Liia lugu: püüdsin mehega juttu teha, et midagi meie elus on kiiva kiskumas


Liia lugu: püüdsin mehega juttu teha, et midagi meie elus on kiiva kiskumas
Foto on illustreeriv.Pexels.com

„Minu hea elu ja õnne eelduseks oli peamiselt korraliku mehe leidmine. Läks aga veelgi paremini - sõna otseses mõttes koolipingist läksin pealinna jõukast perest pärit mehele, enesest seitse aastat vanemale, kes mu provintsilinnast kohe oma koju viis,“ alustab Liia oma lugu.

Olin üksikema ainus laps, kasvatatud nii materiaalses kui moraalses kasinuses. Kadunud emale pole mul midagi ette heita, sest tema tahtis ju parimat. Kitsaid lapsepõlveolusid arvestades tõotasin varakult: mina teen kõik selleks, et mina ja mu lapsed ükskord oma elu paremini ja jõukamalt elaksime.

Kuigi salaja olin armunud ühte naabripoisisse ja oma mehesse armuda ei jõudnudki, lohutas ema, et plikapõlv on nüüd otsas ja et küll tuleb ka armastus - peaasi, et mees mind armastab. See viimane oli küll tõsi - mõnikord lausa häbenesin seda andumust, millega ta minu ümber askeldas.
Mul polnud eluski selliseid ehteid ega riideid olnud, milliseid nii enne kui pärast pulmi kingituseks sain.

Sisuliselt see kõik meeldis mulle, sest olin alati lootnud, et minu elu saab ükskord olema kõrgemast klassist. Aga ühise elukorralduse paikapanemine ja poja sünd jätsid esialgu kõik muu kõrvale. Pealegi oli mu mehe kodu, ilus eramaja, juba enne mind igati tasemel sisse elatud.
Ämm ja äi võtsid mu kohe omaks ja kinnitasid, et meeldin neile väga.

Mina püüdsin muidugi neilegi meele järele olla - pidasin meie majapoole hiilgekorras, oskasin asju hoida, ökonoomselt majandada ega alpinud enese erilise üleslöömisega. Oma uhkeid tualette hoidsin ilusti pakitult kapis - mis mõte oli neid kulutada või enesele kulda kaela või kõrvadesse riputada, kui ma niikuinii peale poeskäikude ega lapsevankriga jalutamise kusagil väljas ei käi. Eriti ämm pidas seda minu suureks vooruseks - mees hommikust õhtuni tööl, ei tea, kellele naine end ehtima peaks.

Seotud lood:

Sõbrannadest jäi mulle kooliajast alles kaks, kes nüüd mõlemad Tallinnas õppisid. Kui nad enesele esimest korda külla kutsusin, ei varjanudki nad oma pettumust, mis mind ausalt öeldes solvas. Nad imestasid, et ma neile lauda ei katnud, mida ma ju oma meelest tegin. Muidugi pidasin piisavaks kohvi ja puuvilju, aga nemad pettusid, et ma ei raatsind vaestel tudengitel kõhtusid täis sööta.
Enam ma neid enam külla ei kutsunud. Paar korda kohtusime kohvikus, korra restoranis.

Loe veel

Sellest viimasest tuligi suur ja tõsine konflikt. Mina ei pidanud õiglaseks maksta arvest ühte kolmandikku, kuna ainult mahla ja jäätise tellisin, nemad aga konjakit jõid ja mehiselt sõid. Varsti jäin suhtlema vaid ühe sõbrannaga ja rohkem telefoni või e-posti teel kui vahetult näost näkku.
Elu kulges omasoodu, aastad olid praktiliselt kõik ühte nägu. Kui poeg kolmesena lasteaias käima hakkas, käisin kursustel ja läksin tööle. Mees ostis meile omaette korteri, õigemini rahaliselt suurel määral vast äi.

Ümberkolimise ajal tekkis meil mehega esimene tõsisem nagin, sest tema tahtis igasugu asju ja mööbli minema visata ja uued osta, minu meelest oli see aga täitsa arulage, sest kõik olid terved ja kõlb­likud asjad.

See oli ka esimene kord, mil ta mulle moraali luges, et mis ma oma riideid, nõusid jne aina kappidesse korjan, kui ma neid üldse ei tarvita. Mina omast arust olin just uhke selle üle, et oskan kokku hoida.

Siis algasid need suure vabadusvõitluse ajad ja keegi ei teadnud, mis veel ees ootab.
Kui siis piirid lahti läksid ja sinimustvalge jälle seaduslikult kehtima hakkas, teadsin hästi, milleks raha hoida - minu poeg pidi tingimata saama hariduse mõnes välismaa ülikoolis. Mees ironiseeris, et ehk jätan siiski poisi enese otsustada, mida ja kuhu ta tahab.

Mees ise hakkas siis tihti välismaal ärireisidel käima. Temale oli see uus elu tõesti üksainus taevamanna. Korra käisin temaga koos Saksamaal ja korra Helsingis, aga mina sellest kogemusest küll vaimustatud polnud. Se maailm oli mulle nii võõras ja ma tahtsin ainult koju.

Sõbrannadega polnud mul enam ammu sidet. Kummagi pulma ma omal ajal ei läinud, sest oli vaja kodu hoida. Mingil ajal kutsusin neid veel külla, aga ikka leidsid nad põhjuse äraütlemiseks. Kolleegidel, kellega lähemalt suhtlesin, käisin ise harva külas.

Aina harvemini oli meil nüüd mehega millestki rääkida. Ta oli alailma lennus ja sageli koos pojaga. Ausalt, ega mind väga ei huvitanud ka tema ärijutud, kui ta kodus oli. Ja minul polnud talle kodusest elust suurt midagi huvitavat rääkida. Kui pojale etteheiteid tegin, et nad isaga kodust ja minust vähe hoolivad, pidin peaaegu šoki saama, kui poeg peaaegu karjus, et ma ise ei hooli kellestki, et elagu ma edasi oma provintsis kuradima sotsialistliku kola keskel. No siis sai küll selgeks, kui tühiseks nad mind peavad.

Püüdsin mehega, kui ta taas kodus oli, ääriveeri juttu teha, et midagi on meie elus justkui kiiva kiskumas. Tema imestas, et mitte kiskumas, vaid ongi kiivas, ja juba ammu. Ta ütles seda hajameelselt, nagu oleks maininud, et hakkab vist vihma sadama. Ta pidas pausi, vaatas mulle otsa ja lisas, et parem on, kui ta seda kohe praegu ütleb, et läheb minu juurest ära. Ta olevat leidnud teise naise, mõistliku, elava inimese, keda ta armastab. Loomulikult kaotasin kõnevõime sõna otseses mõttes...

Nii oligi. See naine pole üldse mingi plika, nagu võinuks arvata, vaid minust isegi aasta vanem. Mu mehe kolleeg, kelle juurde ta siis üsna kohe ja päriseks läkski.

Selle aasta, oma keskkooli lõpuklassi aja, elas poeg äia juures -ämm suri kuus aastat tagasi. Suhtlesime harva ja ametlikult. Mehega suhtlesime ainult lahutuse asjus

Möödunud suvel ajasin enne oma 45. sünnipäeva taga ammuseid sõbrannasid, kellest ühe sain kätte ja kes palve mu sünnipäevale tulla ka rõõmsalt vastu võttis. Muidugi oli ta üllatunud, et on mu ainus külaline. Aga atmosfäär läks lahedamaks, kui kõikvõimalikke pudeleid lauale toodes uljalt teatasin, et nüüd tuleb meil üks peenem pummelung!

Tuligi ja see oli üle nii paljude aastate mu elu kõige vahvam sündmus! Jagasin pärast sõbrannale oma rõivaid ja ehteid.

Olen sõbrannadele, kellega nüüd jälle tihedasti suhtleme ja koos reisimas käime, teinud päris tõsiseid etteheiteid - miks nad mind omal ajal ei sõimanud ega raputanud, et mul aru pähe tuleks ja ma elaks täiega siin ja praegu!

Pojaga, kes lõpetas ülikooli ja töötab välismaal, on mul taas head suhted. Tegelikult ka eksmehe ja tema naisega, kes on tõesti selline, nagu mees kunagi ütles - mõistlik naine ja elav inimene.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare