Luubi all taimetoitlus. Kas meie kehad saavad tõesti hakkama vaid taimse kütusega?

Üha enam väidavad teadlased, et paljusid – kui mitte kõiki – tõsiseid tõbesid on võimalik ära hoida ja paranemisele pöörata loomsete toiduainete tarbimist vältides. Kas meie kehad saavad tõesti hakkama vaid taimse kütusega?

"Menüüst liha, kala ja teiste loomsete toodete väljajätmine toob praktiliselt alati kaasa hea tervise ja meeldiva kaasandena ka normaalse kehakaalu," tõdeb toitumisnõustaja Rain Vainik. "Viimasel ajal on kasutusele võetud termin "täisväärtuslik taimedel põhinev toitumine" ehk terviktoit, et teha vahet tõeliselt tervisliku taimedel põhineva ja lihtsalt vegetaarse toitumise vahel. Viimane ei pruugi ilmtingimata täisväärtuslik ja isegi mitte tervislik olla – tehniliselt taimsed on ju näiteks ka makaronid, valgest nisujahust tooted, suhkur, taimsed margariinid ja õlid ning kartulikrõpsud-friikartulid..."
Täisväärtuslik taimedel põhinev toitumine peab kõige olulisemaks söödava tervislikkust ja sinna hulka kuuluvad eelkõige taimed, mida on võimalikult vähe töödeldud. Samas võib selline menüü sisaldada nädalas ka 1–2 muna, paar tükki kala ja muid mereande, kasvõi pisut kvaliteetset ja mõistlikult valmistatud liha ning lahjemaid piimatooteid.
"Täisväärtuslik taimetoit on nö universaalne retsept peaaegu kõikide tervisehädade korral," on Rain veendunud. "Seega ei ole olemas eraldi diabeetikutele, kaalulangetajatele või vähihaigetele mõeldud taimetoitumist. Taimedel põhineva täisväärtusliku toidu abil leevenevad või kaovad täiesti eri tervisemured – lisaks eelnimetatutele näiteks akne, aga ka tõsised nahaprobleemid (psoriaas jms), mitmed seedehäired ja isegi depressioon."

Alguse valud
Rain Vainiku meelest on taimetoitlusega alustamisel tüüpilised vead ühekülgsus, valge jahu ning suhkrute ja taimsete õlide/rasvadega liialdamine ning dieeditamine. Algul võib olla keeruline taibata, millest kõigest on võimalik taimselt toitudes kõht täis saada. Tuleb ette ka liialdustesse kaldumist ja valikute jäikust. Nende puhul, kes ei vali kohe veeganlust, toortaimetoitu või täisväärtuslikku taimedel põhinevat terviktoitumist, tuleb ette ka piimatoodete ja munadega liialdamist.
"Stressis olek ja kurjad mõtted on kehale suurem koorem kui mistahes toit, seega võib inimene olla tervisliku toituja musternäidis, aga kui ta on seda hambad ristis, võibki jääda suurepärast enesetunnet ootama," lisab toortoituja Herdis Elmend. "Tasakaalus mõttemaailmaga söö või raudnaelu!"
Lisaks mõtete korrastamisele on Herdise arvates vaja teadlikuks saada inimkeha toimimisest ja toitainesisaldusest. Tasakaal on siingi võtmesõna. Esialgu tunduvad paljukiidetud pähklid ja seemned olevat toortoitluse aluskivid, aga kuni 80% rasvasisalduse tõttu on väga kerge neid süües soovitatavat päevast rasvakogust ületada. Olgugi pähklites-seemnetes parem rasv, on see kehale siiski koormav.

Isude lõksud
"Oma harjumuspäraste isudega võitlemine võib osutuda taimetoitlusele üleminekul kõige keerulisemaks," nendib Rain. Eriti levinud on isu magusa järele, kuna uudselt toitudes ei pruugi kõht alati piisavalt täis saada. Samuti on magusal meie üle sageli lausa sõltuvust tekitav võim.
Tähtsaim on iga söögikorraga kõht korralikult täis saada. "Selleks peab iga eine sisaldama piisavalt taimseid valke, mille head allikad on brokoli, lillkapsas, läätsed ja oad ning teraviljad," selgitab Rain. Kõhtu saab täita ka tavapärasest suurema koguse puuviljadega. Viimased sobivad väga hästi esmaseks isuleevendajaks. Üldjuhul aja jooksul isud vähenevad. Ka alkoholitarbimine väheneb peaaegu iseenesest – paljudel taimselt toitujatel kaob vajadus sellegi mõnuaine järele.
Herdise meelest on taimetoidul ja taimetoidul vahe – olulised on toitainerikkus ning seda arvestavad valikud: valge või täisterasai, nisupüüli või tatrajahuga pannkoogid, friikartul või läätsed, koogitükk või puuvili... "Oluline on kuulda võtta keha soove ja teha vahet, mida tõesti kehal on vaja ja mille järele isutab sõltuvuse küüsis olles."
Vältimaks kiiret naudingut tekitavate toitude (kartulikrõpsud, saiakesed, koogid, kommid, alkohol) manustamist, soovitab Herdis oma emotsioonidest teadlikuks saada. Teame, et need pole kasulikud, kuid sööme enese lohutamiseks. Peidetud emotsioonidest arusaamine sillutab teed nende võimu alt vabanemiseks. Äkkisude puhuks tasub käepärast hoida tervislikumaid ampse: puu- ja aedvilju, pähkleid, seemneid.

Puudujäägid kui müüt
Raini veendumust mööda ei jää vaheldusrikka ja täisväärtusliku taimetoidu või toortoidu tarbimisel puudu millestki, kuna enam-vähem kõik mineraalid ja vitamiinid just taimedest pärit ongi. Vitamiine saavad veeganid (võrreldes tavatoitujatega) lausa megakogustes tarbitavatest värsketest puu- ja köögiviljadest ning täisteraviljadest. „Samas võib eriti alguses juhtuda, et taimetoitlus jääb liiga ühekülgseks," tunnistab toitumisnõustaja.
Tavalisim on mõnetine rauapuudus. Kõik veeganid ja toortoitujad peavad arvestama ka B12-vitamiini lisaksvõtmisega, kuna seda vitamiini, mis on tegelikult bakter, leidub tänapäeva suhteliselt steriilses toidukeskkonnas üksnes loomses tooraines. Mitteametliku soovitusena tuleks võimalusel taimi süüa nö otse peenralt, ilma suuremalt pesemata. Kõik – ka tavatoitujad – kes elavad talveperioodi (septembrist maini) meie laiuskraadil, peavad arvestama D- ehk nn päikesevitamiini vähesusega.
Väitele, et paljudel taimetoitlastel tekitab kiudainerikas toit seedehäireid, mis omakorda põhjustab mineraalainete puudust, vastab Rain, et reeglina ei ole täisväärtuslik taimne toit liiga kiudainerikas. Probleem võib tekkida vaid siis, kui tarbida rohkesti teraviljade kliisid, spetsiaalseid toidulisandeid, rajada oma toitumine suuremalt jaolt teraviljadele või unustada juua piisavalt vett. Või ka üleminekufaasis, kui varem on puu- ja köögivilju väga vähe toorena söödud.
Rain usub, et teatud ainete võimaliku puuduse jutt tuleneb teadmatusest. Ka otsivad inimesed alateadlikult kõikvõimalikke põhjusi, miks mitte oma eluviisis kohe nii suurt muudatust teha. Näiteks kardetakse liiga palju ka suurtootmise tõttu taimedes sisalduda võivate pestitsiidijääkide pärast. Pigem võivad puudujäägid tekkida asjatundmatusest ja liigse lihtsustamise tõttu.

Mida teada?
"Taimetoitlus on sama lihtne või keeruline kui mistahes muu toitumisviis," julgustab Herdis neid, kes teavad taimetoidu hüvesid, kuid keda hirmutab väljavaade, et selle valmistamisega kaasneb nii palju mässamist. Või keda kammitseb arusaam, et taimetoitlus nõuab liiga põhjalikke teadmisi toiduainete keemilisest koostisest ja omavahelisest sobivusest. "Anna endale ja perele aegsasti teada, et plaanid muudatust seoses enda toitumisega," soovitab Herdis. "Oluline on rääkida ka põhjustest ja eesmärkidest. Tee alustuseks selgeks mõned maitsvad lihtsad retseptid, sest eesmärk on ju ikka nautida söömist, selle valmistamisele liigselt aega kulutamata. Paku perele aeg-ajalt uusi maitseid proovida – aga muidugi kedagi SUNDIMATA. Liigu kiirustamata, omas tempos, kellegagi võrdlemata. Kui satud taas vanale teele, ei ole hullu. Keha harjubki järk-järgult. Leia mõttekaaslasi, kellega koos arutada ja uusi retsepte katsetada. Kahtluse korral pea nõu toitumisnõustajaga, kes vajadusel menüü kokku paneb ja õigeid tooteid poes üles leida aitab. Nii avastad üsna pea, et mässamisest on saanud mõnu ja algselt opositsiooni kolinud pereliikmed söövad toidu su kausist ära!"
Rain lisab, et hüpotees, nagu tuleks taimsel toitumisel toiduaineid kuidagi eriliselt kombineerida, on ekslik. "Ilmselt sobivaim viis taimsemale toitumisele üle minna on tooreid taimi järjest rohkem oma menüüsse lisada. Suurem osa ebatervislikke valikuid jääb selle tulemusel iseenesest tagaplaanile ja süües kasvab isu!"

Taimetoit ja toortoit

Veegan-toortoitujad ei kasuta ühegi toidu valmistamisel suuremat kuumust kui 42 kraadi. Nii säilivad toidus lisaks mineraalidele ja vitamiinidele ka eluliselt tähtsad ensüümid. Toortoitujad eelistavad süüa puuvilju ja juurvilju täiesti toorelt. Teravilju, läätsi jt kaunvilju tarbitakse ainult idandatult. Võimalikult palju lisatakse menüüsse tumerohelisi lehtköögivilju ja metsikuid taimi (võilillelehti, naati, nõgest jms). Palju kasutatakse kuivatamist või dehüdreerimist.
(Allikad: Rain Vainik ja Herdis Elmend)

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2013. aasta augustis.