Juba alates ajast, mil üdse end mäletan, kuulsin kõigilt, kui ilus ma olen. Olin üldse hakkaja tüdruk, koolis ja sõprade seltsis igas ettevõtmises esimene. Poiste, hiljem meeste tähelepanu oli nautisin ma alati ja valikuga polnud kunagi probleemi.

Erinevalt oma paljudest klassiõdedest ei unistanud mina meheleminekust. Ma kavatsesin kaua aega lihtsalt lõbusalt elada. Aga inimene mõtleb, armastus juhib – ma läksin mehele juba kahekümneselt! Selleks ajaks oli mul juba ligi paarkümmend kogemust armukestega vanuses 17 kuni 45 eluaastat. Ma ei kahetse midagi, sest olin saanud rikkaliku seksuaalse kogemuse, teadsin, mida hinnata, ja arvasin ühtlasi, et olen sarved maha jooksnud.

Kui pulmapäev oli kindlaks määratud, jätsin ausalt katki kõik oma tõsisemad või pinnapealsemad suhted, et pühenduda tulevasele perekonnaelule. Mu mees oli riigiametnik auväärsest perekonnast ja soovis tingimata ka kiriklikku laulatust. Olin kõhklemata nõus, sest tegelikult armastasin ma teda meeletult ja armastan praegugi.

Kui pulmad olid möödas ja meie omaette korterisse kolinud, algasid argipäevad. Siis järgnes rasedus ja poja sünd, mis meid mõlemaid õnnelikuks tegi. Kuigi mu mees ei tahtnud, et ma tööle läheksin, valitses mind pöörane soov pääseda rahva sekka. Ilus, enesekindel ja hea esinemisoskusega, nagu ma olen, sain otsekohe sekretärikoha ühte kiiresti edenevasse firmasse.
Olin väga rahul, sest igal hommikul läksin tööle nagu peole. Oma sümpaatse ja rõõmsameelse, minust ainult paar aastat vanema ülemuse eestuppa, oma armsasse kabinetti, oma armsa arvuti taha.

Kuna aega oli mul piisavalt, siis oli tohutult põnev maailma avastada. Iseendalegi päris märkamatult algasid mu interetinetitutvused ja flirtimine ning lõpuks, esialgu nagu nalja ja põnevuse pärast, virtuaalne seks. Peamiselt suhtlesin meestega meie suurematest linnadest, aga tasapisis ilmus ka välismaalasi. Sõlmisin palju tutvusi ja vahetasime fotosid. Meeste valik oli tohutu ja mingil ajal ei suutnud ma ära öelda ka kohtamistest.

Läksid vaid mõned kuud aja avastasin, et magan meestega töö ajal ja lõunavaheaegadel ning ametisõitudel. Õhtul läksin aga koju nagu truu abaikaasa kunagi. Aasta otsa kestis lausa pöörane lakkamatu seiklus. Ja mind ausalt öeldes vaimustas see, et mind imetleti ja armastati ja minu pärast tunti piinavat armukadedust. Pidin enesele möönma, et kõik need elamused olid eredamad kui enne abiellumist. Nii et ekslikult arvasin, et olen sarved on maha joostud.

Muidugi mõtlesin juba siis vahel süütundega sellele, et olen ju jumala palge ees andnud oma mehele truudusevande ja nüüd teen sihukesi jõledusi. Aga ma ei saanud enam pidama. Pean ütlema, et mulle lihtsalt meeldib seks ja ka erinevate meestega. Võib-olla ei loodud mind ainult ühe mehe naiseks?

Mul pole oma mehele midagi ette heita, aga ta on mind nelja-aastase kooselu järel ära tüüdanud. Ma tunnen ta naha iga sentimeetrit, ma tean alati täpselt, mis mille järele tuleb... Aga aina uutega on see tõeline kaif - flirt, vahelduvad füüsised, uutmoodi aistingud. Olen proovinud ka grupikat, aga rohkem meeldib mulle siiski ühe mehega.

Olen maganud isegi mõnede oma mehe sõpradega. Kusjuures kõik mehed on mind jumaldanud, suhtuvad minusse lugupidavalt, teevad kingitusi, aitavad alati hea nõuga, kui seda vajan. Mõned tahaksid minuga koos elada. Ainult üks mees küsis kord, miks ma lasen end niimoodi ära kasutada - mehed ei tahtvat ju muud kui seksi. Imelik – mu meelest hoopis mina kasutan neid ära! Kui tahan - võtan, kui tahan - jätan!

Mind on teismelisest peale vihastanud meeste arvamus, et mida rohkem on mehel naisi, seda kõvem mees ta on, aga mida rohkem on naisel mehi, seda litsim naine ta on. Arvan, et viimaste hulgas on valdav enamik sellised nagu mina. Vähemalt need kenamad ja seksikamad. Pidage meeles, et meid ei kasuta iialgi mitte ükski mees ära! Meie imeme neist välja elumahla, kergendame nende rahakotte ja raputame nende hingekesi. Mina olen küll alati teadnud, mida ühelt või teiselt võtta on, aga muidugi ma ei jahi ainult materiaalseid väärtusi.

Nelja abielu-aasta jooksul on mul olnud kolmkümmend üks armukest olnud, uskuge või mitte. Sealhulgas ka sõbrannade mehi. Mul pole häbi neile otsa vaadata, sest nende meestelt pole ma tahtnud midagi peale seksi. On nii põnev teada saada intiimsemaid detaile, millest sõbrannad ise ei räägi... Või siis on keegi öelnud, et tema mees seda või seda ei tee. Aga mina tean, et teeb. Ma ei kavatse kellegi meest või armukest ära meelitada, sest mul on mees! Pealegi pole mina neid oma voodisse meelitanud, vaid nad ise on ikka ihust ja hingest sinna püüelnud. Ja kellel on tänapäeval midagi selliste süütute seikluste vastu, milles osalejad ei nõua teineteiselt midagi peale naudingu! Lihtsalt lõbutsesime, tõstsime toonust ja head aega!

Lõpuks peaksin rääkima ka minu ja mu mehe suhetest ja elukorraldusest. Meil on mõlemal väga palju ringisõitmist, suhteliselt erinev sõpruskond ja kiire elu. Ja loomulikult ta ei oska oma mind milleski nii häbitus kahtlustada. Mina ei seikle ega amele mingites klubides või olengutel, minu kontaktid leiavad põhiliselt aset ainult nelja seina vahel. Pealegi - kuna mees on minust vanem ja minusse endiselt armunud, siis ju tal ei tule pähegi minust midagi sellist mõelda. Ma olen väga viisakas ja väljapeetud, sõbralik ja rõõmsameelne, oma tööd teen hästi ja minust peetakse lugu. Ämma ja äiaga on mul suurepärased suhted ja kuna mõlema vanemad on veel õitsva tervise juures ning heal järjel, siis meie poega hoiavad nad kõik ülima heameelega.

Üks tarkus oma hea maine säilitamiseks on veel see, et ma pole mitte ühestki salamehest mitte ühelegi sõbrannale rääkinud. Pidage meeles, et naistevahelist sõprust pole olemas. Või on ainult senikaua, kuni ühe huvid ja ego teise omadega kuidagi ei põrku. Kahtlustanud ja pärinud on nii mõnigi midagi, aga mina olen alati mänginud ülimat hämmastust: kuidas võib keegi selle peale tulla, et ma oma armsale ja korralikule mehele midagi sellist võiksin teha!

Viimasel ajal on soov pihtida küll suuremaks läinud. Vahel on mulle pähe torganud ka kahtlus, et äkki on mul midagi viga. Äkki peaks mõne spetsialistiga nõu pidama? Siiski olen selle mõtte seni peast visanud, sest kui haige oleksin, siis peaksin ju kannatama. Aga mina naudin. Pealegi on inimeste seksuaalsus ju erinev, nagu väidavad õpetatud pead. Samas olen kindel, et igavesti mu elu nii ei kesta. Kes teab, äkki olen juba mõne aasta pärast malbe ja kasin.

Ainuke, mis minus vahel enese suhtes kõhedust tekitab, on hirm jumala või mingi kõrgema jõu või saatuse ees. Kuigi ma usklik pole, palvetan tihti ja palun, et ma paremaks saaksin, et mu laps ega mees ei peaks minu pärast kannatama.