teda peatuma, selgitades, et meie kolleeg ja tööl minu lähim sõbranna ju.

Ta peatas auto ja tagurdas peatusein, kuigi oli näha, et tegi seda vastu tahtmist. Naine ronis heitunud ilmega minu selja taha, kuna juhi kõrval istusin mina. Kõik vaikisid.
Siis küsis värske kaasreisija juhilt, kas tema lubadus on jõus. Ja kõik. Sugenes väga kummaline pingeline olukord. Ma ei saanud aru, mis viltu on.

Mees ütles, et täna ta kuidagi ei saa, sest peab kolleegiga – ja osutas minu poole - veel enne õhtut mõned edasilükkamatud probleemid lahendama. Kui naine oma maja ees hüvasti jättis, kiitsin mina muidugi säravalt, et homme näeme. Ja oligi kõik.

Mehelt ei pärinud ma selle naise ega imeliku olukorra kohta midagi, aga üksi juhtunut seedides kippus ühtteist selginema.

Järgmisel päeval rääkis naine mulle, et see mind sõidutanud mees ongi too venitav ja kaduv peigmees. Ma punastasin. Naine küsis mõistetava alltekstiga, mis asju mina temaga ajan. Mõtlemata millelegi, lihtsalt vaistlikult naersin, et ju on meil siis üks peigmees kahe peale!
Ega see vastus teda väga ehmatanud. Alguses oli ta nördinud, miks ma talle kohe ei tunnistanud, aga lõpuks sai aru, et mul polnud ju aimugi, kellest ta räägib. Sel õhtul jõime me, kaks petetud pruuti, koos veini. Koos jõudsime lõpuks otsusele, et pole meil kummalgi sellist meest aja. Mida ma oma „salakallimale“ ka ütlesin.

Tema reaktsioon oli huvitav ja ootamatu. Ta küsis, kas ma ei karda tööd kaotada. Vastasin ausalt, et kahju oleks küll, aga ei karda. Järgneva klaarimise käigus jõudsime siiski kokkuleppele, et mina ei tunne teda nüüd rohkem kui kolleegi juhtkonnast ja tema mind vastavalt samuti. Aga edasi läks lugu veel naljakamaks.

Ühel õhtul saabus ta ette teatamata minu juurde, parajalt jommis, selgitades, et ei suuda mind unustada, ja et tal on ettepanek - kas me ei võiks korraldada ühe tõelise peo kolmekesi.
Et siis saaks ära leppida ja paremini selgeks, kellega meist keegi kokku või lahku jääb. Mu küsimuse peale, kas magame ka kolmekesi koos, vastas tema vaimustusega, et muidugi. Järgnes loeng, milline avastus ja kui kasulik selline üritus võib meile naistena olla.

Selle jutu järel sai meie eraviisilisele lävimisele ka kriips alla tõmmatud. Need paar kuud, mis selles firmas veel töötasin, sain kuulda imeasju. Soome-nädala veetis ta mõistagi mu saatusekaaslasega siinsamas. Üldse oli ta aga tuntud vabameelse elustiili poolest – ehtne naistemees ja orgiate korraldaja.

Ta tõi teadlikult „uut rikkumatut materjali" ikka provintsist, valis vastavalt sellele, kuidas need tema stsenaariumidesse sobisid.

Rahvasuu kipub küll värve paksendama, aga pole kahtlust, et see oli üks paras solgiämber, millesse uhkelt astusin. Ega sellest välja rabelemine mul päris haavadeta läinud, aga sain hakkama. Viimase kahe aasta jooksul, mis sellest ajast on möödunud, nägin teda juhuslikult vaid korra - õnneks tegi ta näo, et me teineteist ei tunne. Toonasest saatusekaaslasest ei tea ma midagi. Ilmselt on ta abiellunud ja nime vahetanud.

Pealinna meeste seas on mul selle aja jooksul olnud mitmeid tuttavaid. Nii selliseid, kel tuli kohe kratist kinni võtta ja ukse taha tõsta, aga ka selliseid, kes mu lootusi elus hoiavad.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare