Paarinõustamisse pöördutakse väga sageli sooviga saada nõu, kuidas hoida ja säilitada lähisuhet.

Isegi kui see teema on muutunud pealtnäha juba täiesti teiseks, kui paar tuleb nõustaja juurde pigem põhjusel, et kolmas neutraalne isik aitaks neil rahulikult ja ülemääraste kannatusteta lahku minna, on kusagil allhoovustes ikka sama keerukas küsimus: kas pikaajalised õnnelikud suhted on üldse olemas? Ja kui on, siis kuidas nendeni jõuda? (Ja kui pole, siis kuidas nendeta elada?) Ka sel juhul, kui nõustamisele tullakse lapse pärast, on pikemalt seletamatagi klaar, et lapse käitumisprobleemid on enamasti justkui Adriane lõng, mis vanemate paarisuhte keerukusteni juhatab.

5% õnnelikke?

Elu ei ole muinasjutt, kus printsess ja prints õnnelikult surmani koos elavad. Arvatakse, et seepärast muinasjutud pulmadega lõpevadki, et edasine kirjeldus kuningliku paari argipäevast poleks ehk enam nii ilus.

USA pereterapeut Robert Wendt, kel on 40aastane terapeudikogemus, sooritas kord Eesti pereterapeutide auditooriumi ees elegantse arvutuse tulemusega, et ainult umbes 5% koos elavatest paaridest on tõeliselt õnnelikud.

Arvutus põhines statistilisel tõel, et USAs lahutatakse pooled esmaabieludest ja 67% teist korda sõlmitud abieludest. Viimast numbrit kommenteerides ütles Wendt, et teise abielu puhul kasvavad pinged tihti lahendamatuteks probleemideks vanemate, kasuvanemate, bioloogiliste laste ja kasulaste keerukate suhete tõttu.

Wendti sõnul on püsima jäävatest abieludest pea veerand sellised, mis kestavad ainult praktilistel põhjustel (lapsed, varanduslik seis, hirm üksi jääda, hirm muudatusi teha), teise veerandi aga moodustavad need kooselud, kus on suhtesoojus ja kus teineteisel inimesena kasvada aidatakse. Samas on nende paaride seas ainult 5–7% neid, kellele kooselu ka seksuaalselt täit rahuldust pakub. Wendt möönis, et seksuaalset lähedust ongi väga raske saavutada ja see jääb enamikule paaridele kahjuks kättesaamatuks.

Sellegipoolest oli kuulsa terapeudi soovitus, et abielu/kooselu peaks võtma väga tõsiselt ja sellega vaeva nägema, mitte lootma, et harmoonia, mis kokku saanud paari vahel algul valitseb, iseenesest kestma jääb.

Vaateid kestvale suhtele

Tõsi on see, et romantilistel suhetel on vääramatu osa kestvates kooseludes. Paljud paarisuhteuurijad rõhutavad suhte ajas kestma jäämise tingimustest rääkides põhiliselt järgmist: ühine vastutus ja seotus, kokkulepe, et probleemid on lahendatavad konstruktiivsel moel; vastastikune hoolimine ja soov olla intiimne; avatud suhtlemine ning ühised huvid. See kõik peaks kindlustama vastastikku rahuldust pakkuva suhte, kus on olemas nii vajalik meie-tunne kui ka intiimsus. Erialakirjanduses leidub rohkesti näiteid selle kohta, et paarisuhe on eelkõige vastastikkune sobitumine, kohandumine, nn kahe koosprotsess.

Paariterapeudid kõnelevad enamasti toimivatest suhetest – see ei kõla kuigi romantiliselt, ent just see sõnapaar iseloomustab üsna täpselt õnnelikku suhet: see, mille toimimise eest hoolt kantakse, jääb kestma.

Abielu (kooselu) vitaalsust seostatakse kindlasti vastastikkuse armastusega, olgu armastuse definitsioon nii tavamõistes kui ka erialateadmises pealegi laialivalguv, teoreetiline, müstifitseeritud või kõik need korraga. Tõelist armastust on defineeritud sajal eri moel, siinkohal olgu näiteks toodud selline selgitus: tõeline armastus on täiuslik, sügav, kõigeülene, tingimusteta emotsionaalne ja vaimne püüdlemine teineteise poole. See on vääramatu tõde armastava inimese südames, mis põhineb eksistentsiaalsel armastusel elu ja iseenda vastu ning hõlmab teise armastamist kui võimalust olla elus. See kolmik: armastus iseenda, teise ja elu vastu peab vastu kõigele, mida elu ka ei tooks.

Arvatakse, et suurem osa inimesi Lääne-Euroopas – niisiis Eestiski – elab koos ja/või abiellub armastuse pärast. Siiski tundub tähelepanuväärne, et armastusest on kirjutatud tuhandeid luuletusi, abielust aga mitte.

