Kunst, tihane ja tuul
23. märtsini saab vaadata Tallinnas Hopneri majas (endine Matkamaja) Ashot Jegikjani maalinäitust „Mummuistlik tool“.
Ashot, kas mummuism on ainult sinu peas?
Minu peas ning minu ja lõuendi vahel. Ja ma loodan, et ka juba paljude mu kunsti vaatajate peades.
Kas mummuism, see on kõik, mis on mummuline?
Jah, ja ka täpid, kõik ümmargused asjad, silmad, planeedid, tilgad jne. Mummuism, see on rahulolu selle üle, mis lõuendile ilmub. Nurkadevaba mõtlemise vorm. Usaldan seda praegust voolavat hetke, mis pildile jõudis. Selles sisaldub ühtaegu nii minevik kui ka tulevik.
Oled elanud Eestis 30 aastat. Millal viimati oma sünnimaa, Armeenia järele igatsesid?
Ma ei ole seal käinud juba 27 aastat. Kui igatseksin, sõidaksin sinna vist tihti nagu minu õde, kes elab Pariisis. Igatsen oma lapsepõlve hoovi, mis kunagi oli (nüüd on seal kõrge kortermaja). Ja alati igatsen ma kunsti. Me elame kogu aeg kas minevikus või tulevikus. Kiire elu, töö ja murede pärast unustame elada praegu. Mõni pole 20 aastat elanud praeguses hetkes.
Millised on eesti keeles sinu lemmiksõnad?
Vihm on ilus sõna. Ja pääsuke. Lumi. Lill. Tihane. Mul on ilmunud eesti keeles kolm raamatut lühijuttude ja joonistustega.
Sa maalid, kirjutad lugusid ja oled õppinud Jerevanis muusikaakadeemias, töötanud trummarina orkestris. Sa oled mitmekülgne nagu Leonardo da Vinci!
See on mu elustiil. Maalimine on mu erialana esimesel kohal. Inspiratsiooni jääkidest ma mõnikord joonistan, mõnikord kirjutan, mõnikord mängin kitarri. Mulle meeldib Mona Lisa naeratus.
Kas sa oma piltidega pigem jutustad lugusid või tahad edasi anda tunnet?
Tahan edasi anda tunnet ja tuju, lugu ei ole minu jaoks tähtis. Igaüks näeb seda, mida ta näeb – seda, mille järgi tema südamel on janu. Kunst on vaataja silmades.
Kord kui Henri Matisse maalis ja keegi ütles, et see ei ole ju üldse sarnane naisega, kes talle parasjagu poseerib, vastas Matisse, et maalib pilti, mitte naist. Mina ka maalin nagu hingan.
Kas mõnel pildil, mis sel näitusel, on ka eriline sünnilugu?
Ühe maaliga oli nii, et maalisin, kui järsku avas tuul akna. Läksin, panin akna kinni ja kui jälle lõuendi poole pöörasin, nägin, et töö on valmis. Tundsin, et tuul oli minu kaasautor.
