Uudishimust läksin EFT-koolitusele, mille viis läbi Hanna Pinomaa Soomest. Üllatuslikult selgus, et tegemist on väga pika protsessiga. Paljud käivad aasta otsa iga nädal teraapias ja ka siis võib veel tagasilööke ette tulla. Samas on statistika järgi tegemist eduka teraapiaviisiga – kui muutused toimuvad, on need püsivad. Näiteks pärast 10–12 kohtumist on suhte taastamise tõenäosus 70–73%. Võrdluseks – vaid 35% neist, kes käivad n-ö tavalises paariteraapias, jäävad kokku.
Ehk on üks EFT edu võti järjepidev pikk töö terapeudiga, kes ei lase vanadesse käitumismustritesse ära eksida. Nimelt kui paar ütleb, et me ei tülitse enam eriti ja igapäevaelu on täitsa normaalne, tähendab see EFT terapeudile, et protsess on alles poole peal.
Suhe on EFT mõistes turvaline kiindumus- ja emotsionaalne side paari vahel, mida ilmestab lause: "Ma tean, et oled minu jaoks olemas, kui ma sind vajan." Teraapia eesmärk on, et paar saaks tagasi läheduse, mis neil kunagi oli. Terapeut töötab selles suunas, et paari omavaheline side oleks emotsionaalselt turvaline. Keskendutakse olevikule – sellel, mida üks pool tegi halba 2001. aasta aastavahetusel, kohta ei ole.
Teraapiasuuna rajajad (EFT töötasid 1980. aastail välja dr Susan Johnson ja dr Leslie Greenberg) väidavad, et ebakindlus suhtes on see, mis meid (üle)reageerima paneb. Sellele reageerib omakorda partner, tekitades negatiivse suhtemustri.
Näiteks käis mees aastate eest välismaal tööl, et raha teenida, ja naine oli kodus hirmul, et töö ja raha on mehele tähtsamad kui tema ja nende suhe. Nüüd töötab mees juba aastaid kodumaal, aga kui ta tuleb töölt kella 17 asemel kell 19, elustub kogetud ebaturvalisuse tunne ja naine reageerib vihaga: "Kus sa nii kaua olid!" Või hoopis eemaldub, andes mehe küsimustele päeva kohta ühesõnalisi vastuseid.
Sel viisil tuleb naine toime oma valuga. Naine ei taha nii reageerida, aga emotsioonid saavad võidu. Mõlemal juhul tunneb mees, et lähedust ega head kontakti pole, ning läheb kodust ära sporti tegema, mis aga võimendab naise üksindustunnet. Iga kordumisega muutub olukord intensiivsemaks ja mõlemad teavad juba ette, mida kumbki järgmiseks teeb.

Teekond läheduseni
Eristatakse esmaseid ja sekundaarseid emotsioone. Esmased emotsioonid on sügavamalt tunnetatavad ja nende suhtes oleme haavatavamad: kurbus, valu, hirm, häbi, üksindus. Sekundaarsed emotsioonid on üldjuhul reaktiivsed: viha, armukadedus, põlgus, frustreeritus.
Viha viib tihti teise ründamise või enda kaitsmiseni, kurbus abi otsimise või eemaldumiseni, üllatumine ja elevus osavõtlikkuse ja uurimiseni, häbi ja jälestamine aga enda peitmise, teise vältimise või väljaviskamiseni. Hirm viib sageli põgenemise, allaandmise või kangestumiseni, rõõm parema kontakti ja seotuseni. Kui üks partneritest suudab oma esmastest emotsioonidest rääkida, on teisel kergem temaga kontakti saada ja lähedasem olla.
Kiindumusteooria kohaselt, mis on üks EFT alustalasid, tahame enda jaoks oluliste inimestega lähedased olla. Teisest mõningal määral sõltumine on terve suhte osa (Bowlby 1988). Iseseisvus ja turvaline sõltumine teineteisest on sama mündi kaks külge – kui ma tean, et teine on minu jaoks olemas, saan piltlikult väljendudes laia maailma minna ja oma tegemisi teha. Kiindumusteooria ütleb ka, et probleemne käitumine on vastus sellele, kui tunneme, et meie turvalist kiindumussuhet miski ohustab või ohustas. Meile on nimelt sisse kodeeritud, et isoleeritus ja kaotus on traumaatilised sündmused.
Olulist roll mängib see, kas usume, et oleme armastust ja hoolitsust väärt, sest kui vastus on jah, saame vajadusel oma partneri poole pöörduda. Lisaks on tähtis, kas usume, et teine on meie jaoks olemas.
Need uskumused endast ja teisest hakkavad kujunema, kui oleme alles beebid. Kas ema võttis mind piisavalt sülle ja nunnutas või kuna talle mu isa ei meeldinud ja ma olin isa moodi, siis pigem vältis minuga füüsilist lähedust?
Depressioonis emade lapsed võivad kasvada üles, arvates, et nad on nähtamatud, sest emadel on endaga piisavalt tegemist ja beebile tähelepanu ei jätku. Põhiline kiindumussüsteem tekib esimese kuue elukuu jooksul ja kujuneb välja esimese kahe eluaasta jooksul. Mainitud uskumused kujunevad kiindumussuhetes emotsionaalse suhtluse kaudu.
Seega on täiskasvanute armusuhtel tähtis roll rahuldada meie rahuldamata vajadusi, aga võib olla ka nii, et tahaks kaasat usaldada, ent hääl meie peas sosistab: "Ära usalda!" Näiteks püüab mees naisele igal moel heameelt valmistada, aga naine toob välja, et mees ei kingi talle lilli. Naine tunneb sisimas, et pole armastust väärt, nii et ükskõik mida mees ka ei tee, see ei toimi. Esmapilgul tundub naine näägutav ja tänamatu, pidades mehe žeste mittemillekski, aga tegelikult võiks talle hoopis kaasa tunda.
Kui üks osapool tunneb ennast emotsionaalselt üksi, käivitub paanika, mis omakorda aktiveerib kiindumussüsteemi. Kui tegemist on turvaliselt kiindunud isikuga, soovitakse partnerile saata selge signaal oma lähedusvajadusest (ma tahaks su kaissu tulla, sinuga rohkem koos olla), aga tihti läheb teisiti. Vihase kriitika taga (mida teine võib kogeda rünnakuna) võib näha katset partneri ligipääsmatust vähendada, ent selle taga võib olla ka protest isoleerituse ja mahajäetuse vastu. Eemaldumises ja tagasitõmbumises võib näha katset olukorda rahustada ja reguleerida oma hirmu äratõukamise ees, aga ka katset vältida kinnitust, et ma pole armastust väärt. 85% juhtudest on "ründajad" pigem naised ja eemaldujad pigem mehed. Sellest lähtuvalt tõuseb ja ka langeb naiste stressitase kiiresti, meestel kasvab aeglaselt ja langeb samuti aeglaselt.
Süsteemiteooria selgitab mustreid ja negatiivseid tsükleid. Kui paarivaheline emotsionaalne side katkeb, tekib ummikseis ja negatiivne spiraal. Teises nähakse ainult sekundaarseid emotsioone, mitte esmaseid. Mõlemad püüavad olukorda lahendada oma kiindumuskäitumisele vastavalt, aga tavaliselt see pigem võimendab tsüklit ja seda ebaturvalisemalt ennast suhtes kokkuvõttes tuntakse: mida rohkem üks nõuab, seda rohkem teine tagasi tõmbub, ja seda rohkem esimene nõuab. Negatiivne muster võib olla ka see, et mõlemad nõuavad teineteiselt või mõlemad väldivad teineteist.
Huvitav on, et mida rohkem üks kaasadest püüab teise probleeme lahendada, seda rohkem kasutab ta oma mõistust ja seda vähem "kuuleb" ta partneri tundeid ehk esmaseid emotsioone. Tihti just naised kurvastavad, et mehed ei mõista neid, sest kui nad oma muret kurdavad, hakkavad mehed kohe lahendusi pakkuma – see on viis, kuidas nad arvavad aitavat.
Tegelikult tahaks mure kurtmisel aga tunda, et sind mõistetakse – lahenduste pakkumine seda ei väljenda. Meestele saab selgitada, et abi on ka naise jutu ärakuulamisest ja aktsepteerimisest (mis ei ole sama mis nõustumine). Palju räägitakse teraapias sellest, et üks teeb midagi, mille peale teine tunneb midagi. Väidetavalt on intellektuaalidel sageli raske emotsioonidega suhestuda ja see teeb elu keeruliseks, sest tekitab partnerite vahel tülisid. Terapeut püüab neile turvalise keskkonna luua ja suunab neid samm sammu haaval, et nad siiski tunneksid rohkem ning analüüsiksid ja mõtleksid vähem.

