Luule Viilma: ühed sündmused annavad jõudu ja teised võtavad



Luule Viilma: ühed sündmused annavad jõudu ja teised võtavad
MorgueFile

„Mõelge oma elu peale. Kui palju on sündmusi, mis meenudes soojendavad südant, ja kui palju on neid, mille puhul hingel hakkab raske,“ kirjutas Luule Viilma raamatus „Ellujäämise õpetus“.

Ühed sündmused annavad jõudu ja teised võtavad. Neid nimetatakse elusündmuste pingeteks ehk stressideks. Üldiselt teatakse, et haigused on stressidest tingitud, aga kas te suudate uskuda, et kõik haigused on põhjustatud stressidest?
Lihtne näide – kunagi lapsepõlves ütles keegi teile ühe paha sõna.
Nüüd iga kord, kui
– teile öeldakse nii,
– teie ise ütlete nii,
– teie kuuldes öeldakse kellelegi nii,
– näete filmis kedagi seda kellelegi ütlemas, siis on see teie isiklik probleem, sest käivitub uuesti seesama negatiivne side.

Ehk piltlikumalt: iga kord kukub tilk teie kannatusekarikasse, kuni karikas on täis.
Mida negatiivsem on tunne, seda suurem on tilk. Ja üle ääre valgunud loik on haigus. Mida suurem loik, seda suurem haigus.

Nii seletatult peaks olema selge, miks üksainus sõna võib põhjustada infarkti. Infarkt või ükskõik milline muu haigus on kriitilise piiri ületamine ehk viimane tilk karikasse. See on energia materialiseerumine. Sellele situatsioonile järgneb tavaline järeldus – keegi põhjustas kellelegi infarkti. Järgneb kaasatundjate viha “süüdlase” vastu ehk negatiivsusele (infarkt) lisatakse veel hulgaliselt negatiivsust (viha, kättemaksuhimu). Kas infarktihaige saab sellises olukorras paraneda? Ei saa!

Seotud lood:

Räägime olukorra selgemaks veel ühe lihtsa näite varal:
Neli inimest seisavad ja ootavad kedagi. Järsku üks neist ütleb: “Rumal!” Kolm kuulevad seda. Esimene hakkab pisaraid neelama ja on õnnetu, et talle niiviisi öeldi. Teine arutleb: “Miks ta nii ütles? Mis ma talle teinud olen? Äkki...” jne. Ja närvipinge tõuseb. Kolmas hakkab naerma – teda see ei puuduta. Aga tegelikult ütles inimene selle sõna enda kohta, sest talle meenus, et ta oli midagi unustanud.

Loe veel

Mis juhtus? Kaks inimest tekitasid ilma põhjuseta negatiivse sideme ja stressiahel hakkas tööle. Kes oli hea ja kes oli halb? Kolmas oli hea, sest tema endale stressi ei tekitanud.
Kas üldse on olemas absoluutselt head või absoluutselt halba? Ei ole. Kõik on suhteline. Ühele hea, teisele halb. Sõltub sellest, kuidas keegi olukorda hindab. Ärge otsige süüdlasi, vaid teadke – kõik algab minust.
Kui minul on halb, siis olen ma ise selle enda sisse võtnud.
Sarnane tõmbab sarnast – see on kosmiline seadus. Kui minus on hirm haigeks jääda, siis ma jään. Kui ma kardan varast, siis ta tuleb. Kui pelgan pettust, siis kutsun petiseid enda ligi. Kui minus on viha, kadedus, süütunne, kahetsus, haletsus, siis tõmban ma endale ligi viha, kadedust, süütunnet, kahetsust, haletsust.
JÄRELIKULT: kui inimene on haige, siis ta on juba halva endasse võtnud ja teinud sellega halba oma kehale.
See halb mõte, mis on minu sees, teeb halba alati, ja minu keha ei vaja õigustusi.

Nüüd on ainuke võimalus – vabaneda sellest halvast. KUIDAS?

ANDESTAMISE ABIL!

Negatiivne side vabaneb, kui ma ütlen:
1. Ma annan sulle andeks, mis sa mulle tegid.
2. Ma annan endale andeks, et ma selle halva endasse võtsin.
3. Ma palun oma kehalt (elundilt) andeks, et ma sellega talle halba tegin.
4. Ma armastan oma keha (elundit).
Kui ma ise olen halba teinud (ka mõttes), siis palun andeks sellelt, kellele halba tegin. Annan endale andeks, et nii juhtus.
Kas mõistsite õigesti? Andestamise teel tuleb vabastada sideme mõlemad otsad.

Luule Viilma „Ellujäämise õpetus“ ilmus Maalehe raamatusarjas Tarkusepuu

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare