Pärast mõningast vaikust teatas üks neist sosinal teisele: „See on see üksik naine 43. korterist...“
Pinginaaber noogutas mõistvalt ja ta näole ilmus kurblik ilme, nagu oleks järele vaadanud haiget saanud ja abivajavale linnule.

Hoiaku järgi tundub, et tädikestel endil selles elus kõik sujub ja laabub. Neil mehed olemas, aga see vaeseke on üksik. Napsuviga nende kaasadel küll on, aga selleks nad ju mehed ongi. Ja ka selles pole midagi hirmsat, et juba ammu eraldi tubades magatakse – norskamine pole naljaasi ja eks ole juba küllalt ühes voodis magatud. Ka poeskäigud ja turult kottide koju tassimine on just naiste töö. Ja jalgpalli peab mees saama vaadata. Aga nemad pole üksikud. Nad on abielunaised. Ja naistepäeval ei unusta nende mehed kunagi lilli kinkida!

Ka 43. korteris elav Liisi oli kunagi abielus. Nende tutvumine oli romantiline esimesest hetkest peale, suhe arenes tormiliselt nagu Ladina-Ameerika telesarjades ja iga kohtumine jättis unustamatu mälestuse, mis sarnanes pigem muinasjutule kui reaalsusele.

Mees tõotas kogu maailma rikkused ta jalge ette seada, teda kätel kanda. Ta kinkis naisele igal kohtingul lilli, viis teatrisse, puistas üle komplimentide ja suudlustega. Liisi tundis end linnuna, kes hõljub kõrgel taevalaotuses aina kõrgemale ja kõrgemale ning see muinasjutt ei lõpe iial, ka pärast abiellumist.

Pole just harukordne, et meid tabab üsna tihti vajadus või endale uhkeid asju lubada. Usume, et armastus mingite asjade vastu on just viis endale kuidagi tõestada, et kui ma suudan need asjad endale muretseda, olen järelikult neid asju ka väärt. Minul isiklikult oli see nii ühe paari kaunite saabastega, mida kord töölt tulles kaupluseaknal märkasin. Võimatu oli neid mitte endale saada.
Uurisin müüjannalt põhjalikult, kuidas nende eest hoolitseda tuleb ja selle tulemusena sain koos ostuga kaasa hooldus- ja puhastusvahendid ning harjakesed. Sain teada, et tuleb vältida pikki jalutuskäike mööda ebaühtlast pinda ning ei tohi kanda kanda neid vihmase ilmaga, ei tohi kuivatada radiaatoril ega lahtise tule lähedal ning puhastada tuleb suurima hoolega. Neid nõuandeid järgisin tervelt kuu aega.

Mõne aja pärast kippusid hoolduvahendid kappi ununema. Mitte et ma poriste saabastega ringi oleksin käinud, aga järk-järgult hakkas spetsiaalne hooldus meelest minema. Juhtus ka nii, et mõnikord surusin märjaks saanud jalatsid kiiruga lihtsalt radiaatori alla.
Mu kallid jalanõud hakkasid peagi oma endist vormi ja läiget kaotama ega sarnanenud sugugi enam neile, mida olin vitriinis näinud ning nii väga ihaldanud.

Abielu esimesel kuul tõi mees Liisile igal hommikul portselantassis kohvi voodisse. Siis hakkas mõnikord unustama. Seejärel hakkasid toimuma kummalised metamorfoosid, mis Liisile hirmu naha vahele ajasid. Endised muinasjutuelemendid kippusid peadpööritava kiirusega haihtuma. Lause peale „Ma armastan sind!“ kuulis Liisi ajalehe taha peitunud abikaasalt vaid mingit ebaselget mõminat. Kuhu olid kadunud kõik hellad sõnad ja õrnused, millega ta Liisit enne pulmi üle oli puistanud?

Kui Liisile ka enam lilli ei kingitud, otsustas naine, et hoopis temaga on midagi valesti. Kuid ta ei käinud ju mööda korterit ringi võidunud kitlis ega lokirullidega, hoolises endiselt oma välimuse eest ning armastas oma abikaasat mitte vähem kui enne pulmi.

Mees muutus aga silmnähtavalt üha ükskõiksemaks ja eemalolevamaks.
See kunagine puhtusejünger võis nüüd rahulikult oma kantud sokid voodi ette jätta ja ninas urgitseda. Särava huumoritaju ja laitmatute kommetega hiilgas mees nüüd vaid avalikel üritustel.

Liisi meenutas juba sageli pisarsilmi nende tundidepikkusi jalutuskäike ning lõputuid õrnu vestlusi. Nüüd piirdusid nende jutuajamised vaid kooselu toimimiseks vajalike lausetega.

Ühel päeval mees karjus ta peale. Hiljem palus vabandust. Siis see kordus, kuid seekord vabandusi ei järgnenud. Veidi hiljem sai karjudes suhtlemine mehe jaoks juba tavapäraseks. Kui sinna juurde hakkas lisanduma ka räigeid sõimusõnu, mõistis Liisi, et muinasjutt on nüüd otsa saanud.

Ja ikkagi lootis naine veel millelegi – rassis tundide kaupa köögis maitsvaid toite valmistades, kuulas ära mehe targutamised teemal, ete naine ei peaks töötama.
Kui mees hakkas liisit saatma kohtadesse, kuhu teda elu seeski keegi saatnud polnud, sai ta lõpuks aru, et see on nüüd päri lõpp. Pöördumatu ja lõplik.

Kui Liisi tegi raske südamega ettepaneku lahku minna, muutus mees mõneks ajaks endiseks ja hakkas isegi taas lilli kinkima. Kõik see oli nagu endise elu paroodia. Liisi oli aga oma tehtud otsuses vankumatu ja ümber ei mõelnud. Kõik.
Nii ta üksi jäigi – lahutatud üksik naine.

Liisi oli õppinud inglise keelt, aga nüüd oli vaja leida töö ja täita see tühimik, mis pärast kolmeaastast abielu jäänud oli. Liisi sai tööd tõlkijana. Alguses oli raske, sest oli tekkind ebakindlus, kuid ta sai hakkama. Naine sukeldus ülepeakaela töösse ja enesetäiendamisse, et võimalikult vähe tühjas kodus viibida.

Liisi järjekindlus viis sihile. Auhinnaks pideva enesearendamise eest sai ta aina rohkem tööd ja tasu. Ta tegi oma ettevõtte ja hakkas hakkas andma ka eratunde. Ta hakkas kõvasti trenni tegema ja nägi välja veel parem kui enne abiellumist.

Ühel päeval tundis ta äkitselt, et oleks nagu peatunud ja end kõrvalt vaadanud. Ikka veel ilus, tark, motiveeritud, teadmiste ja oskustega hästi toime tulev naine. Naine, kellel on võimalus valida, kellega ta õhtustab. Ta on vaba. Nüüd on ta nagu see efektne ja pilku paeluv saapapaar kaupluseaknal. Aga ta pole müügiks...

Möödunud oma maja ees istuvatest tädikestest ja neid viisakalt tervitanud, astus Liisi sirge seljaga välisuksest sisse ning sõitis liftiga neljandale korrusele. Ta avas koduukse ja jäi oma renoveeritud korterit silmitsema. Siin oli kõik tema enda disainitud ja see oli veel üks tema anne. Liisi pidas oma eriliseks saavutuseks kööki, mis oli segu kaasaegsest mööblist, kõrgtehnoloogilisest köögitehnikast ja ajaloolisest tellisseinast.

Naine pani teleka mängima ja suundus oma stiilselt kujundatud keha ja hinge harimise ruumi – vannituppa. Seistes sooja veejoa all, sulges ta silmad. Ainus, mille üle ta sel hetkel pead vaevas, oli küsimus, kas minna homme esietendusele kena turundusnoormehega, kes teda teatrisse kutsudes suures segaduses olles veidi kogelema oli hakanud, või anda oma eelistus elegantsele inglasest äripartnerile, keda nad naljatlemisi omavahel hallipäiseks lordiks kutsusid. Otsusele jõudmata, lükkas ta selle küsimuse lahendamise järgmisele hommikule. Hommik on õhtust targem.

Rohealal istuvad tädid olid isu täis rääkinud ja enestega rahul. Nad olid kaasa tundnud sellele üksikule naisele 43. korterist, seadsid istumisest kangeks jäänud jalgadel sammud kumbki oma korteri suunas, et kallitel abikaasadel kõht täis sööta ja nad diivanile vedelema lubada.

Lugu ilmsu ajakirjas Saatus & Saladused