Liisa Pulk: “Kui sain lavakasse sisse, nutsin tunde”


LIISA PULK
LIISA PULKFoto: STANISLAV MOSHKOV, Õhtuleht

“Välimuselt võiksin teatris mängida ka 18aastaseid, aga tegelikkuses ei ole ma enam see väike armas tüdruk, kes ma kunagi olin,” sõnab näitleja Liisa Pulk.

Lugu ilmus Eesti Naises 2015. aasta märtsis.

„Tunnen, et kõige rohkem õpib inimene läbi kogemuste, mida ma ei sooviks mitte kellelegi, aga kui oled saanud palju ilusaid ja palju valusaid kogemusi, paistab see su näost välja. 30. eluaastaks on juba üht-teist juhtunud: kui selles vanuses naine on laval, siis tema olekust ei kuma enam ainult naiivsus, et “ooo, ma olen nii õnnelik, et olen näitleja!””
Pärast keskkooli proovis Liisa kohe lavakasse, aga ei pääsenud sisse. “Ma ei saanud eelvoorustki edasi!” täpsustab ta. Aga Tartu Ülikooli semiootika erialale võeti neiu vastu. “Kolisin ühte korterisse oma kolme klassiõega, mul tekkisid Tartus tohutult head uued sõbrad, armumised...
Kaks aastat hiljem täitus mu unistus, sain lavakasse sisse! Olin kujutlenud, et see on mu elu kõige õnnelikum hetk, aga nutsin tunde ja tunde... Sellest õhtust ei mäleta ma midagi muud kui tunnet, et üks aeg saab otsa.” Kui tahta olla kokkuvõtlik, siis hiigelsuur tänutunne selle eest, mis on parasjagu hästi, on Liisale väga omane.

Liisat panevad naeratama kirglikud inimesed. See viiv, kui päike tuleb välja (“Ma olen sündinud täiesti valesse kliimavöötmesse!”). Vanapaarid, kes tänaval käsikäes jalutavad. Hetk, kui ta avab esimest korda uue lavastuse tekstiraamatu. Lavale saadetud lilled. Kraabitavad lotopiletid. Võõra inimese naeratus tänaval. Või kui ta jõuab koju nii, et ta jalad saabaste sees pole märjad.
“Mu erilised lemmikud on elu absurdsed hetked, milles saavad kokku hulk täiesti sobimatuid elemente, ja tänu sellele tekib ootamatu pilt.”
Pärast lavakunstikooli kolis rõõmsameelne Liisa jälle Tartusse. Kolm hooaega töötas ta Vanemuises – mängis Sofi Oksaneni “Puhastuses”, Harper Lee romaani järgi tehtud etenduses “Tappa laulurästast”, laulis Richard Rodgersi “Helisevas muusikas”... Liisa oli teatri hõivatumaid näitlejaid.
Siis juhtus ühtäkki mitu asja. Liisa üürikorter Tartus pandi müüki ja Hendrik Toompere jr kutsus teda osalema Draamateatri “Hävituse inglis”. “Tundsin juba mõnda aega, et vajan muutust.” Kõik suunaviidad näitasid ühele poole. Ja Liisa läks edasi.

Loe veel

Uus algus polnud lihtne. Tallinnas tundis ta, et on terved päevad rampväsinud. “Ma ei suutnud enam voodist tõusta. Etendused algasid kell 19 – kakskümmend minutit hiljem hakkas mul pilt silme ees kõikuma.”
Liisa jooksis arste mööda, aga samas hoidis vapralt nägu, et temaga on kõik hästi. Kuigi häirekella andis see, et ta loobus uutest tööpakkumistest ja sõprade kutsetest kokku saada. Ja nii pikka aega.
Ent kõik uuringud näitasid, et Liisal pole midagi viga... “Ühel hetkel otsustasin, et nii enam ei lähe! Lükkasin kõrvale mõtte, et olen kogu aeg väsinud ja elu läheb allamäge. Võttis kaua aega, et see tunne kaoks, aga lõpuks see kadus.”
Tagantjärele arvab ta, et oleks pidanud oma murest rohkem rääkima. “Oluline on oma kalleid inimesi rohkem jälgida. Võtta aega näha seda, mis nende sees tegelikult toimub. Isegi kui sa tead, et kellelgi on elus keerulised ajad, juhtub tihti nii, et sinu enda argielu haarab su kaasa.”

“Sa pead uskuma, et elu hoiab sind,” ütles Liisale sõbranna, kursuseõde Katariina Ratasepp. “Ükskõik, mis kahtlused sul vahel tekivad – usu seda!”
Ja Liisa proovibki uskuda. Vahel on see, tõsi küll, hirmus raske. “Olen aru saanud, et ennast ei tohi defineerida kellegi teise kaudu. Et põhjus, miks hommikul voodist üles tõused, pead olema ennekõike sina ise.
Mulle tundub, et naine peab terve elu teadvustama, kes on tema. Teised inimesed on su elus olemas, aga aeg-ajalt tuleb võtta hetkeks aeg maha: kontrollida, kas sa liigud oma või kellegi teise rada pidi. Et kui hakkad nn muutuvaid tegureid enda ümbert ära võtma, siis kui kauaks sa suudad jääda jalgele.”
Milline on Liisa?
“Alustasin kõige elementaarsematest asjadest: ma olen ilus. Väike. Armas. Tundlik. Naljakas. Igas asjas tohutu kirglik. Ma usaldan ennast. Ma olen enesekindel... Tuleb otsida neid sõnu, mis viivad edasi – tõsta end pjedestaalile.”

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare