Maariti lugu: ärge võtke endalt naiseks olemise rõõmu!
Mina jäin lapsega koju ja püüdsin teha kõik selleks, et meest ideaalselt õdus kodu ees ootaks. Muresid ja riide meil peaaegu polnud. Poeg sai vaevalt kuuekuuseks, kui ilmnes, et olen taas rase. Peab ütlema, et kirjeldamatut rõõmu see meile otseselt ei valmistanud, aga hirmu ka polnud. Olin üksiku lapsena juba plikana unistanud sellest, et minu peres on kunagi rohkem kui üks laps. Asja seedides hakkas see meile mõlemale aina rohkem meeldima - ongi hea, et lastel pole suurt vanusevahet. Hakkaja naisena ei peljanud ma ammugi seda, et ma kahe väiksega hakkama ei saa - nii armsa mehe ja hea perekonnaisaga, nagu mu mees oli. Mees oli skeptilisem, aga tasapisi harjus ta selle perspektiiviga. Õhtud läbi arutasime asjalikult, kuidas paremini toime tulla ja leidsime üksmeelselt, et pole häda midagi. Ka mõlema vanemad olid valmis igapidi aitama.
Elu kulges nüüd ühtemoodi ümmarguselt - mees rabas tööd, mina toimetasin kodus. Väljas me peaaegu ei käinud, sest mis lõbutseja see aina ümmargusemaks paisuv naine ikka on. Mul polnud midagi selle vastu, kui mees oma paari sõbraga vahel kuskil aega veetis. Loomult oli ta pigem koduskonutaja. Mingeid konflikte polnud meil endiselt.
Kui sündis tütar, tuli ellu askeldamist juurde, seda enam, et tema polnud nii rahulik ja hea tervisega kui ta vend. Mehega suhtlesime mõnda aega vaid olme tasemel ja seks jäi üsna tagaplaanile. Alles tagantjärele olen seda asja mõelnud, et ilmselt polnud asi siis mitte üksnes minu hõivatuses ja meie mõlema väsimuses...
Vahepeal olgu märgitud, et pidasin ka arstidega nõu - miks kontratseptiivid ei aidanud, kuigi olin ju neid regulaarselt tarvitanud. Pärast põhjalikke analüüse sain kuulda, et minu organismi teatud eripärad ei lasknud neil mõjuda, sestap kirjutas arst uued, mis lubasid tulevikus mureta olla. Siis pidasime ka mehega paar tõsisemat jutuajamist. Esmakordselt ütles ta mulle otse välja, et rohkem lapsi tema ei taha, ja esmakordselt tekkis meil päris riid teemal, miks tema ärahoidmisvahendeid ei kasuta. Salamisi solvusin ta peale siis päris tõsiselt, kui tema nõudis, et see peaks olema minu, mitte tema mure.
Noh, sinnapaika see jutt jäi ja ega tollasest elust olegi midagi ilusat jutustada. Suur armastus hakkas kaduma. Laste, majapidamise ja eelarvega oli rohkem muret ja ma sain mehest täiesti aru, et ta hakkas tülpima ja väsima sellest lõpmata rabelemisest.
Aga mida ma sain teha... Ma ise polnud vähem kurnatud, kuna tütre tervise pärast pidin temaga haiglaski olema. Alles tema viiendal elukuul hakkasid hädad mööda saama, ent siis olin ise omadega täitsa läbi. Peapööritused, südamekloppimine. Vahel ajasin end laste kisa peale vaid iseloomu toel üles... Tähendus tuli siis, kui ükskord lapsevankrit lükates ära minestasin ja kiirabi mu üles korjas. Olin taas rase.
Lugu olnuks ju iseenesest suisa humoorikas, kui see nii kurb poleks olnud. Enne, kui ma ise õieti toibudagi jõudsin, olid arstid mu mehe juba olukorraga kurssi viinud.
Mõnda aega valitses suhetes sünge vaikiv ajastu, edaspidi ametlik ja külm ajastu.
Sünnitasin terve poisslapse. Järgnevatel kuudel oli vajadus pidevalt rakkes olla suisa õnneks - hinges sorimiseks polnud ei aega, jõudu ega tahtmistki.
Arstide keelitustele vaatamata otsustasin steriliseerimise kasuks. Sellest pole ma mitte kellelegi rääkinud...
Siis teatas mees mulle, et tema rohkem ei suuda. Mõnitas, et ma olla nagu küülik, 26aastane naine ja juba kolme lapse ema. Lubas, et jääb oma lapsi tingimusteta rahaliselt toetama ja nendega suhtlema, aga minuga koos elada ei taha, sest ta ju ütles, et ta rohkem lapsi ei taha.
Loomulikult ei tulnud ka minu poolt kõne alla temaga veel ühe katuse all elamine. Arutanud asja nii oma kui tema vanematega, kes minusse ja lastesse tänini nagu omadesse suhtuvad, pidasime parimaks lahenduseks kolimist mu vanemate juurde maale.
See tõi hingerahu ja nagu mingi süü heastamise. Ent pidin siiski kahetsema, kui pesamuna kaheaastaseks sai. Sest järgneva aasta kestel tõi saatus mu ellu selle tõeliselt ainsa ja õige - minust kümme aastat vanema leskmehe, kes meie tühjaks jäänud naabermaja ära ostis.
Alguses olid meie suhted nagu naabritel ikka, aga mida lähemalt teda tundma õppisin, seda omasemaks ta mulle sai - kuldsete käte ja südamega inimene, avatud ja heasoovlik! Oli eriline märk, kuidas mu lapsed ta omaks võtsid... Loomulikult jutustasin talle oma elukäigu puhtsüdamlikult ära, välja arvatud see, mis minu jaoks nüüd kõige suurem tragöödia ongi. Kui kahtlesin, kas ta just minu laste pärast seda sammu kahetsema ei hakka, kinnitas ta, et me saame neid veel teist niipalju juurde. Sestpeale on pidevalt näha, millise häbeliku põnevusega ta ootab, millal ma talle oma käima peale saamisest ometi ükskord teada annaksin...
Mu kahetsus on piiritu, aga tehtut enam tagasi pöörata on võimatu. Kahetsen seda, et eneselt naiseks olemise rõõmu ära võtsin. Tunnen end alatuna, et head inimest nagu ninapidi vean, lastes tal asjata loota. Kahetsen seda, et ma talle kohe kõike ausalt ära ei rääkinud, ja tunnen hirmu selle ees, mis saab siis, kui mu vale kuidagi välja tuleb. Tean, et kui ta ka minuga igaveseks kokku jääb, ei lõpe südametunnistuse piinad mu elu lõpuni. Tahan naistele öelda, et sünnitage kaks, kolm või viis last, kui see nõnda määratud on, aga ärge kartke äpusid mehi ega kriisiaegu.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
