Lauri lugu: andsin mõista, et tundeid mul tema vastu pole, aga ta ei heitunud
Ta oli ootepaviljoni pingil kössis, käed taskus. Vaevalt oleksin temaga juttu teinud, aga tema tegi seda ise. Ta polnud ei liiga purjus ega kuidagi labane. Ootas trammi, et sõita kesklinnast bussijaama ja sealt kuskile Kuusalu kanti.
Tema küsimuse peale, kus mina elan, vastasin ausalt, et siit paar trammipeatust. Ma arvan, et kui mu vanemad oleks kodust ära olnud, oleksin ta edna juurde kutsunud. Tema palus, et aitaksin tal aega parajaks teha, sest bussijaamas tuleb tal veel niikuinii paar tundi oodata. Mõtlesin, et miks mitte. Kuna ilm oli selline vaikne ja pehme, siis hakkasimegi ringi kõndima. Inimesi ikka natuke oli tänavatel, enamik üsna purjus, aga meid ei seganud keegi. Lõpuks jõudsime bussijaama, vahetasime telefoninumbrid ja kumbki läks oma teed.
Ta oli väga tore, aga mingit sädet ta minus ei süüdanud. Ma ilmselt poleks talle kunagi helistanud, aga tema helistas umbes kuu aega hiljem ise. Imestasin, et mul erilist lusti kohtama minna pole, aga oli ebaviisakas ära öelda ja ma läksin.
Hakkasime sageli kohtuma. Sain teada, et vanemaid tal enam ei ole ja et linnas elas ta tädi juures ja maal elasid sõbranna vanemad.
Ma andsin talle ikka jutu sees ka mõista, et mul õrnemaid tundeid tema vastu pole, aga ta ei heitunud. Vaevalt küll, et ta mu vihjetest aru ei saanud. Teda ilmselt ei seganud see sugugi. Ütles ikka, et tal on minuga huvitav ja loodab, et minul temagagi.
Sedasi kestis see suveni. Pärast koos veedetud jaaniööd ütles ta mulle, et on minusse armunud ja tahaks enamat, kui lihtsalt kokku saada. Mina puiklesin, et pole kooeluks valmis.
Ta solvus ja umbes kuu polnud temast kippu ega kõppu kuulda. Ühest küljest tundsin kergendust: hea, et nii rahulikult läks. Aga teisalt tundsin temast puudust. Ja rõõmustasin ausalt, kui ta taas välja ilmus, sest ise poleks ma teda ilmselt üles otsinud. Aga see rõõm oli üksiti ka ehmatus. Ta teatas, et on rase ja et ta arvab, et ükskõik mis mina otsustasin, aga ma peaks seda teadma.
Olin siis 24aastane, mul oli vanaemalt päritud kahetoaline korter, mida ma remontisin, ja stabiilne sissetulek. Ja ma tundsin, et ka aumehe südametunnistus. Kui esimesest ähmist nädalaga üle sain, oli mul lapse üle isegi hea meel ja nii meist paar saigi.
Olin õnnelik, et sündis just tütar. Kuigi oma naist ma vist tõsiselt ei armastanud, oli ta mulle väga lähedane ja ma pidasin temast lugu. Ta osutus heaks perenaiseks ja kahetseda polnud mul midagi. Kolm aastat oli elu igati kombes. Aga mida kindlamalt tütar jalul seisis ja jutu suhu sai, seda vähem ema talle aega pühendas. Tööle minema ta ei kiirustanud ja mina ei utsitanud. Nagunii oleks ta nii vähe teeninud. Soovitasin pigem mõni eriala õppida.
Tundsin tema sõpradest ainult ühte koos elavat paari, aga neid oli ikka rohkem. Mu naine hakkas rohkem kodust välja käima. See kujunes kuidagi tasapisi. Inimene ei pea ju kogu aeg kodus istuma, nii et mul polnud tema käikude vastu midagi. Aga mingiks ajaks kujunes lausa välja selline tava, et pärast lapse lasteaiast kojutoomist pidas tema oma päevakohustused täidetuks ja läks jälle sõbranna juurde. tulles tagasi öösel ja sageli tuntavalt purjus. Ma ju ärkasin üles ja nägin, kui pehmed tema liigutused olid. Kui vihjamisi palusin, et püüdku oma aega arukamalt kasutada, märkis ta irooniliselt, et just seda ta teha üritabki.
Loomulikult see mulle ei meeldinud, sest me jäime kaugeks ja ma kartsin, et tal tekib alkoholisõltuvus. Ta ütles ikka, et ma muretsen asjata. Ükskord ütles ta, et peab nädalaks tädi juurde minema, kuna tädil oli jalaoperatsion ja lähedased leppisid kokku teda kordamööda aidata. Ja läks. Algul helistasime, siis mitu päeva mitte. Eks mul oli tööl ka kiire. Siis koristasin hoolega, et tema tulekuks kõik korras oleks... Lapse jaoks oli mul alati aega - temaga tegelemine oli mu elu meeldivaim osa.