Kas saab mõõta suhte headust?

On suhteliselt vähe uuringuid, mis keskenduvad just pikaajalistele suhetele ja sellele, miks paarid jäävad kokku enam kui 20 aastaks. Paljud uurijad arvavad: selleks, et iseloomustada stabiilsust suhtes, on oluline uurida, mis tingib paaride lahkumineku. Vähene rahulolu paarisuhtega hõlmab negatiivseid väljendusi, ühtekuuluvustunde puudumist, emotsionaalset distantsi ja häireid suhtluses ning probleemide-konfliktide lahendamises. Paarid, kelle kooselu vastab viimasele kirjeldusele, jõuavad sageli ka paarinõustamisse.

Armastus ja paarisuhte kvaliteet koosnevad paljude eri autorite vaate kohaselt eri komponentidest, kuid ikka ja jälle rõhutatakse intiimsust, kirge, turvalisust ja seotust-pühendumust, mis on seotud usuga suhte tulevikku ja tegutsemist selle nimel. Loogiline, et eri komponendid muutuvad suhte jooksul. Näiteks kirg võib kahaneda kõige kiiremini, samas kui pühendumus võib aastatega kasvada. Pikaajalistes suhetes ei olegi tihti esiplaanil mitte kirg, vaid sõprus. See ei tähenda kire surma, lihtsalt sõprus annab palju turvalisust ja meie-tunnet, mis ju tähendab emotsionaalset lähedust. Viimaseta on aga kirge keerukas alal hoida.

Paljude uurijate arvates on kergem pikemaks ajaks kokku jääda, kui oma partneriga ollakse enamasti ühel nõul. Paari ühtekuuluvustunne on oluline kokkujäämise põhjus. Tähtsad näitajad suhete püsimiseks on ka üksmeel vaba aja veetmise ja elufilosoofia vallas.

Kui mõõdetakse rahulolu suhtega, hõlmab see enamasti küsimusi: kui tihti teie ja teie partner tülitsete? Kas usaldate oma partnerit? Kui kõrgeks hindate oma õnnelikkuse määra? Kuidas hindate omavahelist kommunikatsiooni? Samu küsimusi võiks endale aeg-ajalt esitada iga püsisuhtes olija. On ju selge, et suhte kestes on oluline eritleda, kas kokku on jäädud lihtsalt harjumusest või seetõttu, et pole olnud julgust kooselu lõhkuda, või kestab kooselu tänu tõelisele rahulolule ja ühtekuuluvustundele.

Arusaamatused ja mittetõhus suhtlemine on peamised konfliktide põhjustajad igasugustes suhetes. Mittetoimiv suhtlus võib tekitada frustratsiooni ja ärevust, kuna ootused ja soovid on pidevalt täitmata. Poolte võimetus tunnistada ja jagada oma probleeme-muresid teineteisega on sage põhjus, miks pöördutakse professionaalse abi järele.

Mis võiks olla fookuses

Väga palju halvendab paari- ja peresuhte kvaliteeti ka erinev maailmavaade, meie-tunde ja ühiste huvide vähesus. Ikka ja jälle jõuame paarisuhtekriisi lahates kummagi partneri isiksuslikku tagatuppa: isiksuslik küpsus ja n-ö rahutegemine iseendaga toob reeglina ka rohkem rahu ja mõistvust suhtesse. 

Kõige rohkem lähevad suhted nahka siis, kui ei teki tegelikku vastastikkust aktsepteerimist; kui ootused suhtele ja teineteisele on ebarealistlikud, sh see, et paarisuhe seatakse kogu õnne aluseks. Ent ükski suhe ei lahenda ega lõpeta kõiki muid eluprobleeme. Suhet lagundavalt mõjub, kui partnerile esitatakse pidevalt suuri nõudmisi, märkamata tema püüdlusi ja panust; kui puudub julgus avaneda ja olla ka tegelikult emotsionaalselt lähedased.

Vahel on raske mõista, et partner ei saa rahuldada kõiki teise poole vajadusi (see pole lihtsalt võimalik) ning et partner muutub – see võib tekitada pettumustunde ning nõuab kohandumist, konfliktide lahendamise ja pinge talumise oskust. Vahel on paaril lihtsalt liiga vähe kannatust ja pingetalumisvõimet – lahkuminek tundub lihtsam kui suhte kallal töötamine. Viimane ongi kahtlemata valulik protsess ja teraapiasse tulles ei kujutleta tihti ette selle keerukust. Sugugi mitte kõik paarid pole nõus avanema, minema läbi omaenda valu ning mõistma partneri oma.

Õnneks on inimene paindlik ja õppimisvõimeline – seega on võimalik töötada oma kogemuse kaudu, saada aru iseenda toimimise viisist (sh teha vahet, mida saab ja mida ei saa muuta), olla teadlik oma suhte arenguruumist ja sellega ka tegeleda.