Silla ehitamine
Teraapias tegeletakse mõlema partneri esmaste emotsioonidega, sh nendeni jõudmisega, ja nendevahelise suhtlemise ümberkujundamisega. Kui baasiline kiindumus on ebaturvaline, tuleb kõigepealt tegeleda sellega, et inimene tunneks ennast nähtuna, tunneks, et ta on midagi väärt. Kui inimene on kogenud mingisugust traumat, on ta sellega toimetulekuks tihti enda ja oma tunnete vahele seina ehitanud.
Kui olukord on/oli jube, aga inimene kirjeldab seda, nagu see on/oli OK, on tegemist paksu seinaga ja esmalt tuleb seina aktsepteerida – ta ei ole kohe valmis oma hirmu ja häbi tunnistama. Kui üks pooltest räägib ühe korra oma esmasest emotsioonist, ei ole see veel piisav, et muutus tekiks ja tsüklist välja saaks, see peab juhtuma mitmeid kordi ja kestma.
Kui lõpuks on üks valmis tegema seda, mida teine soovib, võib juhtuda, et teine pole valmis seda oma hirmude tõttu vastu võtma, mis tähendab, et ta peab enne oma esmastest emotsioonidest aru saama. Oma hirmude kütkes olles ei tunnetata teise esmaseid emotsioone.
Näiteks paar, kus naine soovis, et mees teda kallistaks, kui ta mehe peale närvi läheb. Kui mees seda teha püüdis, vihastas naine veel rohkem ja rabeles ta käte vahelt lahti. Võib oletada, et ta tahtis ennast tunda kaitstuna ja turvaliselt, aga samas kartis, et mees seda siiski pakkuda ei suuda.
Terapeut ehitab paari vahele justkui uue silla. Kui kaasadel tekib teineteise vastu empaatia, s.t nad kuulavad teist ja mõtlevad, et ma nüüd mõistan teda ja mul on kahju, et ta nii tunneb, siis see tekitab turvalisustunnet, rahustab, korrastab ning alles siis saab tegelik dialoog paari vahel alata.

Kuidas ületab EFT kultuurilised barjäärid?
Siiri Tõniste (psühholoog, pereterapeut): EFT-mudel on küll loodud Põhja-Ameerikas, kuid viimastel aastatel jõuliselt ka Euroopasse tulnud. EFT keskmes on olenemata kultuuritaustast kõikidele inimestele omased tunded: viha, kurbus, hirm oma armastatut kaotada, häbi näidata ennast haavatavana.

Oled pereterapeut. Millisel juhul oled valinud tööks paariga just EFT? Milliste probleemide korral on see kõige sobivam?
Eelkõige saab EFTd rakendada nende paaride puhul, kes on motiveeritud oma suhet parandama. Tavaliselt on need pikemat aega koos olnud paarid, kel ühised lapsed ja kes on üksteisest emotsionaalselt kaugenenud või tülide võrgus siplemas. EFT alustamiseks ei tohi olla kõrvalsuhet, samuti jätkuvat sõltuvuskäitumist (nt alkohol).

Kui kaua peaks EFTs käima, et paar võiks oma suhtes muutust tunnetada?
Muutus ei pruugi ruttu tulla, sest negatiivne suhtemuster on kujunenud tavaliselt aastatega, aga üldiselt peaks kümne korra järel seda juba tunda olema – stressitase peaks suhtes tunduvalt alanema. Lõplikuks muutuseks kulub vähemalt 20–30 seanssi.

Millal võiks üks osapooltest jõuda oma esmaste emotsioonideni?
Pole harv, et partnerid sõnastavad oma kurbuse ja hirmu juba esimesel seansil. Aga teraapia alguses ei tegeleta nende tunnetega veel väga sügavalt – nende jagamine partneriga pole veel turvaline. Esmalt peavad partnerid õppima nägema enda osa negatiivses suhtemustris, et saaks kaduda teise süüdistamine. See võtabki tavaliselt umbes kümme seanssi. Seejärel sisenetakse primaarsetesse tunnetesse põhjalikumalt ja terapeut loob võimaluse nende jagamiseks partneriga. Oma haavatavuse ja kiindumusvajaduse väljendamine loob uue emotsionaalse seotuse partnerite vahel.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta oktoobris.