Aga naine ei tulnud. Telefon küll kutsus, aga ta ei vastanud. Facebookis ta ei käinud. Ainus tema sõbranna, keda mina teadsin, ei olnud temaga suhelnud viimasel ajal. Tädi telefoninumbrit ega isegi nime ma ei teadnud. Me polnud tema juures kunagi käinud. Olin väga endast väljas, aga politseisse teatamisega siiski ootasin. See ei tulnud mulle tegelikult üldse pähe, et temaga midagi halba võiks juhtunud olla. Siis saabus kadunud hing koju. Tunnistas, et tädi juures oli nii väsitav, et pärast pidas sõbrannaga kõva peo.
Paar nädalat jätkus endine elu, kuni ta teatas, et ei taha enam minuga koos elada, sest ma ei armasta teda. Ja et seniks, kuni ta oma elu sisse seab, jätab ta tütre minu hoolde. Kõige vapustavam oli kogu värgi juures see, et tegelikult nägin juba ammu, kui vähe laps teda huvitas, ja kuidas tüdruk omakorda ainult minu kaelas rippus. Loomulikult ei tulnuks mulle pähegi tütart temale anda, sellal enam ammugi mitte.
Ta pakkis mõned asjad kotti ja läks. Ma ei küsinud, kuhu. Või kuidas ta oma elu sisse seab, kui ta tööl ei käi. Õnneks oli tütar siis mu ema juures. Nii seisin oma perekonna rusude ees. Aga ma pole loomult paanitseja. Hakkasin mõtlema, mida edasi teha, et üksi lapsega hakkama saada. Sest oli see naine mis ta oli, aga kui mina tööl olin, sel ajal oli tema kogu aeg lapse jaoks olemas. Ühte vandusin enesele kindlalt: oma lapse heaks teen ma kõik, mida iganes!
Kõigepealt aga üritasin üles otsida selle salapärase tädi ja uurida temalt, et ehk teab ta midagi, mida mina ei tea. Naise sõbranna juhatas teiseni ja see kolmandani, kes teadis seda tädi. Kui talle esimest korda helistasin ja ainult vabandada jõudsin, palus tema kohe, et kas ma poleks nõus temaga korrakski kokku saama. Oh, just seda ma ju tahtsingi!
Umbes 60aastane proua osutus äärmiselt meeldivaks inimeseks ja tõepoolest mu naise lihaseks tädiks. Viimast korda oli õetütar talle helistanud ligi aasta tagasi ja rääkinud nagu varemgi, et tal on ikka tõesti tore mees, kes on hoolitsev isa ja kõik on hästi. Tädi edasised katsed meid enesele külla kutsuda jäid tulemusteta.
Tädi jutt oli vapustav. Tema noorem õde, mu naise ema, oli lapse kohe kooli lõpetamise järel sünnitanud ja ta nüüdseks kadunud vanemate hoolde jätnud ja ilma õnne otsima läinud.
Minu naine hakkas õigelt teelt kõrvale kalduma samuti kooli viimastes klassides. Tädi püüded õetütart päästa ei andnud tulemusi, sest pärast seda, kui ta ametlikult täiskasvanuna pidevalt ära kadus, polnudki ju alust teda otsida... Haletsus, kahjutunne, armastus ja häbi - nägin, kui väga see sümpaatne inimene kannatas.
Mu emast ja tädist, keda ma nüüd ka oma tädiks pean, said suured sõbrad. Nende soovitusel lasin isadustesti teha, et äkki on lapsel tõesti teine isa. Loomulikult oli rõõm kirjeldamatu, kui tulemus selline, nagu ma ootasin. Ja milles ma polnud kunagi ka kahelnud. Mu lapse lapsehoidjaks-kasvatajaiks on lisaks kahele vanaemale ka venna pere.
Oma naisega ma ei ole enam kohtunud. Võimalik, et ta on abiellunud või lihtsalt nime ära vahetanud või elab alaliselt välismaal. Ma väga loodan, et ta on enadle toreda kaalsasel leinud ja pole end põhja joonud. Ma pole teda eriti pingsalt otsinud, aga otsingumootorites ei ole tema kohta ühtegi märget. Kogu mu tähelepanu ja hingejõud kuulub tütrele. Ta saab varsti 10aastaseks, on äärmiselt tubli, terane ja elurõõmus väike preili, südamlik ja avatud.
Me ei räägi emast ja kuna laps ei küsi, ei söanda minagi seda teemat puudutada. Pole võimalik, et ta ei kannata - vahel näen teda üksi mõtlikult aknast välja vahtimas, ja see on mulle kahekordselt valus... Aga piisab minul pärast head-ööd köögidiivanil sama teha, kui ta hiilib pidžaamas mu kõrvale, vaikib ja müksab semulikult küünarnukiga, lausudes: „Issi - saame ikka..." Ja jookseb tagasi voodisse.
Olen vahel mõelnud, et ei tea, kas see, mis sündis, on mulle karistus armastuseta kooselu eest. Kes teab, mida elu veel toob, aga kindlasti teen kõik selleks, et mu kallid inimesed minu pärast ei kannataks. Kahekümne neljaselt uskusin tõepoolest, et olen valmis mees. Nüüd tuleb tunnistada, et tegelikult olin poisike.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
