Lastekirjanik Juhani Püttsepa kiri emale: "Oleks hea, kui Sa õige pea tuleksid, sest meil oleks nii palju üle arutada."
Palusime kolmel mehel kirjutada oma emale kiri. Siin need on: ehedad tunded, mälestused, usaldus, tänu...
Kirjad ilmusid Eesti Naises 2012. aasta maikuus.
Lastekirjanik Juhani Püttsepp:
Kallis ema!
Ootame Sind juba mitmendat nädalat maale. Takistused, mis Sind pealinnas hoiavad (aga kas tohib lastelaste ja ühe koerapreili kantseldamist nimetada takistuseks), on meile kõigile arusaadavad. Siiski oleks hea, kui Sa õige pea tuleksid, sest meil oleks nii palju üle arutada.
Esmalt teeksime tiiru aias. Usun, et selleks ajaks, kui saabud, on roosid küll juba tagasi lõigatud, aga õitsevad nartsissid ja oma õrnu päid kergitavad tulbid.
Mõni sõna ka Sinu õunapuust. On tõesti väike ime, et see ‘Suislepp’ püsib ja igal sügisel nõnda rohket saaki annab. Meil pole mingit põhjust teda maha võtta. Lõikasime ettevaatlikult oksi ja seadsime okste vahele ühe väiksemat sorti pesakasti – näis, kes sinna kolib.
Tean, et kardad maamaja külma ja rõskust, aga võime teha kööki pliidi alla tule. Tahan, et õpetaksid viimaks ometi magushapude kapsaste tegemist. Odrajahukört tuleb mul juba päris hästi välja, omletti kiidavad kõik. Unistuste klimbisupini me vist ühe õhtuga siiski ei jõua.
Peaksime koos üle vaatama selle kapi, kuhu Sa aeg-ajalt linnast vanu riideid saadad, ilmselt võiks sealt üht-teist ära visata. Tean, et see sulle väga ei meeldi, aga minu meelest on seal mõnel asjal isegi augud sees.
Anna andeks, et vihastasin, kui viimati telefonis külmetamisohust ja villaste sokkide vajadusest rääkisid. Enda arvates oskame küll oma lapsi riide panna, tegelikult on aga kõik su märkused ja juhtnöörid tagantjärele vaadates osutunud vajalikeks. Jah, ja kui on siis kellelegi kurta vaja olnud, oled sina ainuke, kellele söandame ka keset ööd helistada.
“Seni, kuni inimesel on ema, on tal keegi, kellele oma häda saab kaevata, sest ainult ema kuulab kõik kannatlikult ära,” kirjutab Georg Julius von Schultz-Bertram. Tead küll tema raamatut: “Balti idealisti kirjad emale”, ma ei raatsi seda suurde riiulisse tagasi panna.
Eelmine kord unustasid maha oma tumepunased kindad, need ootavad Sind elutoa kummutil. Rõõmsa kohtumiseni!
