“Paljude inimeste õnnevalemid koos mõjuvad teraapiliselt,” tunneb vabakutseline ajakirjanik Ingrid Peek (38), kes tegutseb Maa parema seisundi nimel nii menusaadet “Hallo, Kosmos!” juhtides kui ka portaalis Alkeemia.ee.

Milline mälestus lapsepõlvest meenub sulle kõige sagedamini?

Suved Pääsküla mändide all vanavanemate majas – helge päikseline rõõmus hoitud tunne. Vabadus! Käisime Harku metsa karjäärides mängimas, ujumas ja parvetamas; jutud käisid, et veel hiljuti oli naaber seal metsas lehma karjatanud…

Teise poole suvest veetsin emaema juures Palukülas Raplamaal. Ema peres on viis last ja ema õdedel üsna samaealised tütred – kõik õed viisid oma lapsed samal ajal maale. Tundus, et see oli justkui lõputa suvi tööd tehes ja mängides… Nüüdki suhtleme, täditütar Pille Petersooga kõige rohkem, ta on Nami-Nami perenaisena mu valvekokandusnõustaja. 

Milline on su esimene déjà-vu-elamus?

Neid on olnud palju. Võimsaimana meenub see, kui istusime vana raadiomaja kohvikus ansambel Röövel Ööbikuga ümber laua ja äkitselt tekkis tunne, et see olukord on nii tuttav. Mingil hetkel teadsin täpselt, kes mida järgmisena ütleb. Suutsin seda tabamise momenti pikalt hoida… Skeptikud seletavad, et see on aju viivis, müstikud, et aja mälestused – aeg polevat lineaarne.

Su raadiosaate “Hallo, Kosmos!” külaliste seas on kuue aasta jooksul olnud ka neid, kes usuvad taassündi ja eelmiste elude karma mõjusse. Kuidas sina taassündi suhtud?

Karma lihtsaim seletus on: mida külvad, seda lõikad; igal teol on tagajärg. Ses mõttes on karma ju loogiline mõiste, elu seadus, mis kutsub vastutusele sõnade ja tegude eest. Eludevaheline elu ja taassünd – seda teemat saan uurida praegu, selles elus, oma intellektuaalsuse kaudu. Mul pole teadlikke mälestusi eelmistest eludest, nii saan toetuda loetule ja saatekülalistelt kuuldule.

Milline roll on su elus intuitsioonil?

Oluline. Kui seda rohkem kuulaksin, sujuksid asjad palju ladusamalt. Kui sisetunne midagi ütleb ja siis mõistus sekkub ning asjad ümber otsustab, selgub enamasti, et esimene taju oli õige. Öeldakse, et intuitsioon on otsustaja ja mõistus täidesaatev võim. Püüan sellise sisemise asjaajamise korralduse poole jõuda.

 

Juba päris noorena, kui töötasid BDG-s PR-juhina, pidid suhtlema maailma megastaaridega. Mida see õpetas?

Lava taga superstaaridega suheldes näed, et nad mängivad oma mänge, aga õhtu lõpuks on nemadki tavalised inimesed oma heade külgede ja pahedega. See oli siinse kontserdituru tekkimise aeg – iga kontsert oli tõeline action, mis vibeles kasumi ja kahjumi piirimail. Seikluslikus mõttes oli see pöörane ja väga äge aeg – osaleda meelelahutusmaailma telgitagustes oligi rock’n’roll!

Millised on olnud suurimad riskid su senises elus?

Stabiilse elu lõpetamine umbes kümme aastat tagasi, kui loobusin palgatööst BDG-s ja rändasin sõpradega Euroopas. Koju naastes sai minust vabakutseline. Seejärel asusin tööle Raadio 2 toimetusse, kus tegin ka saadet “Reisipalavik”. Mingi hetk rändasin ka Indias. Siis aga, üsna endale üllatuseks sõitsin Austraaliasse. Hea sõbranna Liisa-Triin Vurma, kes on pikalt elanud Melbournis, kommenteeris üht mu saadet ja kutsus mindki sinna. Mul oli viimane aasta teha working holiday viisat – sain selle, võtsin end töölt lahti ja läksin, 2008. aasta jõulukuus. Tagasi tulin läbi India kevadel 2010.

Millega Austraalia-aeg meelde jäi?

Elasin elu, mis ülikoolipõlve algul jäi elamata – tegin Concordias meediat õppides ju kohe saateid ja BDG-s tööd... Elu Melbourne’is oli lahe: vabadus, mängulisus, rahu, loomingulisus. Algul elasin säästudest. Seal on levinud shared living – üürid tuba, mitte korterit. Sõitsin palju rattaga, meisterdasin kollaaže, lugesin. Olemise rõõmu oli palju. Kui säästud lõppema hakkasid, töötasin ettekandjana Itaalia restoranis, mis oli väga hea kogemus: inimesi teenindades neid teenida.

Mediteerimise ja joogani jõudsid Indias?

Jah. Kui on kiired ajad, teen hommikul vaid hingamisharjutusi aias paljajalu, aga muidu püüan leida igas päevas momendi mediteerimiseks. Varem olin ööloom – öös on mingi eriline rahu, vaikus, sügavus, maailm magab, eriline loovusekanal on lahti… Aga selleks pean olema puhanud. Kui olen väsinud, aga tööd palju, lähen vara magama ja ärkan vara. Joogaga on mul endiselt nagu armukeste afäär – armastan teda väga, aga vahepeal läheb töiselt nii kiireks, et... Kodu lähedal on üks tore Joogatuba, seal käin vahel ning joogatan ka kodus, suvel aias.

Oled sa leidnud hingelise tasakaalu?

Tasakaal vaimse, füüsilise ja puhkuse vahel on ju üks terve olemise aluseid. Selle tasakaalu otsinguga tegelen küll – kuidas sättida elurütm selliseks, et jääks rohkem aega ka lihtsalt niisama vabalt olemise, magamise, lugemise, tervise, looduse ja lähedaste jaoks. Mulle väga meeldib mu töö: “Hallo, Kosmose!” saated ja ettevõtmised, raamatud ja Alkeemia toimetamine teevad rõõmu ega kurna, küll aga võtavad väga suure osa mu ärkvelolekuajast. Püüan leida optimaalset rütmi, mis hoiaks terve ja tasakaalus.

 

Kui tervislikud on su eluviisid praegu?

Joon palju puhast vett – käin Glehni pargi Rõõmuallikal. Ma ei suitseta, eelmisest sügisest saati pole üldse alkoholi joonud – tekkis tüdimus. Toitun üsna tervislikult, aga armastan magusat. Tahaks rohkem und ja värskes õhus liikuda, loodetavasti suvel on selleks rohkem võimalusi: merre ja metsa alla!

Eelistad taimetoitu. Kuidas selleni jõudsid?

Lihast loobumine oli kuidagi loomulik. 2007. aastal kahe sõbraga Indias rännates olime kolm nädalat Kashmiris, kus meile serveeriti väga palju kana- ja kitselihakarrisid, juurde riisi ja saia. Sealt suundusime Dharamsalasse McLeod Ganjisse, kus käisime dalai-laama loengutel, ning nädala pärast avastasin, et olen alateadlikult valinud vaid taimetoitu – ja nii hea kerge on olla. Ja siis liha lihtsalt jäigi ära ega isuta siiani. Ma pole ses osas radikaal, aga lihavaba elu sobib mulle. Kui lihasöömise teemal sõna võtan, siis käib see lihatööstuste vastu: kas me tänapäeva maailmas vajame iga päev sellist kogust liha? Liha, mis on toodetud nii loomade kui ka keskkonna, looduse ja planeedi piina ning kannatuste hinnaga, mis on täis antibiootikume, mürke, hirmu, valu... Inimesed võiksid olla teadlikumad, kui süüa liha, siis võiks eelistada seda, mis tuleb kodumaiste mahetalunike käest.

Oled öelnud, et sulle meeldib omaette olla, et oled pigem introvert. Mida sa teed omaette olles?

Mu aktiivne töine päevaelu on tihedalt täis suhtlemist ja organiseerimist, pidev eri detailide võrgustike punumine. See on väga tore, sest ühtpidi olen ju loomulikult loomult ka ekstravertne – aga vabal ajal vajan rahu ja omaette olemise aega. Loen midagi, vedelen aias, mõtisklen, paitan kassi. Üürin toredat pesakest, mil õnneks ka metsik ja lopsakas aed. Loodan suvel rohkem aias nokitseda.

Mille võrra tegi sind targemaks kolm aastat kestnud kooselu, mis lõppes eelmise aasta lõpul?

See kinnitas mu usku sellesse, et mehe ja naise kui elukaaslaste vahel on võimalik suhe, mis klapib igal tasandil – nii füüsilisel, vaimsel kui ka hingelisel. Ses osas on väga raske teha hinnaalandust. Kuid inimesed on erinevad – mõnele piisab vaid ühe-kahe sobivusfaktori olemasolust. Mees võiks olla tark ja hea huumorimeelega, hooliv, avara vaimse mõõtmega. Ilmavaateline suund peab klappima. Aga ma ei hakka tõmblema sel teemal – see ajab stressi ja võib kaasa tuua valeotsuseid.

Küllap kuuled aeg-ajalt vihjeid bioloogilise kella tiksumise kohta… Kuidas reageerid?

Muidugi kuulen. Aga… see on tore mõte, et lapsed ise valivad oma vanemad ja tulevad siis, kui on õige aeg.

Kuidas tuli su ellu must kass Nadja?

Ta on justkui kingitus kõrgemalt poolt. Kolm ja pool aastat tagasi detsembris käisin vennanaise vanemate juures külas. Venna ämma kaks kassi olid mõlemad tulnud nelja pojaga. Mõtlesin: oi, kui tore, võtan lõpuks kassi! Et ehk ei reisi ma enam nii palju. Meist said kohe suurimad sõbrad, ta on mu parim terapeut oma tingimusteta armastuse ja nurruga. Iga kord, kui teda näen, läheb mul tuju heaks, süda soojaks ja mind tabab suur rõõm. Kui Nadja oli mul mõnd aega olnud, siis mu Inglismaa sõbranna Crystal avastas, et tal on “pallid” ja ta on hoopis poiss. Et tema mehelik väärikus säiliks, on tal ka ametlik nimi Kapten Krõll Krõllovitš. Kass tajub mu seisundid kohe ära. Kui olen stressis, siis ronib sülle, padjale, lööb nurru… Ma usun inimese ja loomade sõprusse. Loodan, et kui olen küpsemas eas ja elan maal, siis on mul ka koer, kanad ja ehk kitsedki.

Unistuste maakodu pole sa veel leidnud?

Ideaalis otsin kohta mere lähedal, kus ka metsa, põlispuid ja mõned hektarid maad. Mingi hütt võiks samuti olla. Lapsena, kui tädid trollis küsisid, kelleks saada tahan, vastasin, et taluperenaiseks... Olles ses osas realist, ma praegu veel selleks ei hakka. Aga suvekodust, kui selle kord leian, võiks areneda maakodu, kus elada igal aastaajal.

Kuuldavasti usud poolvääriskivide väesse. Mille väesse veel?

Looduse väesse. Usun, et loodus on hingestatud ja selles on oma jõud, elusus, stiihiate väed. Ka peenenergeetilised väed, hing, teadvus. Inimene on looduse osa! End looduse krooniks pidades eraldad end väeallikast ja jäed väetimaks. Ma julgen öelda küll, et olen puukallistaja – oleks aeg võtta selt tiitlilt halvustav kõla. Puude kallistamine tähendab, et oled loodusega kontaktis, ei häbene, et loodus on elav ja hingestatud. Kui planeet on terviklik ökosüsteem, suur ühtne elusorganism, oleks ju narr mõelda, et taimed ja puud ei ela. Lisaks on puude kallistamise toime teaduslikult tõestatud – need inimesed on rõõmsamad, vähem stressis. Ilma looduseta ei ole meil elu.

Eestist ära minna sa ei plaani?

Praegu pole küll plaanis. Meil on neli fantastilist aastaaega, elame nagu vanajumala seljataga – pole ei tornaadosid ega maavärinaid –, kõik on armas ja ilus... Kui vaid metsamajandajad ja ärimehed, kes tahavad intensiivpõllumajanduse ja lageraiega maksimaalseid kasumeid, saaksid aru, et põlismets on suur väärtus ja maa mürgitamine pole mõttekas! Bhutan on super näide sellest, et ökoriik pole võimatu – ka Eestil on selliseks oaasiks saamiseks kõik võimalused. Kahekümne aasta pärast on puhtad metsad ja rabad ning mürgitamata põllud kulla väärtusega, aga kiire kasumi ihalejad ei taha seda näha...

Põllumajandusmürgid imbuvad ju põhjavette, taimedesse, putukatesse ja meisse endisse... Teame, et kui kaovad mesilased, kaome peagi ka meie, inimesed. Holistiline maailmavaade peaks koolis olema kohustuslik, õpetamaks lapsi mõistma: oleme üks tervikliku ökosüsteemi osa.

Millega võiks põhjendada eesti inimeste kasvavat huvi kõige alternatiivse vastu?

Ma loodan, et see on loomulik areng – inimene, kes tulnud läbi materialistliku kapitalismi, hakkab tagasi loomulike väärtuste ja ka sisemiste mõõdete avastamise poole pöörduma. Oleks ju normaalne, kui inimene tajuks seda, et kõik on omavahel seotud – kuidas kõik on üks tervik.

Milline on su isiklik kokkupuude ufode, maagia, esoteerikaga?

Ufosid pole ma veel näinud, maagiaga ikka mingi suhe on. Esoteerika tähendas algselt sisemisi salateadmisi, seega võiks ju kõik inimese sisesfääre puudutav olla esoteeriline? Nende teemade huviline olen olnud teismeeast, mil lugesin põnevusega “Kolmandat silma” ja “Paradoks B”-d... Rohkem puutun nende teemadega kokku seoses ajakirjanikutööga.

Kindlasti kuuled üht-teist omaksvõtmist väärivat oma saatekülalistelt. Mis on meelde jäänud viimastest kuudest?

Paar väga huvitavat lähenemist tervisele: arstid Riina Raudsik ja Olga Butakova ning Virgo Mihkelsoo – kõik nad leiavad, et inimene vastutab ise oma tervise eest. Rea Raus rääkis jätkusuutliku elu võimalikkusest planeedil Maa, Ahto Kaasik hiite olukorrast. Mind liigutab pisarateni, et on inimesi, kes on südamega oma missioonil – hoolimata sellest, kuidas nad küünikutelt hagu saavad... Ja mul on väga hea meel, kui saan kaasa aidata, et nende loodusest, elust ja maailmast hooliv sõnum jõuaks laiema auditooriumini. Inimene peab saama teadlikuks olendiks, kes ei tugine instinktidele ja automatismile, vaid võtab vastutuse.

Teletornis oli tore sari “Kohtumine kosmoseteadlasega”. Mulle väga meeldivad saate avalikud salvestused – seal näen kuulajaid. Nad on nii põnev seltskond – eri vanuses, eri aladelt, värvikad ja huvitavad. Kuulajate kaasamõtlemisest ja küsimustest tekib eriline ühisväli oma atmosfääriga. Avalikke salvestusi on olnud õnn teha päris palju ja neid tuleb veel, näiteks taimetarkuse teemal 5. augustil Sännas. 

Oled saatekülaliste õnneteemalised tarkuseterad kogunud raamatusse “Hallo, Kosmos! Palju õnne”. See on su esimene raamatulapsuke – palju õnne!

Aitäh! Kuna unistasin lapsena ka ulmekirjanikuks saamisest, siis on esimese raamatu ilmumine minu jaoks väga liigutav ja oluline sündmus. Selles inspiratsiooniraamatus on kõigi kuue aasta saadete külaliste isiklikud õnne valemid. Hästi kihvt oli seda koostada – nii paljude inimeste õnne valemid mõjuvad teraapiliselt.

Milline raamat muutis su ellusuhtumist?

Raamatud on mulle alati olulised olnud. Reaalselt muutis mu maailmavaadet Jiddu Krishnamurti tähtteos “Vabanemine teadaolevast”, mida keskkoolis lugedes mõistsin, et tegelikult on elu olemuslikult väga lihtne, aga ise elame selle keeruliseks. Raamatuarmastuse pärast teen ka palju koostööd kirjastusega Pilgrim. Raamat on eriline, sest annab impulsi sinu fantaasiale – sina lood maailma.

Oled tõlkinud eesti keelde bestselleri “Saladus”. Mil määral sa ise valdad universumilt küsimise ja tellimise kunsti? 

Võiks vallata paremini. Kui usaldad elu, on kõik palju lihtsam – soov üha mõistusega kontrollida teeb igapäevaste imede avaldumise raskemaks. Mulle meeldib unistada ja ma loodan, et osa neist saab teoks. Nagu sai see, et noorena tahtsin selliste teemadega tegeleda, nagu nüüd tegelengi – kuigi nii paljust ei osanud ma unistadagi. Vaadates oma praegust elu, tunnen südames suurt rõõmu ja tänutunnet. 

On sul korduvaid unenägusid?

Unenägemise kunst on üks mu lemmikteemasid. Teismelisena tulin koolist, magasin ja nägin nii huvitavaid unesid, et mõni on siiani meeles. Eksistentsiaalsed küsimused tekkisid ka just siis. Mõtlesin: äkki oleme ärkvel ikkagi unenäos – ja praegune argireaalsus on uni? Või on mõlemad uned?

Mul esineb ka teadlikke ehk kirkaid unenägusid, kus tuled unes teadvele, et oled unes ja tegutsed, nagu tahad, näiteks lendad. On olnud perioode, mil näiteks nädala jooksul meenuvad päevaajal ja ärkvel olles katkendid varasemate aegade unedest – see on nii sürreaalne! Korduvaid unesid olen näinud põhikooli ajal – ühe une tegevustik viis kulminatsioonini, mis mind häiris. Keskkooli lõpul algas sama uni – tundsin selle ära, aga võtsin stsenaariumis ette muutused, ja lõpp tuli teine! Mind huvitab teadliku unenägemise kunst, millega võiks veidi rohkem tegeleda. 

Usud sa endeid? 

Ilmaruumi poolt saadetud märkide märkamiseks on vaja tähelepanu. Kui olla muredest ja mõistusest haaratud, siis ei märka. 

Saate “Hallo, Kosmos!” ja Alkeemia eesmärk on mõista, mitte hukka mõista. Kas ja mida sa ise inimesena mõistmast keeldud? 

Vägivalda. Piiratud pimestatud rumalust. Ahnust. Sõdu ja piinamist, julmust. Raha nimel hävitamist, eriti loodusega lühinägelikku ümberkäimist. Vastutustundetust. Kui inimene ei saa arugi, mida ta teod pikemas plaanis kaasa toovad, kuidas kõik kõike mõjutab.

Millest sa unistad?

Loodan, et inimkond ärkab suuremale teadlikkusele, terviku tajumisele. Et ei mõelda – oo, mina ei saa ju midagi teha… Aga kui igaüks midagigi ette võtaks – eelkõike iseenda teadlikkuses –, oleks muutus kiire. Kui igaüks mõistaks, et iga tema tegu mõjutab kõike.

Isiklikus loomingulises plaanis unistan raamatuid kirjutada, teha kosmilisi telesaateid – viia inimesi põnevatele rännakutele ka pildis. Teha intervjuusid oma ala tippudega, kes on visionäärid ja uue maailma loojad. Üks minu töövõite ongi näiteks raadiointervjuu Eckhart Tollega… Kui jõuame sinna, et inimkond hakkab suhtlema teiste tsivilisatsioonidega, tahaksin olla kosmosesaadik, arendada koostööd ja diplomaatilisi suhteid kosmiliste õdede ja vendadega.

Loodan, et käimasolev tehnoloogiarevolutsioon toimib ikkagi inimkonna positiivseks arenguks – praegu on planeedi elukõlblikkuse taastamiseks kõik ressursid veel olemas. Aga juba kahekümne aasta pärast on hilja – maa ja õhk on mürgitatud, kõik lämbub prügisse, ookeanist saab raipemeri... Kuidas küll inimene ei saa aru, et ta enda parem käsi tapab vasakut?